neljapäev, 24. aprill 2014

LCHF Snickers

Kuna minu terve blogiajaloo üks populaarsemaid postitusi on endiselt LCHF Bounty :), siis otsustasin teile pakkuda ka LCHF Snickersi retsepti, mis tundub Rootsi LCHF-ringkondades vägagi populaarne olevat ning seal ringleb selle kohta päris palju erinevaid retsepte. Mugandasin erinevatest retseptidest ühe oma äranägemise järgi kokku. 

Ärge siis palun arvake, et tegemist on kaalu langetava söögiga, see on ikka vahel harva väikeses koguses maiustamiseks mõeldud!



Vaja läheb: 
100 g võid
175 g suhkruta maapähklivõid (Urtekram ökoloogiline maapähklivõi)
1 dl / 50 g röstitud soolaga maapähkleid
1 tl Bakery+ suhkruasendajat (võib ära jätta)



Valmistamine: 
1.      Leia sobiv vorm (mul oli 16x16 cm plastikust toidukarp ja see suurus sobis sellele kogusele väga hästi) ja vooderda see seest toidukilega.

2.      Sulata vesivannil 100 g šokolaadi ja 25 g võid ning vala see vormi. Pane vorm sügavkülma.

3.      Pane maapähklid kilekotti ning tao purdunuiaga veidi väiksemaks.

4.      Sega pähklivõi hoolikalt läbi (ökoloogiline pähklivõi nõuab väga pikka ja kannatlikku läbisegamist, kuna see ei sisalda konsistentsi parandavaid lisaaineid). Kui pähklivõi on läbi segatud, siis vala sellest 175 g koos 50 g võiga potti. Kuumuta ja sega pidevalt kuni mõlemad on pehmeks sulanud, sega sisse 1 tl Bakery+ magustajat (selle võib ka ära jätta) ning purustatud maapähklid.

5.      Kui šokolaad on sügavkülmas kõvaks hangunud, siis vala selle peale pähklivõi-pähklite-võisegu, silu ühtlaseks ja pane vorm uuesti sügavkülma.

6.      Nüüd sulata vesivannil ülejäänud 100 g šokolaadi ja 25 g võid ning kui sügavkülmas on ka pähklivõikiht hangunud, võid viimase šokolaadikihi sinna peale valada. Pane uuesti sügavkülma.



7.      Kui kõik on hangunud, võta vorm sügavkülmast toatemperatuurile ja lase veidi aega sulada. Lõika väga terava noaga sobiva kujuga tükid ning hoia neid külmkapis, toatemperatuuril lähevad kiiresti liiga pehmeks.


Kogu retsept sisaldab minu nimetatud koostisosadega 3290 kcal, 54,2 g süsivesikuid, 292 g rasva, 89,4 g valku. Seega, kes soovib oma isud ja kaalu kontrolli all hoida, piirduge ühe-kahe tükikesega, sõltuvalt sellest, kui suured tükid sai lõigatud.


Vanillipannkoogid



Vaja läheb:
3 muna
2 spl kookosrasva
2 spl Amanprana kookosjahu
1 ml Bourbon vanillipulbrit
0,5 tl Bakery+ magustajat



Valmistamine:
1. Sulata kookosrasv pannil.
2. Vahusta munad koos kookosjahu, vanilli ja magustajaga.
3. Vala sisse sulatatud kookosrasv ja sega hoolikalt läbi.
4. Prae pannil keskmisel kuumusel väikesed pannkoogid.
5. Kõrvale sobib väga hästi Bourbon vanillipulbri ja näpuotsatäie Bakery+ magustajaga vahustatud vahukoor.

Need pannkoogid jäävad üsna kõvad ja saialaadsed, võib julgelt kasutada ka võileiva alusmaterjalina, kes soovib (sel juhul asendaks vanilli ja bakery+ hoopis näpuotsatäie soolaga).

Peekon juustuga


Lao peekoniviilud ahjuplaadile küpsetuspaberile. Viiluta juustunoaga igale peekoniviilule peale üks juustuviil. Ma kasutasin Rakvere suitsupeekonit ja emmentali juustu.


Küpseta ahjus krõbedaks, st kuni juust on sulanud. Jälgi hoolega, et liiga kauaks ahju ei jääks.


Väga mõnus hommikusöök! Range LCHF!

kolmapäev, 23. aprill 2014

Marianni röstsai

Jagan järjekordset Rootsi LCHF-ringkondades väga populaarset röstsaia retsepti. Autoriks ikka seesama Mariann, kes on välja töötanud ka meie Bakery+ magustaja ning on mitme LCHF-küpsetuskokaraamatu autor.

Käesolev röstsai põhineb Amanprana kookosjahul, mida võib leida meie LCHF-poest. See kookosjahu koosneb kookoskiust ning on teatavasti väga madala süsivesikusisaldusega (olenevalt partiist 4 - 8,9 g 100 g kohta). Amanprana kookosjahu on väga hea imavuse/paisuvusega ning väga heade küpsetusomadustega. Räägin seda juttu praegu selleks, et erinevad kookosjahud on väga erinevate omaduste ja valmistamisviisidega ning hoiatan, et mistahes muu kookosjahuga ei pruugi see röstsai täpselt selline välja tulla, nagu vaja.


Vaja läheb:
12 keskmise suurusega muna
50 g sulatatud võid
2 dl Amanprana kookosjahu
0,5-1 tl soola
2 spl fiberhuski / psülliumit
2 tl küpsetuspulbrit
seesamiseemneid peale raputamiseks



Valmistamine:
1. Sulata või.
2. Vahusta munad.
3. Sega omavahel või ja munad.
4. Sega omavahel kõik kuivained, välja arvatud seesamiseemned.
5. Sega kuivained muna-võisegu hulka.
6. Vooderda leivavorm küpsetuspaberiga ning vala taigen sinna sisse.
7. Raputa peale seesamiseemned.
8. Küpseta eelnevalt 175 kraadini ülessoojendatud ahjus 40-50 minutit.

Rösteris röstimiseks kasuta kõige suuremat kuumust või rösti kaks korda. Sobib süüa ka ilma röstimata.


enne ahjupanemist




Tegin ka väikesed arvutused ning kogu saiapätsi peale sain sellised tulemused:


1670 kcal
14,2 g süsivesikuid
123 g rasva
100 g valku




Seega, kui saiast lõigata 14 viilu, siis on ühes viilus umbes 1 gramm süsivesikuid.



teisipäev, 22. aprill 2014

Hommikupuder kreeka pähklitest

Siin üks pudruretsept, mis maitselt meenutab väga kaerahelbeputru. Tegelikult on see hoopis kreeka pähklitest.

Retsept ise on võetud siit: http://mariannslchf.se/lchf-havregrynsgrot-lchf-paleo/


1 portsjon

Vaja läheb:
30 g võid 
2 muna 
50 g jahvatatud kreeka pähkleid 
1 dl vahukoort
maitse järgi soola

Valmistamine
1. Sulata või
2. Vahusta munad ja jahvatatud kreeka pähklid
3. Sega hulka vahukoor ja või
4. Lase segu keema, sega pidevalt vispliga
5. Valmis saab siis, kui konsistents on pudrulaadne, maitsesta soolaga.





Marianni šokolaadimuffinid



Lõpuks jõudis meie LCHF-poodi kohale ka kauaoodatud madala süsivesikusisaldusega Aman Prana kookosjahu ning saan hakata jagama meie suhkruasendaja Bakery+ välja töötanud Marianni küpsetiste retsepte, mis tal enamjaolt põhinevadki täpselt sellel samal Aman Prana kookosjahul. See on just see kookosjahu, mida eelistavad ka kõik Rootsi LCHF-inimesed.

Miks just Aman Prana kookosjahu? Vastus on lihtne: Aman Prana sisaldab kõige vähem süsivesikuid (olenevalt saagist 4 kuni 8,9 grammi süsivesikuid 100 g kohta) ning meenutab oma konsistentsilt ja küpsetusomaduste poolest kõige rohkem tavalist nisujahu, st selle jahuga küpsetades ei jää küpsetised nii rasked ja purused nagu näiteks mandlijahuga. Aman Prana kookosjahu on tõesti väga madala süsivesikusisaldusega, kuna see on jahvatatud kookoskiust. Ühest Tallinna ökopoest leidsin pika otsimise peale ka ühe teise firma kookosjahu, aga minust jäi see ostmata, kuna selle süsivesikusisaldus oli 59 g 100 g kohta - see on juba peaaegu sama palju, kui nisujahus (67,1 g)!

Esimene Marianni retsept pärineb Bakery+ suhkruasendaja paki pealt:

Vaja läheb:
50 g sulatatud võid
5 muna
2 spl Bakery+
1,5 dl vahukoort
1 dl Aman Prana kookosjahu
1 dl mandlijahu
1,5 spl fiberhuski
3 spl kakaod
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 dl purustatud metspähkleid või kreeka pähkleid

Valmistamine:
1.      Sulata või ning lase sel jahtuda.
2.      Vahusta munad ja magustaja kohevaks.
3.      Sega munavahu hulka vahukoor ja sulatatud või.
4.      Sega kuivained omavahel hoolikalt läbi ja sega taignasse.
5.      Tõsta taigen muffinivormidesse (2/3 ulatuses) ning küpseta 175 kraadi juures 15-20 minutit, sõltuvalt vormide suurusest.

Soovitus: need muffinid tulevad sellise retsepti järgi üsna mahedamaitselised. Kes armastab rohkem vürtsi, võib lisada näiteks kaneeli, ingverit, sukaati või tumeda šokolaadi tükke.







pühapäev, 20. aprill 2014

Lihavõttetoidud

Munad: värvitud kollase ja punase sibula koortega ja samade siniste lillidega, mis vaasis on.

Tacovormile lisasin seekord ka punast sibulat

Valmis tacovorm ja hapukoore-värske kurgi kaste

5-minuti jäätis (külmutatud maasikad ja vahukoor blenderdada)



Rasvakohv, keedumuna, krevetid, avokaado, feta, tomat, kurk, majonees


Ja munad, munad, munad...


Need sinised munad on värvitud punase kapsaga. Idee ja õpetuse eest tänan Marist!

(Õpetus: pane valged munad koos tükeldatud punase kapsaga tihedalt potti, vesi peale ja keeda munad kõvaks. Seejärel vala sisse törts äädikat ja jäta munad terveks ööks sinna ligunema. Kui hommikul munad väja võtad, siis ei maksa kohe väga hõõruda, muidu tuleb sinine värv maha. Mul need munad muutsid veel kuivamisega värvi. Esimesel pildil on just veest välja võetud  ja lillakad, teisel pildil peale paari tundi kuivamist juba sinised mis sinised).








laupäev, 19. aprill 2014

Suhkruasendajatest ja magustajatest


Range LCHF teatavasti välistab kõiksugu suhkrud – valge või pruun roosuhkur, agaavisiirup, mesi, kookossuhkur ja muud tavapärased magustajad sisaldavad kõik liiga palju süsivesikuid selleks, et keha saaks ketoosis püsida ning osa saada rasvakütusel olemise eelistest. 

Siiski, kellel ei ole soovi teha niivõrd ranget LCHF-i ega soovi ka ketoosis kogu aeg olla,  ja need on tavaliselt inimesed, kellel ei olegi suhkrusõltuvust ega eriliselt suuri muresid kehakaaluga, neile sobib kindlasti aeg-ajalt magustamiseks väga väikestes kogustes näiteks mett või kookossuhkrut või paar puuvilja päevas. Need on head looduslikud magusaallikad inimestele, kes oskavad magusaga piiri pidada. Siiski tasub ka selliste magustajatega ettevaatlik olla, siin on mul üks varem tõlgitud artikkel looduslike magustajate kohta: http://lchfeesti.blogspot.com/2013/12/6-tervislikku-suhkrut-mis-voivad-tappa.html

Ülejäänutele aga, kes soovivad ketoosis olla ja nautida ketoosiga kaasnevat söögiisu vähenemist ning vabanemist oma suhkrusõltuvusest, loomulikult ei sobi ei mesi ega kookossuhkur isegi väikeses koguses, kuna need sisaldavad ikkagi liiga palju süsivesikuid. Kõige sirgjoonelisem ja puhtam tee oleks siinkohal üldse igasugustest magustajatest 100% loobuda ning süüagi ainult liha, muna, kala, võid, kookosrasva ja köögivilju ja ongi asi korras. Pole magusat, pole probleemi magusasöömisega, keha on ketoosis ja elu on ilus :)

Suhkruasendajate kasutamise juures ongi kõige tugevamaks vastuargumendiks just see, et väidetavalt osade inimeste kehad tajuvad igasugust magusat maitset suhkruna, sisaldagu see suutäis siis keha jaoks omistatavaid süsivesikuid või mitte, mistõttu need allikad väidavadki, et kehas tekib ka peale 0 g sv sisaldavate magustajate söömist insuliinitaseme tõus, mis omakorda peatab ketoosi / keha rasvakütusel olemise.

Teine vastuargument on see, et magus maitse kutsub esile suuremat magusaisu ja üldse suurendab söögiisu (= rikub ketoosi) – mina usun just seda teist vastuargumenti, et süües juba killuke magusat, tahan ma ikkagi veel ja veel.

Osad kogenud rootsi lchf-inimesed ütlevad aga, et mitte suhkruasendaja iseenesest ei pane meid rohkem sööma ega peata ketoosi, vaid pigem need asjad, millele me seda suhkruasendajat lisame – tavaliselt siis vahukoor ja mandli- või pähklijahu, mis vastupidiselt suhkruasendajale sisaldavad üsna palju süsivesikuid ja rikuvadki ketoosi.

Aga eks me kõik oleme ikkagi inimesed ja ka igapäevaselt kõige rangemat LCHF-i harrastav inimene tahab kasvõi paar korda aastas (või mis iganes on kellegi jaoks sobiv intervall) siiski midagi magusat küpsetada, maitsta või pakkuda. Nendele liberaalse või vahel harva liberaalse LCHF-i harrastajatele sobivadki looduslikud suhkruasendajad, mis kehas imenduvaid süsivesikuid ei sisalda. Aga kindlasti mitte ükskõik millised suhkruasendajad! Siinkohal tahakski rääkida erinevatest suhkruasendajatest.

1. Asparataam, sahhariin (näiteks Huxol, Canderel, Diamant, Coca light jt).

Ütlen kohe ära, et sahhariini ja asparataami sisaldavad suhkruasendajad võib kohe ära unustada. Need on väga, väga hull keemia ning isegi tavaline valge suhkur on nendest tunduvalt tervislikum valik, hoolimata sellest, et sahhariin ja asparataam ei sisalda süsivesikuid. Hoiduge palun sahhariinist ja asparataamist, kes vähegi oma tervisest hoolib.

2. Stevia+erütritool

Tänapäevased suhkruasendajad on loodusliku päritoluga ning LCHF-maailmas on valdavateks magustajateks kujunenud stevia ja erütritool ning nende segud. Siin kirjutasin ükskord varem ka erütritoolist: http://lchfeesti.blogspot.com/2013/12/suhkruasendaja-erutritool.html

Siiski, ka erinevad stevial või erütritoolil põhinevad magustajad võivad üksteisest erineda nagu öö ja päev. Kõige tavalisemaks probleemiks nende puhul on häiriv lääge kõrvalmaitse. On väga raske leida korralikku stevial põhinevat suhkruasendajat, millel puuduks kõrvalmaitse.

Odavamate steviate puhul saadakse stevia magus ekstrakt lehest kätte benseeni abil ning seda segatakse/lahustatakse pärast dekstroosiga – mis kõik kokku moodustab hoolimata looduslikust algainest siiski paraja keemiakompoti. Selliseid odavaid stevial põhinevaid magustajaid võib osta tavalistest supermarketitest diabeetikutele mõeldud letist. Kahjuks ilmneb nendega magustamisel üsna kohe, et kõrvalmaitse on talumatu ning õigesti teeb see, kes nende kasutamisest loobub.

Lisaks on just nn „roheline stevia“ see, millel on tugev aniisi meenutav kõrvalmaitse.

Me õega otsisime väga pikalt, enne kui leidsime sellise suhkruasendaja, mida soovisime oma LCHF-poodi müüki võtta. Otsisime pikalt just sellist suhkruasendajat, millel ei oleks kõrvalmaitset ja tõesti, lõpuks leidsimegi sellise. Meie poolt müüdava suhkruasendaja Bakery+ täpse retsepti on välja töötanud kuulus rootslasest LCHF-küpsetuskokaraamatute autor Mariann Andersson, see on parim võimalik LCHF-magustaja, mida hetkel on vähemalt Rootsist võimalik leida. 

Ise olen praegu meie Bakery+ magustajat paar nädalat erinevate magustoitude juures katsetanud ning mingit häirivat kõrvalmaitset ei ole tuvastanud ka kõige kriitilisema maitsemeelega katseisikud. Kindlasti on siinkohal aga tähtis meeles pidada, et igasugused suhkruasendajad on suhkrust palju magusamad ning alati tasub mistahes suhkurasendajat panna pigem vähem kui rohkem. Mul kulub ühe tavalise magustoidu retsepti sisse umbes 1-3 teelusikatäit Bakery+ (olen bakery+ga katsetatud bountyt, martsipanikomme, mandliküpsiseid ning olen nende retseptid oma blogis ka nüüd bakery+ järgi ümber muutnud).

Tõlgin Bakery+ tootmisprotsessi kohta Marianni kodulehelt: http://mariannslchf.se/hur-tillverkas-stevia-och-erythritol/



Siin saadakse stevia magus maitse taimest kätte joogivee ja alkoholi abil. Selleks, et ekstraheerida steviosiide stevia taime kõige maitserikkamatest osadest, leotatakse taime lehti puhtas joogivees ja alkoholis. Ekstraktsiooni käigus vabanevad looduslikud ja väga magusad ained, mida nimetatakse stevioglükosiidideks. Seejärel puhastatakse ja filtreeritakse stevioglükosiidid meetodi abil, mis meenutab tavalist veefiltrit. Ei lisata mingeid keemilisi lisaaineid, tegemist on loodusliku protsessiga, mis sisaldab ainult stevia lehtedest pärit magusust. See on steviaekstrakti saamise loomulik viis.

 Erütritooli saadakse viinamarjasuhkru fermenteerimisel. Glükoosile lisatakse üks bakterikultuur, mis muundub eürtritooliks. See on sama protsess, mille teevad läbi ka vein, juust ja jogurt ning see on täiesti looduslik.

SteviaVital Bakery+ on kvaliteettoode, milles kasutatakse vaid kõige eksklusiivsemat, magusamat ja puhtamat Stevia ekstrakti, mis pärineb Stevia lehtedest. Tootel on ka öko-sertifikaat: http://www.mynewsdesk.com/se/pressreleases/steviaproducent-vaender-blad-ekologiskt-certifikat-ger-steviavital-ny-vaextkraft-784975

Mariann jagab ka lahkelt oma väljatöötatud magustaja retsepti: 3 spl erütritooli ja ¼ - ½ ml steviat.

Miks neid kaht üldse segada? Miks mitte kasutada ainult korralikult toodetud steviat või erütritooli? Põhjus on lihtne: ainuüksi erütritool annab jäist kõrvalmaitset ning ainuüksi stevia on mitmeid kordi magusam kui suhkur, seetõttu on ainult steviat väga raske doseerida.

Bakery+ doseerimine on lihtne, lisa seda magustoitudele vähe ning ole teadlik, et 2 spl Bakery+ = 1 dl suhkrut!

Ära unusta ka, et isegi 0 g imenduvaid süsivesikuid sisaldavate magustajate kasutamine võib tekitada suuremat magusaisu ning peatada kaalulanguse!








neljapäev, 17. aprill 2014

Šokolaaditrühvlid lihavõttepühade maiuseks


Ilusaid saabuvaid munadepühi kõigile! 

Pühademaiuseks (mille söömise juures ei maksa muidugi kaalulangust oodata!) soovitan seekord Åse blogist leitud šokolaaditrühvleid, näevad kenad välja ja maitsevad kohvi kõrvale suurepäraselt! Liberaalne LCHF. Originaalretsept on siin: http://56kilo.se/chokladtryfflar-med-lakritssmak/

Vaja läheb:
100 g tumedat šokolaadi (mina kasutasin Trinidoro 75%)
50 g / 0,5 dl vahukoort
2 tl jahvatatud lagritsajuurt / lagritsapulbrit
2-3 spl kakaod


Valmistamine:
1. Lase vahukoor potis keema ja võta tulelt.
2. Pane vahukoore sisse sulama tükeldatud šokolaad.
3. Sega sisse jahvatatud lagritsajuur ja vanillipulber.
naturaalne lagritsajuur

jahvata kohviveskis

vala lagrits taigna sisse läbi sõela

4. Sega taigen ühtlaseks massiks ning lase sel umbes 30 min külmkapis taheneda.
5. Vooli seejärel kuulid ja veereta neid kakao sees. Ökoloogiline kakao on parema maitsega!


Kogu taignast tuleb üsna väike kogus pallikesi, seega väga hulluks siin maiustamisega minna ei saa õnneks. Siiski sisaldab kogu ports (minul tuli 15 pisikest palli) üle 30 g süsivesikuid, seega ühe palli kohta veidi üle 2 g sv.

Veidi juttu lagritsajuurest ka. Lagritsajuur ei ole täpselt sama maitsega kui mingi tavaline panda või allsorts lagrits. See on loodusliku maitsega looduslik toode, mida paljud väga tervistavaks peavad, aga kindlasti on see maitseasi ning ei pruugi kõigile meeldida. Minule maitsesid oma vanas suhkruelus küll kõiksugu lagritsad väga, seega mulle see lagritsajuure maitse sobib. Rootsis kasutavad lchf-inimesed loodusliku magustajana tihti lagritsapulbrit, Eestist pole mul õnnestunud veel lagritsapulbrit leida, küll aga on plaanis see toode meie LCHF-poodi varsti müügile võtta. Seega, kel asja vastu huvi on, siis hoidke silmad lahti :)



Kes aga lagritsat ei armasta, need võivad kindlasti selle koostisosa siit retseptist lihtsalt välja jätta või asendada mõne muu maitseinega (näiteks sorts konjakit või mandliessentsi vms).





teisipäev, 15. aprill 2014

Diabeet-2 edulugu Rootsist

Tegelikult tahtsin täna kirjutada lühidalt hoopis sellest, milliseid toredaid LCHF- pealkirju viimase nädala Rootsi ajalehe Expressen numbritest võib leida, aga üks artikkel osutus niivõrd positiivseks, et otsustasin selle tervenisti teile tõlkida.

Kõigepealt siis need lubatud pealkirjad:

Lindha, 42-aastane, võttis alla pool oma kehakaalust  (tegi trenni ja toitus LCHF-i järgi, langetas oma kaalu 18 kuuga 140 kilo pealt 70 kilole)




Siin selle viimase artikli tõlge:



Vasakpoolsel pildil on näha, milline Marie täna välja näeb. Parempoolsel pildil näeme, milline ta enne oli. Marie Söhrman muutis oma toitumist ning võttis alla 28 kilo ja sai seeläbi tunduvalt vähendada oma igapäevaselt võetavate ravimite hulka.

Aastaid oli Marie Söhrman, 59, pidanud trööstitut võitlust oma ülekaalu ja magusaisuga ning viimasel ajal ka veresuhkru ja 2. tüüpi diabeediga.

Kaks ja pool aastat tagasi hakkas ta toituma süsivesikuvaeselt. Nüüd on ta sümptomitevaba diabeetik, kellel on normaalne veresuhkur ja ta on peaaegu 30 kilo kergem.

Peale tõsist autoõnnetust, mis juhtus 1980-ndate lõpus, tekkisid Mariel probleemid endokriinsüsteemiga, mis juhib hormoone. Seetõttu võttis ta muuhulgas 40 kilo kaalus juurde. Marie proovis kaalu langetada, aga see ei õnnestunud.

-Mu kõht oli nii ümmargune, nagu ma oleksin rase. See oli väga raske, ma arvasin, et nii jääbki kogu eluks, ütleb Marie.

Veidi enam kui kümne aasta eest märkas Marie, et veel midagi oli viga, ta pidi kogu aeg wc-sse jooksma ning oli pidevalt väsinud. Ta oli haigestunud 2. tüüpi diabeeti.

Raviks sai ta tablette, mis pidid tugevdama tema oma insuliiniproduktsiooni ning toitumisnõustaja andis toitumissoovitusi.

-Need olid traditsioonilised soovitused süüa taldrikureegli järgi, eelistada margariini ja süüa vahepalaks puuviljakreemi. Ma proovisin kõike, aga ma läksin sellest ainult paksemaks ja tundsin end järjest halvemini.

Hoolimata sellest, et ta püüdis nende nõuannete järgi süüa, ei olnud veresuhkur stabiilne ja ta pidi seda ravimitega reguleerima. See, et teda pidevalt piinasid nii magusaisu kui nälg, ei teinud asja just kergemaks.

Ka sportimine oli keeruline, kuna autoõnnetuses olid viga saanud 3 Marie kaelalüli, mis oli viinud kroonilise valuni ning selleni, et ta ei saa enam teatud liigutusi teha. Lisaks hakkas ka tema kõht häda tegema, tal oli pidevalt süda paha, tekkisid maosong ja happe refluks ning teatud hammaste kaelad läksid katki ja veritsesid.

Lõpuks pidi ta igapäevaselt võtma 15 tabletti, seda diabeedi, kõhuprobleemide, kõrge vererõhu ja kõrge kolesterooli vastu.

Kaks ja pool aastat tagasi hakkasid Marie ja tema mees Kjell toituma süsivesikuvaeselt.

-Esimene kuu oli raske, oli raske oma suhkruvajadusest lahti saada. Aga kui ergutussüsteem oli maha rahunenud ja isu kadus, ei olnud enam probleemi. Ma saan omal nüüd kõhu hoopis teistmoodi täis.

Marie ja tema mees söövad rangelt süsivesikuvaeselt, ehk teisisõnu harrastavad LCHF-toitumist. See tähendab, et nad ei söö ei suhkrut ega teravilju ning söövad köögivilju kartuli, riisi ja makaronide asemel. Nad söövad ka rohkem rasva, näiteks võid ja teisi täisrasvaseid piimatooteid.

-Me sööme palju kapsast, brokolit, avokaadot ja lillkapsast. Me sööme ka iga päev muna. Palju kasutame ka seemneid ja pähkleid, näiteks seemne-näkileivas.

Kui Marie läks üle LCHF-toitumisele, hakkas ta kaal langema. Alustades kaalus ta 99 kilo, täna kaalub ta 71 kilo, kadunud on 28 kilo. Kauba peale sai ta korras kõhu.

Veresuhkur on normaliseerunud ning püsib nüüd stabiilselt 4-5 mmol/L juures, varem võis see olla koguni 12. Pikaajaline keskmine veresuhkru sisaldus on nüüd täpselt alla piirväärtuse 30, vastupidiselt selle varasemale tunduvalt kõrgemale tasemele. Ta sai oma diabeedirohtusid rohkem kui poole võrra vähendada, 4-5 tabletist on nüüd järel vaid 2.

Ta sai vähendada kõiki ravimeid, kokku on nüüd järel vaid 4 tabletti ja ta tahaks võimalusel ka need ära jätta.

-Ma ei uskunud, et mul õnnestuks kunagi kaalus alla võtta ning oma isudest ja näljast vabaneda. Kui ma poleks LCHF-iga algust teinud, oleksin ma täna võib-olla veel paksem või maovähendusoperatsiooni teinud. Ning ma oleksin võib-olla sunnitud oma diabeeti juba insuliinisüstidega kontrollima.

Marie mehel Kjellil, kellel on samuti diabeet, on õnnestunud oma veresuhkrunäit veelgi madalamale saada ning tema on alla võtnud 17 kilo. Möödunud suvel tähistas paar oma aastatepikkust armastust ja taasleitud tervist sellega, et nad abiellusid.

-Lõpuks ometi saime ilusa pulmafoto teha, ütleb Marie.

Kas sul on 2. tüüpi diabeet?
Mine arsti juurde, et teada saada, kas sul on 2. tüüpi diabeet. Arstivisiidil pead andma vereproovi, mis mõõdab, kui palju on su veres suhkrut. Enne vereproovi andmist ei tohi 8 tundi süüa. Veresuhkru väärtused antakse millimooli liitri kohta, mmol/L. Tervetel inimestel, kes on 8 tundi paastunud, on see väärtus 6,0 mmol/L või madalam. Kui see väärtus on mitu korda hoolimata paastumisest 7 mmol/L  või kõrgem, võib arst panna diabeedi diagnoosi. Võib mõõta ka uriini suhkrusisaldust või pikaajalist keskmist veresuhkru sisaldust.

2. tüüpi diabeedi sümptomid:
Väsimus, nii füüsiline kui vaimne
Ebaloomulikult suur janu
Tavalisest tihedam urineerimisvajadus
Suguelundite kipitus
Udune nägemine

Marie Söhrman

Vanus: 59
Tegeleb: töötab disainerina
Elab: Östra Ämtervik, Sunnest lõunas
Perekond: abikaasa Kjell










Diabeeti on kahte tüüpi:
Mõlemat tüüpi diabeet tähendab, et veres on liiga palju suhkrut, et keha ei saa hakkama suhkru töötlemise ja rakkudesse transportimisega. 1. tüüpi diabeetikutel puudub oma insuliinitootmine täielikult või peaaegu täielikult. On tavaline, et sellesse haigestutakse suhteliselt noores vanuses. 1. tüüpi diabeeti ravitakse insuliinisüstidega, millega tavaliselt peab jätkama elu lõpuni. 2. tüüpi diabeeti haigestuvad peamiselt täiskasvanud. 2. tüüpi diabeedi puhul on keharakud muutunud insuliini mõju suhtes vähem vastuvõtlikuks ning inimesel on nõndanimetatud insuliini resistentsus. Hoolimata sellest, et keha toodab rohkem insuliini, ei piisa sellest ja veresuhkur on pidevalt liiga kõrge.

Alanenud glükoositaluvust nimetatakse 2. tüüpi diabeedi eelstaadiumiks, siis ei ole sul veel nii kõrge veresuhkur, et sul oleks diabeet, aga kui sa selle arenemist ei peata, on sul oht see saada. 2. tüüpi diabeeti ravitakse nii insuliinisüstide kui tablettidega.

Sea kaelakarbonaad lihtsas koorekastmes



Jälle oli meil õhtusöögiks see sama Stockmanni rosépipra marinaadis sea kaelakarbonaad, millest siin blogis juba mitu korda juttu on olnud :) No maitseb lihtsalt, aga seekord tegin esmakordselt sinna juurde maailma kõige lihtsama koorekastme.

Kõigepealt pruunistasin lihatükid pannil mõlemalt poolt.

Seejärel valasin peale vahukoort ja hapukoort ning sibulahelbeid.

Ning jätsin mõneks ajaks pannile kaane alla hauduma. 

Liha sai pehme ja mahlane ning kastet nimetati nämmaks :) Kõrvale oli salat beebispinati lehtedest, tomatist, oliividest, fetajuustust ning oliivõlist ja balsamicost.


Omletuffinid spinati, peekoni ja juustuga


Selliseid snäkke on hea külmkappi hommikusöögiks varuda ;) Maitsevad nii suurtele kui väikestele.

Vaja läheb:

Silikoonist muffinivorme ja muffinipanni! (need omletuffinid jäävad tavaliste paberist muffinivormide külge kinni)

8 muna
2 dl vahukoort
riivjuustu
beebispinati lehti
2 pk peekonit (minu viimase aja lemmikpeekon on rakvere suitsupeekon)
soola, pipart




Valmistamine:
1. Pane ahi 200 kraadi peale sooja.
2. Klopi lahti munad koos vahukoore ja soola-pipraga.
3. Tõsta silikoonvormid muffinipannile ja vooderda vormid seest peekoniga (panin 2 peekoniriba igasse vormi, see sõltub muidugi konkreetse peekoni ribasuurusest).
4. Pese ja haki spinat.
5. Pane iga vormi põhja 1 tl riivjuustu ja veidike spinatit.
6. Vala iga vormi sisse muna-kooresegu.
7. Tõsta iga vormi peale veel 1 tl riivjuustu.
8. Küpseta 200 kraadises ahjus kuni omletuffinid on pealt veidi pruunikad ja kõrgeks paisunud, umbes 15-20 minutit.










esmaspäev, 14. aprill 2014

Rootsi lihapallid


Proovisin nüüd lõpuks ära ka traditsiooniliste rootsi lihapallide LCHF-versiooni , algretsept ikka kindlast allikast ehk Åse blogist: http://56kilo.se/lc-kottbullar/

Olin seda retsepti varemgi uurinud, aga ei ole saanud teha, kuna päris originaalis sisaldavad ju rootsi lihapallid riivsaia ja lchf-versioonis on see kenasti asendatud Pofiber kartulikiuga - mida mul varem ei olnud. Aga nüüd õnneks on ja kiirematel huvilistel on võimalik seda kohe ka meie LCHF poe kaudu saada. 

Lihapallide jaoks läheb vaja:
1 kg seguhakkliha (mul oli ainult 0,5 kg ja neljale inimesele jäi sellest kogusest tegelikult liiga väheks, kõik söödi ära, aga oleks ilmselt hea meelega teist nii palju veel söödud, kuna need lihapallid tulid väga head!)
2 kollast sibulat
1 munakollane
1 dl pofiberit
1 dl lihapuljongit (mul oli vasikafond+keev vesi)
1 dl vahukoort
2 tl soola (pane vähem, kui puljong on väga soolane)
1 ml valget pipart



Valmistamine:
1. Pane pofiber puljongi ja vahukoore sisse paisuma.
2. Tükelda sibul (köögikombainis või käsitsi) väga peenekes.
3. Sega kõik koostisained omavahel ja vooli lihapallid (tänu pofiberile on need lihapallid tõesti ka voolitavad).
4. Soojenda ahi 225 kraadini, pane ahjuplaadile tükike võid ja pane plaat ahju kuni või ära sulab.
5. Pane lihapallid ahju 30-35 minutiks, raputa vahepeal plaadil lihapalle, et need teiselt poolt ka pruuniks küpseksid.




Lihapallide kõrvale valmistasin klassikalise pruuni kastme. Mingit retsepti polnud enam aega otsida, panin pannile veidi seda sama vasikafondi, ülejäänud vahukoore ja lasin kokku keeda. Seejärel lasin kastmel veidi jahtuda ja segasin siis sisse ühe munakollase, et kaste pakseneks. 



Õhtusöök nägi välja selline: 
lihapallid, pruun koorekaste, lehtsalat, 
rohekas tomat ehk kumat ning paks viilakas maasdami juustu.