Kas lasta end häirida või mitte

Ma üldiselt ei lase end häirida tavalistest ajakirjanduses ilmuvatest toitumis- ja terviseteemalistest artiklitest, loen neid rohkem nagu ajalehe naljanurka, kui tuleb jälle mingi ilus artikkel täistera ja roheliste banaanismuutide kasulikkusest või soovitusest punast liha ja küllastunud rasva vältida, et oma südametervist säästa. Aga täna ma siiski ärritusin ühe vana, uuesti ilmunud artikli peale. Artiklit võib lugeda tänasest Õhtulehest siit: http://tervispluss.ohtuleht.ee/707104/elu-ilma-susivesikuteta

Asjasse mittepühendunud inimese jaoks võib jääda mulje, et oi, nii põhjalik artikkel on kirjutatud, autoriks tunnustatud toitumisterapeut ja puha. Siiski juhin kõigi tähelepanu nüüd sellele, et ta küll nimetab antud toitumist LCHF-iks, mida ta oma artiklis suure suuga kommenteerib, aga tegelikult on see hoopis mingi muu seni tuvastamata toitumisviis, LCHF see kohe kindlasti EI OLE, millest selles artiklis juttu! See ongi kõige ärritavam, et inimene teeb tähtsa näo ja kirjutab asjast, millest tal tegelikult aimu ei ole.

Olgu siis öeldud, et tegelikkuses kujutab LCHF endast toitumist, mis sisaldab laias laastus 5% süsivesikuid, 15% valku ja 80% rasva. Keskmiselt 2000 kcal sisaldav päevamenüü mahutab sel juhul umbes 20 g süsivesikuid (need saadakse maa peal kasvavatest köögiviljadest, ca 400 g), ca 80 g valku (see saadakse umbes 300-400 g lihast/munast/kalast) ja ca 180 g häid rasvu (või, oliivõli, kookosõli, ghee, peekonirasv).

Mida aga ütleb antud artikkel? Ta nimetab LCHF-iks toitumist, milles on: 18% süsivesikuid, 44% rasvu, 38% valke ?!? - ma ei oska sellist toitumist üleüldse kuidagi lahterdada ega mingit nimetust sellele anda. Kergelt vähendatud süsivesikusisalduse ja liialdatud valgukogusega toitumine? Küll aga võin kätt südamele pannes öelda, et LCHF-iga sellisel makrode jaotusel mingisugust pistmist ei ole. Kõrgeltharitud toitumisteadlane võiks siiski enne mingi toitumisviisi kommenteerimist omale selgeks teha, millest ta üldse rääkima hakkab. Esmane soe soovitus talle oleks läbi lugeda süsivesikuvaest ja rasvarikast toitumist üle 30 aasta uurinud doktorite Phinney ja Voleki põhjalik teadusuuringutel põhinev raamat "The Art and Science of Low Carbohydrate Living" - see teos on mõeldud just nimelt toitumisnõustajatele, perearstidele, õdedele jt, et nad teaksid, kuidas süsivesikuvaest ja rasvarikast LCHF toitumist rakendada, mida oodata ja mis see üldse on.

Aga lähme edasi. Õhtulehe artikkel räägib ka LCHF-ist ja trennist:
Glükogeenivarude tühjenemine mõjutab ka meie võimet tegeleda pikemaajalise füüsilise koormusega, kuna glükoos on liikuva lihase peamine energiaallikas. Tekkiv väsimustunne vähendab tahet ennast liigutada. Samas on liikumine iga eduka kaalulangetamisprogrammi ja tervise eelduseks.

Jällegi viitan doktoritele Phinney ja Volek, kes on kirjutanud oma 30-aastase teadustöö tulemusel ka raamatu, kuidas kasutada süsivesikuvaest toitumist sporditegemise juures: "The Art and Science of Low Carbohydrate Performance". Nad ütlevad selles raamatus, et eelkõige sobib LCHF just kestvusspordialadele, kuna keha suudab glükogeenina talletada vaid umbes 2000 kcal energiat ning kui see saab pika trenni käigus otsa, siis tuleb midagi juurde süüa. Kui aga inimene on rasvakütusel ehk LCHF-toitumisega kohanenud, siis on inimesele valla tema oma keha rasvavarud ning keha ei sõltu enam oma piiratud glükogeenivarudest, mis tähendab, et energiat jätkub väga-väga pikaks pingutuseks. Ka kõige saledamatel inimestel on oma keha rasvavarudena kasutada ca 60 000 kcal ehk siis palju pikemalt saab sportida, ilma et "sein" ette tuleks. Seda teadmist on viimasel ajal päris paljud sportlased edukalt ära kasutama hakanud. Keda teema huvitab, neil soovitan üles otsida film "Cereal Killers 2: Run on Fat".

Artiklis häiris mind ka jutt sellest, nagu jääks LCHF-toitumisel vajaka tervislikest kiudainetest. Kui me nüüd võtame kenasti oma päevased 20 g süsivesikuid köögiviljast, näiteks brokolist või lillkapsast, siis saame brokolit/lillkapsast süüa koguni 400 grammi! Ma ei ütleks, et seda nüüd nii vähe oleks, et kõhukinnisust peaks kartma. See peaks suisa TAI soovitatud päevast köögiviljanormi ületama :) Kõhukinnisus ja seedeprobleemid tabavad siiski LCHF-toitumisel vaid neid inimesi, kes on asjast valesti aru saanud ja ekslikult arvavad, et siin tegemist mingi lihadieediga ja valku üle söövad.

Kordan üle, et LCHF soovitab valku süüa täpselt sama palju, nagu kõige tavalisem toidupüramiid või mistahes toitumiskava, ca 15% päevasest koguenergiast või minimaalselt 1 g valku ühe soovkaalu kilogrammi kohta (kui soovid kaaluda 60 kg, siis pead sööma vähemalt 60 g valku, et oma päevane kudede ülesehituseks vajalik valgukogus kätte saada). 

Ja alles nüüd jõuame kohani, mis tegelikult LCHF-i väliseid inimesi kõige rohkem peaks ärritama - LCHF-is ei asenda me ära jäetud jahu- ja suhkrurikkaid toite mitte lihaga, vaid RASVAGA. Ei, me ei joo omale tasside viisi õli sisse ega söö lusikaga pakki võid kuni süda pahaks läheb. Me asendame ärajäänud süsivesikute energia heade rasvadega. Valku sööme sama palju, kui ikka süüakse. Köögivilju sööme ka suures koguses. Aga rasva sööme veidi rohkem, nii palju, et omal kõht täis saada ehk nii palju, et näljatunne kaoks. Siiski LCHF väga valib rasva, see peab olema hea kvaliteediga rasv - nii nagu inimese keha talletab üleliigse energia küllastunud rasvana, võib pidada samasugust küllastunud rasva inimese jaoks tervislikuks. 

Et veelgi lihtsamalt ja piltlikumalt kogu seda asja selgitada, lisan pildi:

Ja minu lemmiklause antud artiklist: 

Nende toitumisviiside negatiivne pool ongi tüdimuse teke. Ennekõike kipub LCHF-dieet väga üksluiseks jääma ning munast-lihast tekib kiiresti küllastus. Seetõttu pöördutaksegi mõne aja pärast vanade harjumuste juurde tagasi ning kehakaal hakkab taas tõusma.

Sellisele subjektiivsele väitele vastan ainult oma isikliku mätta otsast: no ei ole tõepoolest minul isiklikult veel oma LCHF-toitudest tüdimust tekkinud, kuu aja pärast täitub mul 3 aastat LCHF-elu ja kehakaal on ka endistviisi 33 kg miinuses :) Lähimate aastakümnete plaani ei kuulu ka vanade harjumuste juurde tagasipöördumine.