Küllastustundest ja kaalulangetamise toidukogustest

Täna jagan jälle suisa kaht minu jaoks väga inspireerivat lugu 51-aastaselt rootslannalt Helenelt, kellest mõnda aega tagasi juba kirjutasin.

Meeldetuletuseks siis, et Helene võttis kõigepealt lihtsa ja range LCHF-i abil alla 35 kg (105 kg -> 70 kg), seejärel komistas liberaalse LCHF-i ja suurte toidukoguste otsa ja võttis uuesti 20 kg juurde (90 kg) ning hakkas aasta tagasi uuesti ranget LCHF-i järgima ja lisaks ka oma toidukoguseid ehk kaloreid lugema. Ta hakkas igapäevaselt sööma 300 kcal vähem kui oleks vajalik kaalu hoidmiseks ja sõi kõik oma kalorid ranget ketogeenset toitu (ca 70-80% rasva, kuni 20 g süsivesikuid päevas). Vähem kui aasta peale oma uut alustamist kaalub ta tänaseks juba 55 kg ehk siis on kokku võtnud alla 50 kg ning on oma täielikus miinimumkaalus, sportlik ja lootusrikas.

Allpool tõlgitud Helene juttude mõte on selles, et kui teha ranget LCHF-i, siis tekib söögiisu regulatsioon ehk loomulik küllastustunne. Selle söögiisu vähenemise tagab ketoos, mis tähendab, et keha saab energiat oma rasvavarudest ja on happy ka isiklikust peekonist pepu peal ja nälg ei näpista J Kui aga teha sellist “peaaegu LCHF-toitumist” ja lisaks sellega nö nipitama hakata, otsida asendustoite ja süüa tihti ja palju ja kogu aeg näksida (mis oleks veel maitsvamad “lubatud” snäkid kui pähklid ja juust!) ja ennast sellesse mõnusasse pidevalt kestva söömise staadiumisse pikemaks ajaks unustada, siis saabki LCHF-ist ikkagi üks suur ja lõputu söögiorgia, milles on võib-olla küll veidike vähem süsikaid, kui tavapärasel saia- ja makaronisööjal, aga siiski saab kõike kokku tunduvalt rohkem kui oleks vaja ja siis ongi kurb tõdeda, et näe, LCHF ikka ei toimi ja kaal pigem tõuseb kui langeb. Energia jäävuse seadused kehtivad siiski kõigile.

Eks igaühe asi ole ise aru saada sellest, et LCHF ei ole tegelikult toitumine, milles peaks võimalikult palju kõike lubatut sööma ning end iga päev lubatud toitude nimekirjast kurguni täis toppima, vaid see on toitumine, mille abil on võimalik ilma nälga tundmata vähem, st normaalses koguses süüa ja seeläbi kaalus alla võtta või püsida, mida keegi soovib. Aga selle söögiisu vähenemise tagab ikkagi ketoos, mis tekib ranget LCHF-i järgides. Ketoosi tekitav süsivesikute piiramine on individuaalne – minul näiteks püsib tugev ketoos ka siis, kui söön kuni 20-30 g süsivesikuid päevas.

Ma olen pikalt olnud täiesti allergiline igasuguse toidu kaalumise, nutridatasse sisestamise ja makrode arvestamiste suhtes, aga praegu Helene juttudesse süvenedes tunnen, et selles on siiski oma iva sees ja tasuks ehk proovida. Ma ei ole küll Helene kombel LCHF-iga kaotatud kaalu uuesti juurde võtnud, küll aga pole ma oma soovkaalu ju siiani ikkagi saavutanud. Võtsin kerge vaevaga oma 33 kg alla ja sain haiglaselt ülekaalulisest inimesest normaalseks, aga tegelikult tahaksin ikkagi kümmekond kilokest veel alla võtta. Kes siis ei tahaks J Olen juba kaks aastat üpris rahulolevalt üsna sama koha peal, mingitel perioodidel võtan korraks 3-4 kg oma “liberaalsete libastumistega” juurde, siis jälle paari-kolme nädalaga võtan need kilod uuesti kiirelt range LCHF-iga alla ja siis püsin mingi aja mugavalt oma LCHF-miinimumis, kuni tekitan jälle samasuguse väikese edasi-tagasi kõikumise. Tegelikult oleks ju kena ikkagi oma soovkaal ka lõpuks saavutada ja just need hiljuti avastatud 51-aastase “püssi” Helene lood annavad mulle selleks palju lootust J

Sest võib-olla ei peagi iga päev iga oma suutäit lugema ja kaaluma, aga miks mitte kontrolli mõttes kasvõi ainult mõni nädal seda maailma kõige tüütumat asja teha, et saada aimu oma toidukogustest ja sellest, kui palju tegelikult võiks/peaks LCHF-is sööma, kui ootad kaalulangust.

Kas Nutridata kalkulaatorist või kasvõi oma kaalus püsimise toidukoguseid jälgides saab ilusti teada, kui palju kaloreid vajad just sina oma praeguses kaalus püsimiseks ja kui siis kaalu langetada soovid, miks mitte teha samamoodi nagu Helene ja sellesse kogusesse iga päev tilluke umbes 300 kcal defitsiit tekitada. (Tihti on tüüpilised toitumiskavad ju üles ehitatud igapäevasele suurele 500 kcal defitsiidile toitumises pluss 500 kcal defitsiidile igapäevase trenniga –  osad teadlased aga väidavad, et ketoos annab ca 300 kcal lisaboonuse, ehk et ketoosis olles ei pea päris nii suurt defitsiiti tekitama – ma ei tea, kas vastab tõele see).

Näiteks siin on minu tänased söögid selle -300 kcal valemi järgi:

Must kohv, 2 keedumuna, 40 g mct-õlist tehtud kodust majoneesi, 120 g avokaadot, 100 g krevette, paar sidruniviilu, veidi lehtsalatit.

Rasvakohv (20 g võid + 20 g mct-õli), 200 g Oskari kauaküpsetatud BBQ ribisid, 50 g hapukapsast, 25 g camembert juustu.

Minu praeguse kehakaalu, vanuse ja igapäevase aktiivsuse juures peaksin oma kaalu hoidma umbes 1800-1900 kcal päevas süües (tegelikkus on näidanud, et mu kaal püsib ilusti ka 2000-2300 kcal range LCHF-i juures). Tänased söögid ülaltoodud piltidel andsid aga Nutridata andmeil 1550 kcal, millest 19,5 g (4,98%) süsivesikuid, 128 g (73,7%) rasva, 83,5 g (21,4%) valku. Selle juures mingit kõhutühjust ma päeva lõpuks kindlasti ei tunne, hea soe surin on sees hoopis. Elame ja vaatame edasi. 

Aga nüüd Helene juttude juurde. Need on puhas kuld! Tõlgin tema FB-grupi failide alt.

Esimene jutt: Uuesti alustamisest ja enda vastu aus olemisest

Küll on tore ennast nüüd kaaluda. Eelmise aasta veebruari 90 kilolt olen tänaseks jõudnud 56 kiloni. On kerge keskenduda ainult nendele kuudele, kui kaal lihtsalt sulas mul seljast ja unustada oma elu sellisena, nagu see enne 2012. aastat välja nägi, ma peaksin omale seda tihedamini meelde tuletama. Kui ma LCHF-toitumise 2012 kevadel avastasin, olin ma kaalule täielikult käega löönud ja kaal näitas 105 kg. (Tõenäoliselt olen ma ka raskem olnud, aga ma ei kaalunud ennast siis). Alates sellest ajast olen ma praeguseks alla võtnud kokku 49 kg. Ükskõik, kuidas arvestada ja hoolimata mu mustast aastast 2014, kui ma jälle palju LCHF-i abil kaotatud kilosid juurde võtsin, on kõik siiski fantastiline ja ma olen ausalt öeldes päris uhke selle tulemuse üle.

Ja seekord läks kõik kiiresti. Hirmus kiiresti ja see ei olnud üldsegi nii raske, kui ma kartsin! (Seda tuleks arvesse võtta, kui plaanitakse alustada.) See ei tundu mulle üldse kaua aega tagasi, kui ma 2014. aasta vana-aastaõhtul istusin ja mõtlesin, kas ma üldse annan omale mingi uusaastalubaduse 2015. aastaks. Kas sellel oleks üldse mingit mõtet? Ma olin oma 35-kilosest kaalukaotusest 20 kg uuesti juurde võtnud üsna lühikese ajaga ja tundus, et mul ei olnud enam mingit võimalust peatada oma metsikut kaalutõusu. Ma olin justkui halvatud. Kurb, alandatud, õnnetu ja löödud. Kõik, kes olid öelnud: “mis ma ütlesin, et ta võtab uuesti juurde!” olid ju õiguse saanud. Ma olin ennast kaotanud ja ma ei teadnud, mida ma valesti tegin. Kõik ressursid tundusid ammendatud ja ma olin täiesti kindel, et mingi müstiline kombinatsioon kliimaksist ja LCHF-ist oli muutnud mu keha immuunseks selle süsivesikuvaese toitumise vastu, mille järgimises ma endiselt püüdsin ennast uskuma panna. Sügisel olin teinud mõned tulutud püüded “tublimaks” hakata, aga need tekitasid vaid veelgi suuremat kaalutõusu ja nüüd polnud enam midagi teha. Või oli?

Seda tunnet ei ole võimalik võrrelda sellega, kuidas ma end tänasel päeval tunnen – kõigest üks aasta hiljem (aga tegelikult tundsin end niimoodi juba kevadel). See on kirjeldamatu heaolutunne, mis mind täna valdab. Eelmisel talvel arvasin, et mu kaalutõus jätkub, kuni jõuan taas oma maksimumkaalu, et ma isegi ületan selle ja võib-olla lõppevad mu päevad liigagi varakult südame- ja veresoonkonnahaiguste, diabeedi ja rasvunud maksa tõttu. Et see on mu saatus ja mul ei ole mingit võimalust seda katastroofi peatada. Ega me ju kunagi ei tea ette, millal elu lõppeb, aga ma võin öelda, et tunnen end tänasel päeval päriselt teisiti. Terve, tugeva, saleda ja lootusrikkana! Mul on meelerahu ja mõnus õnnetunne kehas ning ma olen nende kuude jooksul teinud igatahes väga palju selle heaks, et kõrvaldada suurimad ohud oma teelt ja saavutada pikem ja õnnelikum elu.

Ja mõelda, kui kergesti ja sujuvalt kõik on läinud! Nagu ma juba mitmeid kordi varem olen öelnud – mõelda, kui ma oleksin vaid teadnud, kui kiirelt see kõik läheb, kui tasuv see kõik on ja kui mitte-piinarikas see vastu kõiki ootusi oli, kui sa vaid aru saad, mida sa valesti teed ja kui sul on tõesti soov end kokku võtta. Kui lõpetad enese peitmise ettekäänete ja mugavate lahenduste taha. Kui lased lahti hirmust millestki loobuda (ja saad aru, et see polnudki midagi väärt ja et loobumine ei olegi peale otsuse tegemist kuigi raske). Kui ma seda teadnud oleksin, siis ma oleksin seda tunduvalt varem teinud. Nii raske on enda puudusi näha ja seda, kuidas sa enda edule vastu töötad, kui sa tegelikult ei soovi lahti lasta sellest, mida sa kõige rohkem armastad. Minu puhul oli selleks suhkur ja õigus endale “midagi head” lubada.

Sest nii see oli minu puhul. Ma hoidsin kümne küünega igast õlekõrrest kinni, mille ma leidsin, mis õigustaks seda, kuidas ma elasin ja ma kinnitasin endale, et ma ei tee ju midagi valesti. Ainult tingimused olid valed. Mitte mina. Ja isegi kui ma kogu oma eituse sees sügaval sisimas adusin, et ma tegin valesti, siis leidsin ma alati põhjuse oma näksimist jätkata ja otsisin veel põhjuseid, miks see veel mõnda aega kesta võiks. Ainult täna veel, ainult sel nädalal, ainult sel peol, nädalavahetusel vms. Võib-olla võtan end juba esmaspäeval kokku või uue kuu alguses. Aga mitte täna. Sest ma praegu ei jaksa... Vaene mina ja kahju on juba nagunii tehtud... Ja tuli uus nädalavahetust ja uus pidu või uus takistus, mis nõudis lohutust. Rohkem kui kuu aega peale aastavahetust jätkasin ma samas vaimus. Aga enamasti ma ei olnud sellest isegi teadlik ja arvasin ise, et ma sõin korralikult. Või pigem oletasin seda.

Kui mu kaal ei liikunud soovitud suunas, siis ma keeldusin nägemast seost selle vahel, mis ma omale suust sisse ajasin ja selle vahel, mis mu vöökohalt ja kaalult vastu vaatas. Mõnikord, kui ma foorumitest ja blogidest loen, siis ma näen teistel samu probleeme. Otsitakse paaniliselt midagi, mis lubaks seda, et saaks ühteaegu koogi ära süüa ja selle alles jätta. Otsitakse otseteid ja kinnitust sellele, et libastumised ja maiustused on ok. Aga kahjuks ei ole asjad nii lihtsad. Siis ei oleks enam keegi paks, kõik oleksid peenikesed ja saledad. Inimkeha ei toimi niimoodi ja seda tuleb aktsepteerida. Kui kaalul mingit muudatust oodatakse, siis tuleb selle jaoks midagi teha. Tuleb analüüsida, mida sa valesti teed ja seda tõesti korrigeerida.

Ma arvan, et LCHF paelub paljusid valedel põhjustel. Seda toitumist kirjeldatakse kui mingit maagilist nõialoitsu, milles on lubatud rasvast toitu õgida ja ikkagi kaalu kaotada. Soovitakse selle dieedi luksuslikku ja maitsvat osa ja see tundub nii suurepärane, aga ei olda siiski valmis millestki samal ajal loobuma. Sisendatakse endale, et ei ma ei suuda elada ilma oma leiva, makaronide, kartuli või puuviljade, pirukate, smuutide, šokolaadi või ükskõik milleta. Ja siis hakatakse LCHF-ist oma varianti leiutama. Öeldakse, et ma teen “LCHF light-i” või kasutatakse mingit muud oma väljamõeldud nime ja loomulikult tekib siis frustratsioon, kui see tulemusi ei anna. Paljud ei ole üldse lugenud ja nad ei tea, et nad kaotavad kogu selle toitumise hormonaalse efekti ja rasvpõletuse, mille annab ketoos. Nad ei saa mingit lisa tõukejõudu pikemast täiskõhutundest ja nad jäävadki vanadele radadele tiirutama, kus toitudes on peidetud suhkrut ja lisaks ka rohkem rasva ja siis süüdistakse LCHF-i, et see ei toimi. Paljudel tekib ka kiusatus üle süüa, lisades lihtsalt igale toidule palju rasva, aga nad ei piira süsivesikuid piisavalt selleks, et ketoos saaks tekkida ja et oleks võimalik lahti saada oma näljatundest ja saavutada suurenenud rasvapõletus.

Ma näen neid küsimusi iga päev Facebooki foorumites ja teistes kohtades, kus inimesed nagu ei oleks asjast üldse aru saanud. Tehakse absoluutselt KÕIK selleks, et püüda seda toitumist ümber ehitada nii, et see sobiks sellega, mida tahetakse süüa, selle asemel, et oma toitumisharjumusi ümber kohandada nii, et need sobiksid LCHF toitumisnõuannetega ja sellega, mis on tõestatult toimiv. Ja kõige haigem on see, et ma ise tegin seda sama. Mina, kes ma arvasin, et ma tean kõike. Ka mina olen teadmatult sellesse samasse lõksu astunud. Hoolimata oma sügavatest teadmistest kõikidest LCHF-i abil kaalulangetamise tagamaadest ja hoolimata sellest, et mul oli õnnestunud 35 kg range LCHF-i abil alla võtta mõned aastad tagasi – kõigest sellest hoolimata kratsisin ma nüüd kukalt ja võtsin 2014. aastal rekordkiirusega uuesti kaalus juurde. Ma ei saanud aru, mida ma küll valesti teen ja ma ei näinud oma vigu.

Ma ei märganud, kuidas ma järk-järgult kaotasin kontrolli kõige olulisemate LCHF-i põhialuste üle, kuidas ma olin oma süsivesikute hulka peale soovkaaluni jõudmist tasapisi suurendama hakanud. Mul oli ju stabiilne kaal ja sealt edasi pidi kõik ju iseenesest tulema või kuidas? Ma kardan, et läksin liiga julgeks. Ma ei pannud tähelegi, kuidas minu vaated rasvale olid muutunud ja kuidas ma järsku isegi seda toitainet liiga suures koguses sõin. Rasv oli ju LCHF-is lubatud, aga ma ei saanud aru sellest, et suurem süsivesikute hulk peatas mu loomuliku küllastustunde. Ja ma ei hoolinud kahjuks kalorite lugemisest. Ma olin ju nii kindel, et ma teadsin täpselt, kuidas mu keha töötab ja kuidas see dieet toimib ja seepärast muutusin hooletuks.

Täna on mul kõik selgemast selgem. Kui ma oma silmad avasin ja tunnistasin, et viga oli minu käitumises, mitte minu kehas, siis ei olnud mul enam mingit probleemi neid vigu parandada. Ja tõesti – siis läks kõik käima ja need fantastilised 10 kuud alates minu uuest algusest 16.02. kuni soovkaalu saavutamiseni detsembris olid lihtsalt minu ahhaa-elamuse tulemus. Need 33 kilo rasvavarusid, mis minust nüüd maha voolasid, oli selle tulemus, et ma lõpuks sain asjale pihta. Nimelt sellele, et ei saa ühteaegu kooki alles jätta ja seda süüa.

Kui sellest aru ei saada, siis ei olegi tegelikult mingit mõtet seda toitumist teha. Siis võib sama hästi jätkata toidukorra asenduspulbrite, kaalujälgijate ja toitumispüramiididega. Tuleb muuta oma söömiskäitumise alustalasid, kohanduda TÄIELIKULT LCHF-toitumissoovitustega, aru saada, et hormoonid on need, mis kõike juhivad ning aktsepteerida, et inimkehas ei ole mingeid kompromisse. Ei ole võimalik petta seda fantastilist masinat ehk meie ainevahetust. Ei ole võimalik välja mõelda oma variante LCHF-ist, mida arvatakse endale paremini sobivat, sest ollakse nii kinni oma leivas, kookides ja banaanides. Võimalik on küll iseennast petta, aga mitte oma keha. Seda on kaalu pealt näha.

Kõik ei ole minu moodi, aga ma kirjutan oma isiklikest mõtetest ja kogemustest, aga paljud on siiski minu moodi ja valetavad iseendale. Ära tee seda. Tee uuesti ja tee õigesti!

Soovin sulle edu ja mõtle sellele, et mõne kuu pärast soovid, et oleksid alustanud juba täna!

Teine jutt: Loomulik küllastustunne

Kui ma möödunud aasta veebruarikuus seisin selle alandava fakti ees, et ma peale oma 35-kilost kaalulangust 2012-2013 olin end uuesti vähem kui aastaga ligi 70-kilosest ligi 90-kiloseks söönud, ei olnud seda tõde kerge omaks võtta. Ma olin nii julgeks ja enesekindlaks läinud, et arvasin, et ma ei vaja oma söömises mingeid kontrollpunkte. Ma ütlesin ise selle kohta, et “tunnen end oma toitumises turvaliselt”. Tegelikult ma ei tulnud üldse selle pealegi, et olin hakanud tegema järjest rohkem kõrvalekaldeid rangest, aga fantastilisest LCHF-ist, mis oli olnud minu võtmeks ülekaalust lahtisaamisel. Isegi siis, kui kilod tagasi tulema hakkasid, ei mõelnud ma kordagi, et olen hakanud kõrvale kalduma oma sirgest ja kitsast teest. Selle asemel sisendasin endale, et ma tõesti järgin punktipealt programmi ja ilmselt on ikkagi viga milleski muus. Milleski tundmatus. Võib-olla hormoonides? Võib-olla mingis muutunud taluvuses, et mu keha enam ei reageeri positiivselt süsivesikuvaesele toitumisele?

Need tundmatud faktorid olid mingil imelisel moel põhjustanud selle muutuse minus, kui ma ise pidasin oma söömist stabiilseks, aga ikkagi võtsin kaalus juurde. Ma arvasin, et ma söön täpselt samamoodi, nagu siis, kui ma võtsin alla 105 kilolt 70 kilo peale ja seepärast olin ma täiesti löödud, et korraga LCHF enam minu puhul ei toiminud. Kas on võimalik, et mu hormoonid olid sassis ja ma olin LCHF-i suhtes “immuunseks” muutunud? Sest ega ma ju üksinda sellist fenomeni ei kogenud. Nii paljud kogenud LCHF-inimesed jagasid foorumites ja blogides pikki kirjeldusi oma kaaluseisakute ja selle kohta, kuidas neil mingil seletamatul põhjusel ei õnnestu viimastest kilodest lahti saada. Nii palju oli neid, kes mingil põhjusel mitte kunagi oma unistuste soovkaaluni ei jõudnud. Paljud kirjeldasid ka seda, et nemad, täpselt nagu minagi, võtsid peale õnnestunud kaalulangetamist uuesti juurde.

See oli hirmuäratav ja murettekitav lugemine, milles oli palju äratundmist ja fakt, et ma ei olnud selle fenomeniga üksi, tekitas minus allaandmistunde reaalsuse ees ning ma hakkasin aktsepteerima, et see oli ilmselt asjade loomulik käik, mis varem või hiljem kõiki tabas. Vähemalt meid, kes olid palju alla võtnud? Seega ma otsustasin loobuda endale tunnistamast, et ma ise midagi valesti teen ja hakkasin hoopis ennast üsna tõsiselt haletsema. Ja kilod ei jäänud tulemata, nagu öeldud. Vastupidi. Nüüd tundus, nagu kurat ise oleks küüned minu vannitoakaalu sisse löönud ja minu kapis ei olnud enam ühtegi sobivat riideeset mu 70-kilosest perioodist. Minu soovkaalust, kuhu ma jõudnud olin, enne kui kõik jälle ülespoole liikuma hakkas. Kui ma arvasin, et olen juba nii tubli, et võin lõdvestuda.

LCHF-i vastased ja halvustajad tagusid omale vastu rinda, kui minu LCHF-i tulemuste puudulikkus juba järjest rohkem silma torkama hakkas. “Mida ma ütlesin” ütlesid mulle paljud, kes nägid, et ma järjest ümaramaks muutuma hakkasin. Seega neil oli õigus? LCHF-i abil kaalukaotus on vaid ajutine ja see dieet ei toimi enam peale teatud aega? Täpselt nagu professor Rössner ja tema gäng kogu aeg on rääkinud. Et see ei ole pikas perspektiivis mingi lahendus? Kõik viitas sellele, et ma olen tupikusse jõudnud ja pean nüüd klassikalise dieedipidamise juurde tagasi pöörduma. Mina, kes ma olen kogu oma elu end näljutanud ja dieeditanud ja alati järjest kõrgema kaalunumbri juures lõpetanud. See oli uskumatult alandav ja masendav.

Tänasel päeval tundub see mulle peaaegu rumal, kui ma sellele meeltesegadusele tagasi mõtlen, aga ma olen rõõmus, et ma siiski andsin oma viimase panuse ja kontrollisin üle, kui palju toitu ma siis ikkagi omale sisse söön.  Kui ma vastu tahtmist jälle oma sööke hakkasin sisestama ja köögikaalu välja otsisin ja tõetruult kõik kirja panin, mis ma suhu pistsin, siis oli mul tõesti tunne, et kõik läks selgeks, et nüüd ma tõmbasin ruloo eest ära. Kuidas ma jumala eest võisin oma oletustes niivõrd palju eksida ja arvata, et mul oli kontroll oma söömise üle? See “turvatunne söömises” ja et võib süüa siis, kui oled näljane ja lõpetada siis, kui kõht saab täis, kõlab ju paberi peal suurepäraselt ja see tõesti toimis hästi, kui ma esimesel aastal range LCHF-i järgi toitusin. Aga mis juhtus minu küllastustundega peale seda? Mida ma olin küll muutnud, et mu keha enam ei tahtnud mulle öelda, et nüüd on küllalt? Sest tõde oli karm. Ma sõin korralikult üle!

Sest kui see teadmine mulle lõpuks kohale jõudis ja ma vaatasin oma tegeliku toiduenergia ausalt üle, siis ma olin esialgu šokis ja üllatunud, aga seejärel hakkasin mõtlema, kuidas see küll võimalik on. Sest see, mida ma silmamõõdu järgi olin arvanud, oli tihti kahekordne ja mõnikord lausa kolmekordne kogus võrreldes sellega, mida ma ise arvasin. Üks teelusikatäis vahukoort kohvi sees võis olla kolm supilusikatäit või rohkem. Üks supilusikatäis bearnaise kastet oli tegelikult üks detsiliiter. Üks omlett võis sisaldada neli muna, vulgaarselt palju juurtu, vorsti ja peekonit. Mandlijahu, kookosjahu ja tumeda šokolaadi tarbimine oli laes, kui pidevalt käis üks küpsetamine ja filmiõhtuid saatsid kausitäied parmesanichipse või seakamarakrõpse ja järjest tihedamini ka suhkruvabad kummikommid või miks mitte 100 g Cavalieri šokolaadi? See oli ju suhkruvaba ja seetõttu täis kõhulahtisust esilekutsuvat maltitooli. (Aga keegi pole ju surnud selle tõttu, et tal kõht veidike mullitab?)

Suur rasvakogus koos liberaalse toitumisega ja pidevate patupäevadega olid teinud minu toitumise tõeliseks kiir-nuumadieediks. Ma sain aru, et minu argipäev sisaldas 2500-3500 kcal ja “millegi hea lubamine” oli omandanud täiesti hullud tagajärjed. See oli minu jaoks midagi täiesti uut. Kas tõesti on vaja lugeda kaloreid? Ma olin ju kogu aeg oma loomulikust küllastustundest lähtunud ja olin kindlalt veendunud, et LCHF-is ei ole võimalik üle süüa. Kõht saab lihtsalt liiga täis. Ma olin raudkindel selles, et LCHF on “isereguleeriv” toitumisviis. Rasvakogus tekitab küllastustunde ja seda ma kuulutasin kõigile aastatel 2012-2013: LCHF-is ei ole võimalik üle süüa. See ei ole võimalik. Tööle hakkavad küllastustunde hormoonid ja keha ütleb stopp. Aga miks siis minu kõht nüüd, aasta hiljem, samamoodi kiiresti täis ei saanud? Minu varasem mantra “söö siis, kui oled näljane ja lõpeta, kui kõht saab täis” oli mind ju totaalselt alt vedanud. Ma olin kaotanud oma loomuliku küllastustunde.

Ja ma meenutasin LCHF-i maagiat ja kui fantastiline see oli, et ma sain oma esimesed 35 kilo ilma näljatundeta kaotada – et ma lõpuks ometi leidsin küllastustunde, millesarnast ma kõigi oma suhkrust mürgitatud ja söömishäirega aastate jooksul tundnud ei olnud. Suhkru ja kiirete süsivesikute menüüst väljajätmine oli viinud selleni, et ma sain tagasi oma hormonaalse tasakaalu ja hakkasin jälle loomulikku küllastustunnet tundma, mida mul peale lapsepõlve enam ei eksisteerinud. Keha signaalsüsteem oli lõpuks terveks saanud ja uuesti käima hakanud, kui rasva ladestavat ja küllastustunnet blokeerivat insuliini enam pideva joana enam mu verre ei pumbatud, mida pidevalt käivitasid mu menüüs olnud kiired süsivesikuhulgad. Seega, kuidas on siis võimalik, et ma 2014. aastal, peale oma ilusat kaalukaotust olin ikkagi hakanud üle sööma, hoolimata LCHF-ist? Kuhu kadus mu küllastustunne, kui ma sõin ju... ok.... veidi liberaalset, aga ikkagi süsivesikuvaest toitu? Kuidas ma olin äkki hakanud selliseid koguseid näost sisse ajama, ilma et kõht oleks stopp öelnud? Miks mu kõht enam täis ei saanud?

Mul ei ole mingit kindlat vastust, aga ma võin oletada. Eriti arvestades, kuidas ma nüüd juba terve aasta ennast tunnen täpselt nii, nagu ma soovin: mitte-näljasena. Ma sõin oma kaalulangetamise perioodil (veebruarist novembrini 2015) ööpäevas 1300-1400 kcal (ma olen 168 cm pikk ja 51-aastane) ja ma ei ole end sellest hoolimata näljasena tundnud. Pidev ja loomulik rasval ja valgul põhinev küllastustunne tuli nimelt äärmiselt kiiresti tagasi ja minu keha sai tagasi oma mõnusa rahulolutunde niipea, kui ma hakkasin jälle range LCHF-i järgi toituma. Ja range all mõtlen ma maksimaalselt 10-20 grammi süsivesikuid ööpäevas. Nüüd ütleb mu kõht, või pigem aju jälle stopp väga kiiresti ja see toidurežiim tagab selle, et mu kõht püsib väga pikalt täis võrreldes selle ajaga, kui ma sõin liiga palju süsivesikuid. Ja minu jaoks on liiga palju süsivesikuid ilmselt üsna vähe. Ma arvasin kunagi, et võin ööpäevas süüa ka 40-50 g süsivesikuid, aga kuna ma siis trenni veel ei teinud ja lisaks olen suhkrusõltlase taustaga, usun, et minu taluvus on väga madal. Kui ma sain vaid mõned liigsed grammid süsivesikuid, siis lükkas insuliin kohe rasvatalletuse käima ja blokeeris vajalikud küllastustunde hormoonid. Selle tagajärjel võisin ma jälle õgida ükskõik kui palju, ilma et keha oleks andnud märku, et nüüd aitab. Ei ole ju mingit tähtsust, kui päeva süsivesikute piiriks pannakse 5% koguenergiast, kui koguenergia ise on hiiglaslikult suur. Siis saab sellest viiest protsendist päris palju gramme...

Nüüd hakkas mul ausalt öeldes üsnagi piinlik. Kuidas ma võisin olla nii rumal, naiivne ja peaaegu ülbe? Kuidas ma võisin, mina, kes ma siiski olin suhteliselt teadlik ja lugenud LCHF-i kohta ja kes ma kaks aastat olin barrikaadidel seisnud ja agiteerinud inimesi igasuguste patustamiste ja valetoodete vastu, kuidas ma olin korraga end nii lõdvaks lasknud, et ma ilma igasuguste piirideta lubasin endale kõiksugust rämpsu, kui pakendi peal seisid vaid sõnad “low carb” või “LCHF”. Kuidas ma võisin küll silmad kinni pigistada selle ees, et see, mida ma igapäevaselt sõin, oli rämpstoit ja miks ma üleüldse ei reageerinud oma toidu KOGUSTELE, mida ma omale sisse ajasin aastal 2014 võrreldes aastaga 2012, kui ma sõin range LCHF-i järgi?

Aga nüüd on jälle kõik hästi. Kord on taastatud. Kadunud on suures koguses asendustooteid ja ebanormaalselt suured portsjonid. Kadunud on alkohol, küpsetised, koogid, šokolaad ja suhkruvabad kommid. Ma ei olnud tähelepanu pööranud sellele, et polüoolid ehk suhkrualkoholid, mida sisaldavad suhkruvabad kommid, annavad lisaks meeletute gaaside ja kiirete wc-sse tormamise põhjustamisele ka tühje kaloreid ja peidetud süsivesikuid – olen nüüd täiesti kindel, et see oli üks väga oluline faktor. See seos on mul nüüd tagantjärele väga selge. Kui ma eemaldasin oma sõnavarast väljendi “LCHF-maiustused”, tuli mu loomulik küllastustunne tagasi.

Peale seda, kui ma pöördusin tagasi range LCHF-i juurde 2015. aasta veebruari keskel, olen ma alla võtnud 35 kg ja kokku olen ma kaotanud 50 kg alates süsivesikuvaese toitumise leidmisest. Ja ma ei kavatse enam iialgi sellesse idootlikku kommiauku kukkuda. Kui ma endale üldse mingi lubaduse annan, siis just selle!