laupäev, 11. juuni 2016

“Rasvavaesed dieedid ja trennitegemine on kaalulangetamise seisukohalt mõttetud,” hoiatab kirurg


Tõlkeartikkel 09.06.2016 väljaandest “The Telegraph”, autor teadustoimetaja Sarah Knapton


“Rasvavaesed dieedid ja trennitegemine on mõttetud nende jaoks, kes soovivad kaalu langetada ning ülekaalulised inimesed peaksid lihtsalt vähem sööma,” ütles endine tervishoiuminister eile Ülemkojas.

Lord McColl, kirurgia emeriitprofessor Londoni Guys haiglast hoiatas, et praegune toitumissoovitus rasva vältida oli “vale ja eksitav” ning aitas kaasa rasvumisepideemiale.

Oma Ülemkoja debatis hoiatas endine kirurg, et trennitegemine on kasutu selle tohutu koguse süsivesikutest tulevate kalorite ja suhkru vastu, mida inimesed tänapäeval tarbivad. Ta hoiatas, et praegune rasvumisepideemia on rahva tervisele sama ohtlik, kui oli 1919. aasta gripiepideemia.

“Ühendkuningriikide Tervishoiuministeerium ja Rahvuslik Tervishoiu ja Arstiabi komisjon (National Institute for Health and Care Excellence ehk Nice) väidab aga juba aastaid, et rasvumisepideemia põhjuseks on vähene liikumine,” ütles ta oma kolleegidele.

“Küll on kahju, et 500 Nice’i töötajat ei tulnud selle peale, et minna ise spordisaali mõne treeningmasina peale ja proovida ennast liigutada, et näha, kui palju kaloreid on tegelikult võimalik ära kulutada.”

“Sa võid ühel sellisel masinal pool tundi vändata ja selle ajaga vaid paar-kolmsada kalorit kulutada. Selleks, et pool kilo rasva maha saada, tuleb miilideviisi joosta.”

“Kogu seda teemat on segatud veel erinevate teooriatega rasvumise kohta: geneetika, epigeneetika, psüholoogilised häired. Ükski neist ei ole rasvumisepideemia põhjuseks.”

“On vaid üks ainus fakt. Ei ole võimalik olla rasvunud, kui sa liiga palju kaloreid ei söö”.

Mais teatasid Rahvuslik Ülekaalulisuse Foorum (National Obesity Forum) ja Rahvatervise Koostöögrupp (Public Health Collaboration) laiaulatuslikust toitumissoovituste ülevaatusest ning teatasid, et viimase 30 aasta jooksul soovitatud rasvavaestel dieetidel on “katastroofiline mõju tervisele”.

Nende raportis väidetakse, et madala rasva- ja kolesteroolisisaldusega  toitumissoovitused, mis on olnud Ühendkuningriikide ametlik soovitus alates aastast 1983, põhineb “vigastel teadusuuringutel” ning selle tulemuseks oli suurenenud rämpstoidu ja süsivesikute tarbimine.

Lord McColl ütles, et rasva söömine on tähtis, sest see hoiab inimese täiskõhutunnet pikema aja vältel ning ta soovitab ülekaalulistel inimestel oma toidule rasva lisama hakata.

“Rasv siseneb peensoolde ja suuresti pidurdab mao tühjenemist,” ütles ta oma kolleegidele.

“Kuna mao tühjenemine on edasi lükatud, siis jääb inimesele sellest tunne, et ta on juba piisavalt söönud. Hiljem, kui ka rasv on imendunud, hakkab magu jälle tühjenema.  See on ilus tasakaalus mehhanism, mis takistab meil liiga palju söömast ning ülekaaluliseks muutumast.”

Imperial College uurijad leidsid hiljuti, et britid muutuvad ilmselt järgmise kümnendi jooksul Euroopa kõige ülekaalulisemaks rahvaks, kus peaaegu neli inimest kümnest on ohtlikus ülekaalus aastaks 2025.

Selle nädala alguses ütles NHS juht Sir Simon Stevens, et rasvumiskriis maksab hetkel riigile rohkem kui politsei ja tuletõrje kokku.

“Ülekaal ja sellega seotud haigused maksavad meie riigile terve varanduse ja see ei ole jätkusuutlik,” ütles Paruness Jenkin, kes algatas debati Ülemkojas.

“Kui me ei ava oma silmi selle kriisi ulatuse osas, siis võib NHS pankrotti sattuda. Juba praegu kulutatakse tohutul hulgal raha haigustele, mida saaks täielikult vältida.”

“Praegused toitumissoovitused on segadusttekitavad. Need soovitavad süüa kartulit, riisi, makarone ja teisi tärkliserikkaid süsivesikuid. Kas me oleme ikka päris kindlad, et see on hea soovitus? Me anname tärkliserikast sööta loomadele, et neid paksuks nuumata – miks see toit inimestele kuidagi teistmoodi peaks mõjuma?”

Tervishoiuminister Paruness Chisholm ütles: “Ei ole mingit mõtet minna trenni selleks, et peale trenni omale tänavanurgalt limonaad või sõõrik osta. Sellist tüüpi kultuur peab muutuma.”

“Ülekaalulisusest jagu saamine on tähtis küsimus. Ülekaalulisus on keeruline probleem, millele ei ole ühte lahendust.”

“Ma soovin rõhutada, et Inglismaa Rahvatervishoiu (Public Health England) toitumissoovitused põhinevad põhjalikel hinnangutel. Nad konsulteerisid akadeemikute, terviseorganisatsioonide ja rahvatervise spetsialistidega.”

Peamised järeldused / Rahvusliku Ülekaalulisuse Foorumi raport:

Rasva söömine ei tee sind paksuks
Paljud uuringud tõestavad, et suurema rasvasisalduse ja väiksema süsivesikusisaldusega toitumine on kaalulangetamise ja kardiovaskulaarse riski vähendamise seisukohalt parem kui rasvavaesed dieedid.

Lõpeta kalorilugemine
Erinevate toitude kaloritel on erinev metaboolne mõju kehale, seega kogu kalorihulga kokkulugemine on mõttetu.

Halva toitumise eest ei ole võimalik ära joosta
Ülekaal on hormonaalne häire, mis viib ebanormaalse energia jaotuseni, mida ei ole võimalik ainult suurema trennitegemisega lahendada.

Küllastunud rasv ei põhjusta südamehaigusi ning täisrasvased piimatooted on suure tõenäosusega kaitsvate omadustega
Uus meta-analüüs tõendite kohta, mis olid saadaval juba neljakümne aasta eest ei kinnita toidurasva piiramise vajadust.

Väldi iga hinna eest töödeldud toitu kirjadega “väherasvane”, “light”, “kolesteroolivaene” või “tõendatult kolesterooli alandav”
Ei ole olemas ühtainsatki tõendit selle kohta, mis kinnitaks, et küllastunud rasva söömise vähendamine vähendaks kardiovaskulaarseid haigusi või surma.

Näksimine teeb paksuks
Toidukordade tihedamaks muutumine on sama suur või isegi suurem ülekaalulisuse põhjustaja ning seda on suuresti ignoreeritud.



neljapäev, 2. juuni 2016

Ajakiri "Oma Maitse" juuni 2016

Täna tuli müügile juunikuu toiduajakiri "Oma Maitse" ja seal ilmus minu artikkel LCHF-ist.

(Järgmisel kuul ilmub üks veidi lühem intervjuu LCHF-i kohta ka ajakirjas "Toit & Trend").


Lähemalt:








Uus eestikeelne raamat LCHF toitumisest: Ketogeenne toitumine vähi vastu


Täiesti uskumatu ja ülimalt rõõmustav on see, et eesti keeles ilmub järjest rohkem häid raamatuid süsivesikuvaese toitumise kohta. Ma olen kõik eesti keeles ilmunud LCHF-temaatilised raamatud seadnud ühte nimekirja SIIN, kes tahab lähemalt uurida. 

Siin võib näha minu kodust pisikest eestikeelsete LCHF-teemaliste raamatute kogu. Osad on mul veel puudu (Jahupea, Nisuvaba dieet) :) Minu inglise- ja rootsikeelseid raamatuid siin pildil ei ole.



See viimati ilmunud Saksa arstide ja teadlaste kirjutatud "Ketogeenne toitumine vähi vastu" keskendub eelkõige sellele, kuidas ja miks kasutada ketogeenset (ehk väga vähe süsivesikuid ja väga palju rasva sisaldavat toitumisviisi) vähiravi toetamiseks, aga seda tasub kohe kindlasti lugeda kõigil, kes on LCHF toitumisest ka üldiselt huvitatud.

Kui ma ise hoian end igapäevaselt kursis just inglise- ja rootsikeelse meediaruumi LCHF-gurude tegemistega, siis väga värskendav ja tervitatav oli lugeda, et ka Saksamaal käib korralik keto-revolutsioon ja asjaga tegelevad tõsised teadlased ja uurijad. Siin on ülevaade raamatu autoritest.


Mulle meeldivad kõige rohkem hästi lihtsalt ja loogiliselt kirjutatud LCHF raamatud - siis on tõenäosus palju suurem, et see jõuab võimalikult paljude abivajajateni. Ja selline see uus raamat täpselt ongi: kogu ketogeense/LCHF toitumise alused on konkreetselt lahti seletatud, lisaks lihtsad, aga samas põhjalikud selgitused selle kohta, miks antud toitumisviis just vähihaigetele kõige parem valik on. Pool raamatust koosneb praktilistest toitumissoovitustest ja retseptidest.

Arvestades viimase aja Eesti meediakära kõiksugu posijate ümber, millega seoses mitmed vähihaiged tavameditsiinile selja pöörasid ja lõpuks asi ikka kurvasti lõppes - ei ole see raamat siin kohe kindlasti midagi sellist. Keegi ei luba imepärast täielikku tervenemist ega maagilist aurat. Siin öeldakse selgelt, et ketogeenne toitumine on tavapärasele vähiravile tõenduspõhiselt hea toetaja ja abiline.

Samas on väga hästi lahti selgitatud kõik põhjused, miks vähihaigele just ketogeenne toitumine kõige vajalikum ja tervislikum toitumisviis on.




Lisaks on raamatus vägagi arusaadavalt selgitatud teist tüüpi diabeedi tekkimise põhjus (siinse blogi püsilugejate ja LCHF-teemaga kursis olevate inimeste jaoks on alljärgnev täiesti tavaline teave, mis ei pane kedagi kulmu kergitama, aga osad tänapäevased moodsad veganid arvavad millegipärast endiselt, et diabeet tekib rasva söömisest ning et süsivesikuid võib piiramatult süüa):



Üldiselt on raamatu suurimaks plussiks just see, et kogu vajalik info ketogeense toitumise kohta on kompaktselt ja lihtsalt ühes kergesti loetavas raamatus koos. Teooriaosa ei ole liiga pikk, aga samas ei ole jäetud tähelepanuta ühtki vajalikku aspekti.

Suure osa raamatust moodustavad ka praktilised teadmised - needki ei ole mõeldud mitte sugugi ainult vähipatsientidele, vaid sobivad järgimiseks kõigile LCHF-teema huvilistele.





Minu soovitus on, et see raamat võiks kõigil LCHF-huvilistel läbi loetud olla ja kindlasti on see vajalik kingitus kõigile neile, keda on tabanud paha haigus.













reede, 27. mai 2016

Asendamatud süsivesikud?

Aeg-ajalt kuuleme siit ja sealt "teadjatelt-tarkadelt" toitumisnõustajatelt, et ilma süsivesikuteta ei saagi elada. Et aju vajab oma tööks süsivesikuid ning et me peame päevas kindlasti vähemalt 130 grammi süsivesikuid sööma, muidu me ei saa kuidagi elus ega terved püsida.

See on suur väärarusaam. On olemas asendamatud aminohapped ja asendamatud rasvhapped ehk me peame ilmtingimata sööma valku ja rasva, aga keha jaoks ei eksisteeri sellist asja, nagu asendamatud süsivesikud. Hädavajalik toidust saadav süsivesikute kogus on null.

Kes ei usu, võib seda lugeda siit: http://www.nap.edu/read/10490/chapter/8#275

"The lower limit of dietary carbohydrate compatible with life apparently is zero, provided that adequate amounts of protein and fats are consumed" - Elutegevuseks vajalik toidust saadav süsivesikute minimaalne kogus on null, eeldusel, et tarbitakse adekvaatses koguses valku ja rasva.

Allikas:
"Dietary Reference Intakes for Energy, Carbohydrate, Fiber, Fat, Fatty Acids, Cholesterol, Protein and Amino Acids", Food and Nutrition Board, Institute of Medicine of the National Academies.

Allikaks on niisiis üks tavaline meedikutele mõeldud toitumisalane õpik. Siin on toodud tavaline organismi toimimist puudutav informatsioon ning see on mõeldud teadmiseks kõigile vähegi toitumist õppinud inimestele. Muuhulgas ka toitumisnõustajatele ei tohiks see uudisena tulla.

Kust on siis alguse saanud see jutt 130 grammist "organismile hädavajalikust" süsivesikust? Kübeke tõetera selles väites muidugi on, sest kuigi suur osa meie organismist saab kasutada energiaks rasvhappeid ja ketokehi, siis osad aju koed tõepoolest vajavad toimimiseks ka glükoosi. See ei tähenda siiski seda, et meil oleks hädavajalik neid süsivesikuid/glükoosi toiduga saada ja et juhul, kui me seda ei saa toidust, siis juhtub midagi hullu. Keha oskab nimelt ka väga hästi ise suhkrut toota - selle protsessi nimeks on glükogenees. Maks toodab alati organismi jaoks vajaliku koguse veresuhkrut, kui seda toidust ei tule. Seda toodetakse valkudest - kui sa sööd piisavalt valku, siis toodetakse see toiduga saadavast valgust ja kui sa valguga koonerdad, siis toodetakse see sinu lihastest. Seepärast on oluline piisavalt ja adekvaatses koguses valku süüa. Jällegi - kui sa valku üle sööd, tõuseb veresuhkur ka ilma suhkrut söömata liiga kõrgele. Maks toodab ka üleliigsest valgust üleliigset veresuhkrut.

Glükogenees tagab selle, et meie aju ei variseks kokku näiteks öösiti, kui me midagi ei söö või kui me juhtumisi haiged oleme ja paar päeva üldse midagi süüa ei suuda või kui näiteks meie küttidest-korilastest esivanematel mingi perioodi vältel midagi küttida-korjata ei õnnestunud. Glükogenees tagab igasugustes oludes selle, et su veresuhkur enam-vähem stabiilne püsib. Kes veel ei tea, siis terves kehas on igal hetkel vaid umbes üks teelusikatäis suhkrut - terve inimese vere glükoosisisaldus on umbes 4-6 mmol/l.



Kui oled juba mõnda aega süsivesikuvaesel toitumisel olnud, st. täpselt järginud LCHF Algajatele materjalis antud juhiseid, siis umbes 3 nädala pärast toimub keto-adaptsioon ehk keha kohanemine rasvakütusega, mis tähendab seda, et kehas on selleks ajaks tekkinud vajalikud ensüümid, mis lasevadki põhikütusena kasutada ketoone ehk rasvakütust. Ja sa tunned seda oma enesetundest - pidev näljatunne kaob, sa ei tunne enam vajadust iga kolme tunni tagant midagi näksida ning sul on ühtäkki energia ülejäägid ja eufooriline tunne.

See on umbes nii, nagu sa muutuksid bensiinimootoriga masinast diiselkütusega masinaks :) Või teine võrdlus: kui süsivesikuid süües kütaksid sa oma ahju justkui ainult paberinutsakatega, mida pead kogu aeg juurde lisama, et leek ei kustuks, siis rasvakütusel olles kütad sa oma ahju suurte puuhalgudega, millest jätkub muretult pikaks ajaks.

Ühtlasi, kui keha on rasvakütusega kohanenud, siis keha süsiveskute vajadus väheneb umbes 20-28 grammini päevas. Jäävad alles vaid mõned üksikud koed, mis tõesti ilma glükoosita hakkama ei saa. Jällegi - see glükoos võib tulla nii toidust kui ka sama hästi võib maks selle väikse hulga glükogeneesi kaudu ise toota.

Kuigi see 20-28 g süsivesikuid ongi juba enam-vähem selline hulk, mida tavaline LCHF süüa soovitab: süües liha, muna, kala ja heade rasvade kõrvale tubli hulga köögivilju, saadki päeva jooksul umbes 20-30 g süsivesikuid.



Loomulikult ei soovi ma siinkohal kuidagi propageerida NCHF ehk No Carb High Fat toitumist, st täielikku süsivesikutest loobumist - sööge ikka endiselt köögivilju, igaüks vastavalt enda taluvusele, neid pole kunagi vaja karta!

Küll aga tahan ma vastu vaielda sellele eksiarvamusele, nagu oleksid süsivesikud meie keha jaoks asendamatud ja hädavajalikud. Need on siiski vaid üks energiaallikas kolmest (rasv, valk, süsivesikud) ja selleks energiaallikaks on paljudel inimestel hoopis kasulikum valida tervislik rasv - see on palju ökonoomsem kütus :)

Lisan süvitsi huvilistele toredaid screenshote-slaide oma hiljuti vaadatud dr Eric Westmani loengutest, need samad asjad on siin inglise keeles kirjas. Ja keda asi tõesti huvitab, neil soovitan kindlasti Dietdoctor.com tasulise videokeskkonnaga liituda, esimene kuu on tasuta: http://www.dietdoctor.com/member












reede, 6. mai 2016

Omlett peekoni ja šampinjonidega

Viimasel ajal on minu lemmik hommikusöögiks peekonitäidisega omlett. See on nii lihtne, maitsev ja toitev.

Valmista kõigepealt omlett:

2 talumuna
30 g (2 sl) rõõska koort (35%)
soola, pipart

Klopi kausis vispliga muna koos koorega läbi ja vala eelnevalt kuumaks aetud pannile. Panni põhjas võiks olla veidi rasvainet - peekonirasva või võid. Pane pannile kaas peale ja keera kuumus nulli. Mõne minuti pärast keera omlett ümber ja lase ka teiselt poolt mõni minut küpseda. Siis kalluta omlett suurele taldrikule.

Täidis:

1 pakk rakvere viilutatud suitsupeekonit
0,5 pakki viilutatud šampinjone
1 väike sibul

Tükelda sibul ja lõika peekon risti väikesteks ribadeks. Prae kõik täidise koostisosad pannil läbi nii, et šampinjonidest liigne vesi eralduks ning peekon krõbedaks ja sibul klaasjaks muutuks.

Kalluta kogu täidis omleti vahele. Raputa peale veidi riivjuustu (mul on selleks puhuks Forte riivjuust).


Valmista kõrvale kaste:

50 g kodust majoneesi MCT-õlist
50 g hapukoort 30%
1 purustatud küüslauguküüs
veidi rohelist sibulat




neljapäev, 5. mai 2016

Frutti di Mare "pastakaste" suvikõrvitsanuudlitega


Kas hea pastaroa jaoks on ilmtingimata tarvis jahust makarone? Minu arvates mitte :) Hea pastaroa teeb tõeliselt heaks ikkagi kreemine kaste.

See retsept on inspireeritud ühest mu vanast kaalujälgimise-aegsest retseptist, toona sisaldas see küll krevette ülivähe ja light-kreemjaks tegi selle rasvatu toorjuust ning kõrvale võis süüa piiramatus koguses täisteramakarone. Aga see oli ikkagi üsna maitsev toit. Nüüd millalgi vanu aegu meenutades tuli see roog mulle meelde ja otsustasin teha sellest toitva ja rammusa LCHF-versiooni. Mina jäin tulemusega väga rahule.

4-5 portsjonit

Vaja läheb:
umbes 1 kg erinevaid mereande (minul olid krevetid, rannakarbid, kalmaarid, kaheksajalad erinevates segudes ja lisaks lõhetükid - aga hoiduge surimist ehk lumikrabist, sest see on kalamaitseliseks tehtud saiatoode!).
3-4 küüslauguküünt
oliiviõli praadimiseks
500 g purustatud tomateid (jälgi sv sisaldust paki pealt)
250 g mascarpone toorjuustu (vali võimalikult rasvane ja sv vaene)
1 potike värsket basiilikut
soola, pipart, Santa Maria Vahemere ürdisegu
suvikõrvitsat

Koori ja tükelda küüslauk ning prae see pannil läbi. Vaata, et liiga tumedaks ei läheks.


Lisa pannile kõik mereannid (välja arvatud lõhetükid) ja prae, kuni kogu nendega kaasas olev vesi on aurustunud. Maitsesta soola ja pipraga.


Lisa tükeldatud basiilikupõõsas ja prae läbi. Lisa ka tomatipüree, mascarpone ja raputa peale veidi ürdisegu. Sega kaste ühtlaseks ja jäta nõrgale tulele podisema. Nüüd lisa ka lõhetükid.


Lõika kartulikoorimisnoa, juustunoa või spetsiaalse köögiviljalõikuri abil suvikõrvitsast nuudlid ja serveeri koos mereannikastmega.






kolmapäev, 4. mai 2016

Friteeritud kananagitsad


Palju on LCHF-meedias juttu olnud sellest, kuidas paneeringuks saab kasutada jahvatatud seakamarakrõpse, aga ma ise ei olnud seda võimalust veel kuni tänaseni proovinud. Mõeldud, tehtud.

Vaja läheb:
umbes 1 kg kana kintsuliha
4 muna
1 suur pakk OK Snacks seakamarakrõpse
soola, pipart, maitseainet (mul oli Santa Maria Berbere maitseaine)
3 pakki searasva friteerimiseks

Kõigepealt lõika kana väiksemateks tükkideks. Mina tegin täna esimest korda friteerides vea ja jätsin kanatükid liiga suureks (nii võtab frittimine rohkem aega).

Purusta köögikombainis seakamarakrõpsud.



Klopi munad koos soola, pipra ja maitseainega läbi.

Valmista ette kanatükid: kasta kõigepealt munasegu seest läbi ja seejärel kasta need seakamarapulbrist läbi.



Pane searasv potti, sulata ja aja pott võimalikult kuumaks. Sõltuvalt poti suurusest tõsta sinna ettevalmistatud kanatükke (minul oli väike pott ja korraga mahtus umbes 5 tükikest). Lase kanatükkidel searasva sees mõni minut keeda, kuni need saavutavad ilusa kuldse värvuse. 

Kuna minu kanatükid olid liiga suured, siis mulle tundus, et ainult friteerimisega need seest päris valmis ei saanud. Panin kõik tükid pärast veel 20 minutiks küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200-kraadisesse ahju.

Kõrvale valmistasin kastme, mis koosnes 125 g hapukoorest (30%) ja 125 g kodusest MCT-õlist valmistatud majoneesist, maitseks küüslauku ja rohelist sibulat.

Kõrvale tomatit, kurki, salsakastet, jalopeno, paprikat jms. 

Mässamist oli selle toiduga omajagu ja aega läks ka kõvasti, aga lõpptulemus oli väga maitsev. Kui lapsed ka söövad ja kiidavad, siis järelikult sobis :)

Mis puutub searasva, siis see on friteerimiseks ideaalne: sellel on kõrge suitsemispunkt, see tähendab, et see talub hästi sellist kuumust, nagu vaja. Kanatükid ei jäänud sellise töötluse juures sugugi liiga rasvseks, täpselt parasjagu. Searasval on küll kuumutades veidi imelik lõhn, aga toidule ei jäänud sellest mingit maitset. Kindlasti kasutan teinekordki toiduvalmistamiseks friteerimismeetodit.

Tegelikult oleks ilmselt piisanud ka ainult munasegu seest läbikastmisest ja selle seakamarapulbri võib ka ära jätta, kes nii krõbedat ja krõmpsuvat pinda ei ihka. 

Ning kanatükid teen ma järgmine kord kindlasti väiksemad, siis pole ehk ahjus vaja järelküpsetada. Kellele meeldib kanafilee, siis sellest on kindlasti lihtsam sobivaid ribasid lõigata kui kana kintsulihast. Minul omal on aga kanafilee suhtes vanast ajast eelarvamus ja tõrge, see seostub minu jaoks liiga tugevalt kaalunälgimise ja lahjade näljadieetidega. Valin võimalusel alati rasvasema kana kintsuliha, kanakoivad või -tiivad. Õnneks on nende kilohind ka odavam kui kanafileel.











pühapäev, 24. aprill 2016

Dr Tim Noakes'i soovitused, LCHF ehk Banting Lõuna-Aafrikast

NOAKES: LCHF-i ehk Bantingu lollikindel juhend


Autor Marika Sboros





Mõned arstid ja toitumisnõustajad räägivad endiselt, et süsivesikuvaene ja rasvarikas (LCHF) toitumine on ohtlik. Seda vaatamata kaalukatele tõenditele, mis kinnitavad, et LCHF on ühteaegu ohutu ja efektiivne kaalulangetamiseks ning diabeedi, südamehaiguse, vähi ja isegi dementsuse ravimiseks. Mõned spetsialistid kutsuvad dementsust 3. tüüpi diabeediks, kuna see on seotud toitumisega.

LCHF on ülemaailmne fenomen. Lõuna-Aafrikas on kolm miljonit “banterit”, nagu LCHF-toitumisviisi fännid end seal maal kutsuvad. Sealne Bantingu/LCHF-i pioneer on UCT emeriitprofessor Dr Tim Noakes, maailmakuulus teadlane, kellele Riiklik Teadusfond (National Research Foundation) on omistanud A1 reitingu tema teadmiste eest nii sporditeaduse kui toitumise vallas. Ta on dokumenteerinud oma teooriaid bestselleris “The Real Meal Revolution” (“Päris toidu revolutsioon”), mille ta kirjutas koostöös tippkoka Jonno Proudfoot’i ja toitumisterapeudi Sally Ann Creed’iga, seda tuntakse ka kui “Tim Noakes’i dieeti”. Tänases intervjuus selgitab Noakes lihtsalt ja lühidalt lahti, mis asi on LCHF/Banting ja kuidas sellega alustada. Esimene küsimus:

Kas LCHF on dieet?
Ei, see on elustiil.

Kas sinu dieet on kõikide jaoks ainuõige?
Sellist asja ei ole olemas. Ükski dieet ei ole kõigi jaoks. LCHF sobib kõige paremini inimestele, kellel on insuliiniresistentsus (süsivesikute talumatus).

Kas on õige öelda selle kohta “Banting”?
Ilmselt oleks korrektsem nimetus hoopis Ebstein – saksa arsti Dr Wilhelm Ebsteini järgi, kes oli esimene, kes selle toitumise rasvarikkaks muutis. See oli dieet, mida Sir William Osler propageeris oma hiiglaslikus õpikus: Meditsiini printsiibid ja praktika, mis anti välja USAs juba aastal 1892.

Kas LCHF on järjekordne moedieet?
Kui keegi nimetab Bantingut või Ebsteini moedieediks, siis ei tea nad midagi meditsiinilise toitumisteaduse ajaloost. Toitumisteadus ei saanud algust alles aastal 1977, nagu nähtavasti praegustele tudengitele õpetatakse.

Kas LCHF on sama, mis Paleo?
Paleo on veidi teistsugune, seal propageeritakse ainult selliste toitude söömist, mis olid saadaval paleoliitikumiaegsele inimesele perioodil umbes 2,5 miljonit aastat tagasi kuni põllumajandusrevolutsiooni alguseni umbes 12 000 aastat tagasi. Toidud, mis on Bantingus lubatud, aga Paleos välistatud, on näiteks piimatooted; puuviljad jällegi on Paleos lubatud, aga Bantingus välistatud.

Aga mida sa Atkinsi kohta ütled?
Atkinsi dieet sarnaneb Bantinguga. Võib-olla propageerib Banting rohkem süsivesikuvaeste köögiviljade kasutamist kui Atkins, aga erinevused on tegelikult väikesed. See näitab, et kõige peamiseks prioriteediks ja ühisjooneks on kõikide selliste toitumisviiside juures süsivesikute ja suhkru (ja taimeõlide) piiramine ja lõppkokkuvõttes see, kas valid Paleo või Bantingu või Atkinsi, sõltub juba sellest, kuidas sulle sobivad nende erinevate dieetide erinevad võimalused. Selleks, et leida enda jaoks ideaalne süsivesikuvaene dieet, on vaja eksperimenteerida, et teada saada, kuidas sa millelegi reageerid.

Kas LCHF on ekstreemne?
Kõik sõltub sellest, mida sa ekstreemseks pead. Mõõdukus on petlik ja puritaanlik sõna. Mitte ükski imetaja ei söö mõõdukalt. Looduses on kõik toitumisviisid ekstreemsed: lõvid söövad ainult liha, jääkarud söövad peamiselt rasva, pandakarud söövad ainult bambusevõrseid, kaelkirjakud ainult akaatsiapuu lehti.



Kas see on tasakaalustatud toitumine?
Tasakaal on see, mis on iga liigi jaoks miljoneid aastaid toiminud. LCHF võib olla äärmiselt süsivesikuvaene – aga see on ka ainus toitainegrupp, mille järele inimestel mitte mingit elulist vajadust ei ole, aga selle tarbimine sõltub juba sellest, kui haige keegi on. Aastal 1977, kui meile hakati soovitama süüa äärmiselt süsivesikurikast toitu, hakkas inimeste tervis globaalsel skaalal halvenema.

Sinu soovitatud süsivesikute päevane kogus on vahemikus 25-200 grammi. Millised on näidustused?
Kõik sõltub sellest, kui insuliiniresistentne sa oled ja kui palju sa trenni teed. Kui sa oled täiesti insuliinitundlik (see tähendab, et sa talud süsivesikuid hästi, et sul on madal paastuveresuhkur, madal insuliin ja madalad triglütseriidid, vähe väikseid LDL-osakesi, madal glükohemoglobiin HbA1c, kõrge HDL-kolesterool ja su maks ei ole rasvunud) ning sa teed regulaarselt nädalas paar tundi trenni, siis võib sinu jaoks olla ohutu tarbida ka kuni 200 g süsivesikuid päevas või vähemalt seni, kuni sinu HbA1c ei tõuse üle 5,5%. Siis on aeg oma süsivesikukogust vähendama hakata.

Teisalt jällegi, kui oled ülimalt insuliiniresistentne ja sul on 2. tüüpi diabeet, oled haiglaslikult rasvunud või sul on südamehaigus, vähk või dementsus, on sinu jaoks ilmselt parem olla väga madala süsivesikusisaldusega dieedil, milles on umbes 25 g süsivesikuid päevas. See ei muutu ka siis, kui teed rohkem trenni. Trenn on kasulik, aga see ei muuda olematuks sinu vajadust süüa vähem süsivesikuid, isegi kui sa hakkad mitmeid tunde nädalas trenni tegema.

Milline süsivesikute-rasva-valgu vahekord on parim?
Kõik sõltub sellest, kui haige sa oled. Kui oled diabeetik, siis on meie soovitus 20-30% valku, 60-70% rasva ja 5% süsivesikuid. Mida haigem sa oled, seda suurem peab olema rasva osakaal, kuna rasv on insuliini suhtes neutraalne. Mida insuliiniresistentsem sa oled, seda rohkem rasva võid süüa, kuna isegi juhul, kui su pankreas enam ei tööta, on rasv ainuke kütus, mida sa saad ohutult seedida, ilma et vajaksid selleks insuliini. See on ideaalne kütus veresuhkru kontrollimiseks.

Kas sinu dieedil tuleb toitu kaaluda?
Ei. See on lollus. Ei ole võimalik täpselt ette aimata inimese söödud toitude absoluutset kaloraaži. Ei ole võimalik ka ette teada, kui palju kaloreid inimene vajab. Ainus võimalus selle teadasaamiseks on end kaaluda. Kui su kaal püsib stabiilne, siis sa söödki nii palju kaloreid, kui ära kulutad. Kui sa oled sale, siis ongi see ilmselt õige kalorihulk sinu keha ja aktiivsustaseme jaoks. Ei ole muud täpsemat võimalust hindamaks inimese kalorivajadust. Me ei ütle inimestele, mitu grammi nad midagi iga päev peaksid sööma, peale süsivesikute. Kui sa oled tõesti haige või insuliiniresistentne, siis on võtmesõnaks maksimaalselt 25 g süsivesikuid päevas.

Kas Banting (LCHF) on beebidele ohtlik?
Ei. See on tavaline paljudes traditsioonilistes kogukondades, nagu inuitid Kanadas ja masaid Keenias. Valik tervise ja haiguse vahel langetatakse siis, kui imikud rinnapiimast võõrutatakse. Imikuid ei tohiks võõrutada tavapärasele suhkrurikkale ja süsivesikurikkale töödeldud teraviljadest koosnevale toidule. Selle soovituse teaduslikud tagamaad on lahti seletatud meie raamatus “Superkangelaste kasvatamine “(“Raising Superheroes”).

Kas beebide jaoks on Banting süsivesikuvaene?
Ei ole, ainult võrreldes tavaliste süsivesiku- ja suhkrurikaste ning rasvavaeste toitumissoovitustega on siin vähem süsivesikuid.

Millest kogu kära ketoosi ümber – kas see on tõesti niivõrd ohtlik?
Ketoos on täiesti loomulik seisund, milles maks suurendab oma ketokehade tootmist (ringlevatest rasvadest), mis võivad asendada glükoosi ja olla kütuseks lihastele, südamele ja ajule. Vahelduvpaastust tekkiv ketoos on ilmselt inimesele loomulik seisund. Tõepoolest, 16. sajandil sõid eurooplased tavapäraselt ainult korra päevas, mitte 3-6 korda, nagu praegu. Meieni hakkab jõudma arusaam sellest, et ketokehadel on veel palju teisigi kasulikke mõjusid peale selle, et need on alternatiivkütuseks glükoosi asemel. Neid mõjusid hakatakse uurima ja siis saadakse veelgi enam tõendusmaterjali ketokehade uskumatute ravimõjude kohta, mis kaasnevad süsivesikuvaese dieediga.

Kas on olemas erinevat sorti ketoose?
Jah, on olemas kaht sorti ketoosi: dieetketoos ja diabeetiline ketoatsidoos. Need kaks on üksteise vastandid. Dieetketoos on inimkeha üks kõige olulisemaid adapteerumise näitajaid. See annab inimesele võimaluse ellu jääda pikkadeks näljaperioodideks ilma, et inimese aju kahjustuks (glükoosi puudusel). Dieetketoos tekib, kui süüakse piiratud koguses süsivesikuid (ja valku) ning kui söödud rasvakogust suurendatakse – inimeste puhul, kelle kehad endiselt toodavad mingis koguses insuliini, st kellel ei ole 1. tüüpi diabeeti.

Dieetketoos erineb oluliselt ketoatsidoosist. Viimane tekib inimestel, kellel on insuliini-puudulik 1. tüübi diabeet ning kelle kehal puudub igasugune võime vähimaski koguses insuliini toota. Enamasti tekib ketoatsidoos 1. tüüpi diabeetikutel, kellel mingil põhjusel ei õnnestu süstida omale õiges koguses insuliini. See on eluohtlik seisund, mille raviks on insuliini asendus ja teiste metaboolsete häirete korrigeerimine, sealhulgas korralik atsidoosi ravi.

Kuidas saab kõige kindlamalt eristada dieetketoosi ja ketoatsidoosi?
Vere ketokehade kaudu, mis tekivad mõlemas seisundis: dieetketoosis jäävad need väärtused tavaliselt 1-2mmol/l piiresse; ketoatsidoosi puhul tõusevad vere ketokehade väärtused vahel isegi vahemikku 30-50mmol/l (koos sellega kaasneva ja eluohtliku atsidoosiga). Pidage meeles, siinkohal ei ole oht mitte ketokehades, vaid atsidoosis.

Kuidas on võimalik jõuda dieetketoosi?
Dieetketoosi jõudmiseks tuleks oma süsivesikuhulka piirata 25 grammini päevas, süüa vähem valku ja palju rasva. Kõige lihtsam viis dieetketoosi peatamiseks 15-30 minutiga on süüa lihtsalt rohkem süsivesikuid või valku.

Kas küllastunud rasv on tervisele ohtlik?
Jah, see võib olla ohtlik, kui seda süüa koos süsivesikute- ja suhkrurikka toiduga, mis põhjustab kõrgenenud insuliinitaset. Insuliin omakorda põhjustab ainevahetuse muutust ja tekitab kahjulikke ja oksüdeerunud LDL-osakesi, mis ilmselt on südamehaiguste põhisüüdlaseks.

Mis on siis kõige olulisem?
Tuleb süüa sellist toitu, mis hoiab vere insuliini- ja glükoositasemed madalad, sest kõrgenenud insuliinitase on seotud pikaajaliste terviseprobleemidega. Meie soovitame: söö seda, mille poole su isu sind suunab. Kui piirad süsivesikuid, siis me usume, et su aju ütleb sulle ise, kas sa vajad rohkem rasva või valku. Tuleb leida tasakaal, mis sobib just sinule.

Lähme edasi LCHFi põhialuste juurde: mida mitte süüa?
Leiba, kartulit, riisi, pastat, pitsat, suhkrut, teravilja, hommikusöögihelbeid, töödeldud, pakendatud, muundatud toite, kooke, maiustusi, küpsiseid, limonaadi, kõiki lisaainetega toite. Kõik suhkru- ja tärkliserikkad toidud lähevad välja, lisaks ka kõik rasvavabad toidud.

Mis alles jääb?
Rasv ja valk. Sa võid rasva süüa suhteliselt piiramatus koguses, aga valku ainult mõõdukalt. Inimeste jaoks ei eksisteeri sellist asja, nagu tervislik valgurikas dieet. Kui sinu toit koosneks 100% valgust, siis sa jääksid haigeks ja sureksid. Aga rasva ei ole tegelikult võimalik üle doseerida, kuna see pärsib isu ja on parim abimees suhkrusõltuvusest ülesaamisel.

Millised on head valguallikad?
Munad, täisrasvased piimatooted, juust, jogurt, kala, kana – loomulikult koos nahaga ja erinevad lihad, soovitatavalt maheliha. Liha ei ole põhifookuses, aga meile meeldib lambaliha, sest see on rasvane ja rohtu söönud.

Ja millised on head rasvad?
Või, vahukoor – pane lihale ja köögiviljadele võid, vala vahukoort oma tee või kohvi sisse. Kookosõli on samuti väga tervislik, igaüks peaks seda vähemalt 2 sl päevas sööma. Avokaado, pähklid, mandlid, kreeka pähklid, pekaani pähklid, makadaamiapähklid, need on kõik nagu head rasvatilgad. Kõik puu otsas kasvavad pähklid sobivad, aga mitte maapähklid ega india pähklid, sest need on kaunviljad, mitte pähklid.

Ja kuidas on lood köögiviljadega?
Kõikides köögiviljades on süsivesikuid ja me soovitame süüa selliseid köögivilju, milles on vähem süsivesikuid ja rohkem toitaineid: rohelisi lehtköögivilju nagu näiteks lehtkapsas, mis on üks kõige toitainerikkamaid köögivilju, aga ka lillkapsas, brokoli jne.

Aga soovitus süüa päevas 5 portsjonit puu- ja köögivilju?
See ei ole teadusel põhinev soovitus.

Kas on võimalik olla LCHF-taimetoitlane?
Jah, kui süüa sellest rasvarikast versiooni: palju pähkleid, avokaadosid, piimatooteid ja häid õlisid, nagu näiteks oliivõli. Aga palun, ärge sööge taimeõlisid (seemnetest), need on äärmiselt mürgised. Taimetoitlaste ja veganite puhul tekib probleem siis, kui nad muutuvad insuliiniresistentseks, nende süsivesikurikas vegan- või taimetoit võib põhjustada kaalutõusu ja aja jooksul insuliiniresistentsust süvendada.

Kas on võimalik olla vegan LCHF-toidul?
Jah, ma tean üht vegan sportlast, endine profirattur, kes sööb 80% ulatuses rasva – palju kookosõli ja avokaadosid. See on ekstreemdieet, mis tema puhul toimib. Ilmselgelt tema seedefloora talub sellist toitu. Ma tean ka üht inimest, kes sööb ainult toorest liha. Me ei tea, kuidas nende maobakterid elavad ja kuidas need bakterid võivad kompenseerida seda, mida me võiks “vaegusteks” nimetada.

Osad inimesed ei võta LCHF-i abil kaalus alla, isegi kui nad järgivad väga täpselt antud juhtnööre. Miks?
Ülekaalulisuse kontrollimise võti seisneb selles, et tuleb mõista inimaju isukeskuse rolli, mis kontrollib energia saamist ja kulutamist. Miljonite aastate vältel toimis isukeskus perfektselt, hoides täpses tasakaalus seda, kui palju me sõime ja kui palju energiat me iga päev kulutasime. Need kontrollimehhanismid on niivõrd peened ja peavad olema igapäevaselt lausa mõnekalorilise täpsusega. Kui see nii ei oleks, siis ei oleks ühelgi inimesel pikema aja vältel stabiilset kehakaalu.

Isukeskus töötab nii, et kui sa ühel päeval vähem trenni teed, siis ei lähe sa sellest veel järgmisel päeval paksuks. Sa lihtsalt sööd vähem ja säilitad sama kehakaalu. Vastupidiselt, kui sa rohkem trenni teed, ei võta sa mitte kaalus alla, vaid sa lihtsalt sööd rohkem. Kahjuks ei tööta isukeskus teistpidi: kui sa sööd liiga palju kaloreid (sest tugevalt sõltuvusttekitavad suhkrurikkad toidud on meie isukeskuse kaaperdanud), siis ei sunni isukeskus sind trenni minema ja neid lisakaloreid ära kulutama.

Milles siis ikkagi peitub Bantingu peamine maagia?
Põhjus, miks Banting nii paljude inimeste puhul niivõrd efektiivselt toimib, on selles, et see vaigistab isukeskuse niiviisi, et kaloritarbimine väheneb ilma näljata ja kaalukaotus toimub ilma pingutuseta. Enamus inimestel väheneb igapäevane kalorihulk 10-50%, ilma näljatundeta. Mõnede inimeste jaoks, eriti naistel, kes on aastate jooksul palju erinevaid dieete katsetanud, seda ei juhtu. Nende isukeskuse funktsioon on aastatepikkuse kaloripiirangu ja näljaga kahjustada saanud ja selle asemel, et kaloritarbimine neil LCHF-iga väheneks, söövad nad hoopis üle ja võtavad kaalus juurde.

Mõnede inimeste puhul tundub, et suurem rasvatarbimine mitte ei tekita suuremat küllastustunnet, vaid hoopis suurendab nende näljatunnet veelgi, nii et nad söövad rohkem ja võtavad kaalus juurde. Nende puhul võib olla lahenduseks suurendada valgutarbimist ja vähendada rasva osakaalu. Mõned usuvad, et selliste inimeste jaoks on piimatooted eriti paksukstegevad. Niisamuti on oluline järk-järgult harvemini sööma hakata, et lõpuks sööksid maksimaalselt ühe suurema toidukorra päevas, millele lisaks on vaid mõned tunduvalt väiksemad snäki-tüüpi toidukorrad.

Kui palju kaalu on ohutu kiirelt alla võtta?
Enamus, kes Bantingut proovivad, reageerivad sellele toitumisviisile väga positiivselt ja kaotavad mõnikord lausa uskumatus koguses kaalu. Suurim kaalukaotus, millest minule on teatatud, oli 150 kg! Billy Tosh Kaplinnast tegi teise rekordi, võttes kõigest 28 nädalaga alla 83 kg – mitte keegi ei ole talle ligilähedalegi jõudnud. Need inimesed saavutavad sellised tulemused, kui suurendavad oma rasva osakaalu, vähendavad suhkrutarbimise nullini ja piiravad süsivesikuid vähem kui 25 grammini päevas. Selleks peavad nad loobuma peaaegu kõigist töödeldud toitudest ja hakkama ise süüa valmistama.

Inimesed, kelle mittetoimivat isukeskust süsivesikute piiramine ei korrigeerinud, peavad võib-olla alguses mitte nii palju rasva sööma ja keskenduma esialgu pigem valgukoguse suurendamisele ja harvemini söömisele, harrastades mingil määral vahelduvpaastu.

Sa oled siis vahelduvpaastumise fänn?
Jah! Süsivesikute söömise kahjustavad mõjud seisnevad selles, et need põhjustavad insuliinitootmist, mis toimub insuliinresistentsetel inimestel ülemäärasel kujul. Mis veelgi halvem, me teame juba, et iga kord, kui sa eritad liiga palju insuliini, muutub su keha natuke veel rohkem insuliiniresistentseks. Vahelduvpaast teeb aga vastupidist – vähendades insuliini eritamise sagedust, vähendab paastumine ühtlasi võimalust, et halvendad oma insuliiniresistentsust veelgi, mis viiks 2. tüüpi diabeedini.

Aga alkohol?
See on mürk ja aeglustab LCHF-i kaalulangust märkimisväärselt. Me ütleme tavaliselt nii: võta kõigepealt oma ülekaal maha ja siis tee alkoholiga uuesti tutvust väikeses koguses, kui sa tõesti pead seda tegema. LCHF on õrnõhuke joon. Kui sa ei leia üles õiget poolt rasva, valgu ja süsivesikute vahekorrast, siis võib vaid üks õun, üks õlu või kaks klaasi veini lükata sind valele poolele ja sa ei saa nautida neid kasusid, mida sa tegelikult võiksid süsivesikute piiramisest nautida.

Ei mingeid patustamisi siis?
Tükike tumedat šokolaadi ei tee midagi, aga paljud inimesed ei suuda süüa vaid üht väikest tükki – nii nagu suitsetajad ei saa teha vaid üht suitsu. Peamine on oma toidust suhkur välja visata. Inimesed ei saa aru, kui sõltuvusttekitav on suhkur või mis see tegelikult üldse on – mitte ainult sukroos, see valge pulber. Kui inimesed suudavad viia oma süsivesikutarbimise 25 grammile päevas paariks kuuks, ilma igasuguse lisatud suhkruta, siis nende aju ei otsi enam suhkrut. Just see teebki selle toitumise niivõrd edukaks.

Ja millised on parimad snäkid?
Pähklid, juust, vinnutatud liha, kookos – mulle omale meeldivad kõige rohkem kookose chipsid – ja koorene jogurt.

Kas patupäevad on Bantingu puhul siis tõesti nii halvad?
Jällegi sõltub kõik sellest, kui sügava insuliiniresistentsusega keegi on ja kui suure suhkru- ja süsivesikusõltuvusega on tegemist. Mida hullem on sinu insuliiniresistentsus, seda suuremat kahju teeb iga patupäev sinu pikaajalisele tervisele (sest iga selline päev suurendab sinu insuliiniresistentsust). Kui sul on suhkrusõltuvus, siis patupäev hoolitseb selle eest, et see sõltuvus jätkuks. Siin on analoogia suitsetamise või joomisega. Ükski sõltlane ei saa pikas plaanis suitsetada või juua “mõõdukalt” või ainult patupäeval.

Kas on veel müüte LCHF-i kohta, mis tuleks ümber lükata?

Üks müüt on, et see on tingimata kallis toit. Meie “Eat Better South Africa” kampaania näitab, et on võimalik süüa LCHF-i sellisel viisil, mis on sama odav kui odavad süsivesikurikkad ja töödeldud toidud, mis on kahjuks praegu paljude vaesemate lõuna-aafriklaste ainsaks valikuks.

reede, 15. aprill 2016

Vererõhk ja LCHF



Enne LCHF-i, kui ma olin 33 kg raskem, oli minu peamiseks terviseprobleemiks kõrge vererõhk. See ei andnud küll kuidagi tunda minu enesetundes, aga kui ma vahel arsti juures juhtusin käima ja seda mõõta lasin, tegi tulemus loomulikult murelikuks nii arsti kui ka mind ennast. Kui kaua ma niimoodi vastu pean?

Sirvisin hiljuti oma terviseandmeid digilugu.ee lehelt ja kuigi ma ei ole kunagi eriliselt agar arstide vahet jooksja olnud, leidsin sealt siiski üht-teist põnevat. Näiteks pool aastat enne LCHF-iga alustamist olin käinud oma autojuhiloa tervisetõendit uuendamas ja tookord oli mul selline vererõhunäit välja mõõdetud: 153/112, mõned kuud hiljem sama lugu.


Üpriski murettekitav, eks ole - noor kolmekümnendates eluaastates inimene ja sellised numbrid.

Infoks neile, kes ei ole vererõhuteemaga kursis: ideaalne terve inimese vererõhk on ca 120/80.

Aga õnneks lahendas LCHF minu jaoks muuhulgas ka selle tõsise terviseriski. Juba mitu viimast aastat LCHF-elu elades on minu tavapärased õhtul mõõdetud vererõhunäidud umbes sellised: 117/78 ja pulss 66.



Ostsin omale paari aasta eest koju korraliku ja adekvaatse Omron M6 vererõhumõõtja, mida ka dr Andreas Eenfeldt ehk Dietdoctor soovitab.

Miks siis on nii, et LCHF vererõhu korda teeb? Kas küsimus on ainult langenud kehakaalus või on siin taga veel mingid mehhanismid?

SIIN on ühe teadusuuringu kokkuvõte: kaks testgruppi pandi dieedile. Üks grupp sõi LCHF-i järgi (range ketogeenne toitumine ehk kuni 20 g süsivesikuid päevas), teine grupp sai kaalu alandavaid ravimeid Orlistat. Mõlemad grupid kaotasid kaalu üsna ühepalju, aga LCHF-grupi vererõhu langus oli märkimisväärselt suurem.

LCHF-i abil normaliseerub vererõhk peamiselt seetõttu, et kui inimene enne LCHF-i sõi tavapärast suure süsivesikusisaldusega toitu, siis see suur süsivesikute söömine põhjustas vee kinnihoidmist kehas (1g glükogeeni seob 4 g vett) ja jällegi süsivesikuvaene toitumine viib kõigepealt alla insuliini ja see omakorda põhjustab selle, et neerud lasevad üleliigse vee kehast välja ja vererõhk normaliseerub ilma diureetikumide abita.  

Dietdoctori lehelt võib vererõhu ja LCHF-i kohta inglise keeles pikemalt lugeda.

Tõlgin sellest pikast jutust siia ka lõigu soola kohta. Paljud inimesed arvavad nimelt endiselt, et kui sul on kõrge vererõhk, siis pead sa soola kartma ja seda iga hinna eest vältima ning maitsetut magedat toitu sööma. Siin on Rootsi arsti Dr Andreas Eenfeldti arvamus:

"Kui süüa vähem soola, siis see võib tõesti veidike vererõhku alandada. Uuringutes on siiski selle pikaajaline toime minimaalne, keskeltläbi vaid üks (1) mmHg madalam vererõhk. 

Tänasel päeval puuduvad tõendid selle kohta, et väiksema soolasisaldusega toit vähendaks riski haigestuda või surra. Seda näitab suur selle ala teadustööde läbivaatus. Seega on vägagi kaheldav, et sa saad tervemaks, kui vähem soola sööd. Keegi ei tea seda.

Me saame palju soola kiirtoidust, valmistoidust, leivast ja karastusjookidest - need on asjad, mida LCHF-toitumisel vältima peab. See vähendab automaatselt soolatarbimist. Pealegi on süsivesikuvaesel toitumisel ka hormonaalseid toimeid, mille tulemusel keha väljutab kiiremini võimaliku liigse soola - mis ühtlasi selgitab osaliselt selle toitumise vererõhku alandavat mõju.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu paanika soola ümber on ülepaisutatud. Vähemalt juhul, kui sööd LCHF-i järgi, võid omale südamerahuga lubada mõõdukalt soolast toitu."