Kas toit on kütus või nauding?

Back to basics ehk tagasi põhiasjade juurde. LCHF on minu jaoks iseenesestmõistetav. Kui ma ka vahel harva teen korraks sellest kõrvalekalde, siis see ei kesta mul kunagi kauem kui üks päev ning mulle meeldib siiski tunduvalt rohkem see enesetunne, mida mulle LCHF / ketogeenne toitumine pakub, võrreldes suhkrulaksu-enesetundega. Selles mõttes olen õnnelik, et suhkrutoitumine mind suhteliselt külmaks jätab. Kaks ja pool aastat LCHF-i on siin ilmselt head tööd teinud :)

Aga nagu ikka, võib ka üht ja sama asja - LCHF-toitumist - teha mitmel erineval moel. Olen sellest mitmeid kordi juba siin blogis kirjutanud, aga ikka avastan selle enda jaoks üha uuesti ja uuesti, et minule isiklikult sobib kõige paremini ikkagi just range LCHF. Ja range all ei pea ma silmas mitte kõigi süsivesikute päris nullini piiramist, vaid just nimelt piimatoodete ja pähklite vältimist (piimatoodetest ainsana võid ma ei piira!). Köögiviljadest tulevad süsivesikud mulle sobivad ja söön köögiviljasüsivesikuid päevas ca 15-20 grammi, mis on tegelikult päris suur hunnik hapukapsast, brokolit, lillkapsast, spinatit, avokaadot jms, kokku ligi pool kilo rohelist kraami.

Vahepeal hakkas mulle jälle tunduma, et ega ju midagi hullu ei olegi, kui ma iga päev omale natuke juustu ja vahukoort ka luban, et no mis see ikka teeb. Aga nagu ikka - süües kasvab isu - kui ka ühel päeval piirdun juustupeekoniga, siis järgmisel päeval on vaja juba Nõmme Turu Juustukuningate poodi minna omale suurt tükki pikantset Leerdammerit ostma, mille järgmise paari päevaga ära söön. Samamoodi on lihtne teha omale mõnusat mascarpone jäätist, aga kui teised sellele ei pretendeeri, on väga lihtne kogu kupatus ise paari päevaga ära süüa. Ja nii ta läheb, ka LCHF-toitusid on võimalik üle süüa ja niiviisi omale halba enesetunnet ja paar lisakilo koguda. Ja seda just siis, kui tekib mõtteviis, et toit on meelelahutus, just siis, kui toit lakkab olemast kütus.

Mul ei ole mingi probleem püsida LCHF-i raames, aga väga lihtne on valida range LCHF-i asemel hoopis liberaalne LCHF, milles toiduvalmistamisest ja toidu nautimisest saab põhiline ajaviide ja meelelahutus. Muudkui valmistad aga kõiksugu häid ja veel paremaid LCHF-variante erinevatest söökidest - küll magusat, küll soolast. Neid variante on ju tegelikult lõputult ning need maitsevad tavaliselt väga hästi.

Mulle meeldis väga üks hiljuti vaadatud Stephanie Keto Personi video, kus ta rääkis, et tema teeb kõik selleks, et end hästi tunda ja teda ei huvita, kui talle selle juures võib-olla pardirasv või veiserasv kõige paremini ei maitse. Kui just see asi tema enesetunnet üldplaanis parandab, siis on see kõige tähtsam. Tugev ketoosiga adapteerumine annab talle just parima tervise ja enesetunde ning ta on selle nimel kõigeks valmis. Ta rääkis, kui närvidele talle käivad need tema kliendid, kes muudkui vinguvad ja virisevad, et kellele ei meeldi enam peekon ja keda tüütab ära muna. Kes ei taha õigel ajal magama minna ja kes pole nõus loobuma pähklitest või juustust. Aga, aga, aga - vabandusi leitakse igale asjale. Ta ütles, et saage üle oma pirtsakusest ja keskenduge eesmärgile! Elu eesmärk ei seisne toidus. Kahjuks on tänapäeval väga palju "toidupornot", on ju lausa eraldi toidutegemise telekanalid, sa võidki päev otsa toitu vaadata ja sellele mõelda. Instagrami kasutajad võivad klõpsata hashtagil #lchf ja sealt võibki vaatama jääda, näiteks mida head ja paremat kõike LCHF süüa lubab. Aga kas see on siis LCHF-i mõte? Süüa võimalikult palju ja võimalikult maitsvalt lubatud nimekirja piires? Väga kerge on tegelikult sellise mõtteviisini jõuda, olen isegi sellesse lõksu tihti astunud, sest LCHF-is on tõesti võimalik väga palju ülimalt maitsvaid sööke valmistada, võta vaid kätte, otsi retsept ja tee ära. Aga point ei ole ju tegelikult mingis gurmeetoitumises.

Eesmärgiks peaks olema eelkõige hea enesetunne, et on palju energiat (see tuleb ketoosiga kohanedes). Miks mitte ka ilus nahk, noorenenud väljanägemine, väiksem kehakaal, stabiilne veresuhkur jne. Toidusõltuvusest vabanemine. Et kogu aeg ei ole kõht tühi ning sul on võimalik elada söögile mõtlemata ja süüagi ainult siis, kui lõpuks kõht tühjaks läheb. Vastupidiselt pidevale gurmeetoitude valmistamisele, katsetamisele, degusteerimisele võiks mõelda parem sellele, kui vähe ja lihtsalt on LCHF-toitumise juures tegelikult vaja süüa selleks, et end hästi tunda.

Keda huvitab LCHF-i puhul eelkõige kaalukadu, siis ma võin omast kogemusest öelda, et nii igav kui muna+peekon hommikusöök ka ei tunduks, on see LCHF-toitumise juures siiski kõige parem kaalulangetaja ning see tagab ka kõige pikema küllastustunde. Seda näitab ka glükomeetriga tehtud veretest - kui olen kasvõi paar päeva toitunud kõige rangemalt (hommikuks 2 muna, pool pakki peekonit, 1 suur avokaado, 1 rasvakohv ja õhtuks 1 rasvakohv, lihatükk, hautatud köögivilja), siis on varsti mõlemad näidud väga head, ketoonide tase kõrge ning suurt ketoosiga kohanemist kinnitab madal veresuhkrutase. Tänahommikused näidud: veresuhkur 4.2, ketokehad 3.5. Enesetunne energiline, kaal jälle tagasi samas punktis kus enne liigse juustu ja vahukoore tarbimist. Selja taga on siis mitu päeva eelpoolnimetatud kõige rangemat LCHF-i.