Raamat "Jahupea": Neuroloog räägib ajutegevust kahjustavatest süsivesikutest

Jälle on eesti keeles ilmunud väga hea raamat, mis puudutab süsivesikute vältimist ning julgelt hea rasva söömist - ja seekord üldsegi mitte kehakaalu vaatevinklist, vaid hoopis olulisemast küljest - kuidas hoida oma ajutegevust. Küll on tore, et selliseid raamatuid eesti keeles järjest juurde tuleb :)

Eile ilmus Delfis selle raamatu kohta niivõrd hea artikkel, et kopeerin selle ka siia:

Tunnustatud neuroloog David Perlmutter võtab raamatus „Jahupea“ käsitluse alla teema, mis on meditsiinikirjanduses ringelnud pikki aastaid – ajutegevust kahjustavad süsivesikud. Autor käsitleb ka neid teraviljatoite, mida oleme harjunud pidama tervislikuks: täistera- ja mitmeviljatooted, idandid, riis jne.
Toetudes kümneid aastaid väldanud kliinilistele ja laboratoorsetele uuringutele, sh iseenda omadele, pakub ta lisaks provokatiivsele ja laia kõlapinda leidnud teoreetilisele osale välja ka neljanädalase tegevuskava, kuidas parandada tervist ning lisada elujõulisi aastaid.
Meditsiinidoktor David Perlmutter on praktiseeriv neuroloog ja Ameerika toitumisteaduste kolledži liige. Tema kirjutisi on ilmunud paljudes meditsiiniväljaannetes ning ta peab loenguid mitmel pool maailmas. Dr Perlmutter osaleb muu hulgas telesaate „Doktor Oz” meditsiininõukogu töös.
„Jahupea…” on avaldatud kahekümne kuues keeles ja see on püsinud mitu aastat New York Timesi raamatuedetabelis.

Siin on katkend raamatust.

MILLISED ON TEIE RISKIFAKTORID?

ME KIPUME ARVAMA, et ajuhaigus võib meid tabada suvalisel hetkel, põhjuseks vaid geneetiline eelsoodumus. Erinevalt südamehaigustest, mis kujunevad aja jooksul välja teatud geenide ja elustiili koosmõjul, näivad ajuhaigused meid tabavat juhuslikult. Mõnel õnnestub neid vältida, teised langevad nende ohvriks. – See ei ole nii. Aju väärtalitlus ei erine põhimõtteliselt südame omast. See tekib aja jooksul käitumise ja harjumuste tulemusena. Helgema poole pealt vaadates tähendab see, et me saame ise ära hoida närvisüsteemi haigusi ja isegi vaimsete võimete allakäiku samal moel kui südamehaigusigi – õige söömise ja piisava liikumisega. On teaduslikult põhjendatud, et paljud ajuga seonduvad haigused alates depressioonist kuni vanadusnõtruseni on tihedalt seotud meie toitumisharjumuste ja elustiiliga. Siiski pääseb vaid üks sajast läbi elu ilma ühegi närvisüsteemi häireta või siis vahest vaid mõne harva peavaluga.
Enne kui ma sukeldun teaduslikesse põhjendustesse, et tõendada julget väidet ajuhäirete ja vale toitumise seostest, ning ka mitmeid muid seisukohti, alustagem lihtsa küsimustikuga, millest ilmneb, millised harjumused võivad teile just praegu kahju teha. Järgmise küsimustiku eesmärk on mõõdistada riskifaktoreid, mis võivad tekitada teil neuroloogilisi probleeme – migreeni, krampe, meeleolu- ja liikumishäireid, seksuaalprobleeme ning tähelepanuhäireid – või kujutada endast tõsist ohtu, et teie vaimsed võimed võivad tulevikus alla käia. Vastake esitatud väidetele ausalt. Ärge mõelge nende võimalikule seosele ajuhaigustega, mida mainisin, vaid andke lihtsalt tõeseid vastuseid. Järgmisi peatükke lugedes saate aru, miks ma kasutasin just neid väiteid ja millised on teie riskifaktorid. Pange tähele, et kui kõhklete „õige” ja „vale” vahel ning tahaksite vastata „mõnikord”, siis peaksite valima „õige”.

1. Ma söön saia/leiba (ükskõik mis sorti). ÕIGE/VALE
2. Ma joon puuviljamahla (ükskõik mis sorti). ÕIGE/VALE
3. Ma söön rohkem kui ühe portsjoni puuvilja päevas. ÕIGE/VALE
4. Valin suhkru asemel agaavisiirupi (magustaja). ÕIGE/VALE
5. Minu päevane jalutuskäik võtab mu võhmale. ÕIGE/VALE
6. Minu vere kolesteroolisisaldus on alla 150 mg/dl (3,879 mmol/l). ÕIGE/VALE
7. Mul on diabeet. ÕIGE/VALE
8. Ma olen ülekaaluline. ÕIGE/VALE
9. Ma söön riisi või pastaroogi (ükskõik mis sorti). ÕIGE/VALE
10. Ma joon piima. ÕIGE/VALE
11. Ma ei tee regulaarselt trenni. ÕIGE/VALE
12. Minu perekonnas esineb neuroloogilisi haigusi. ÕIGE/VALE
13. Ma ei võta D-vitamiini. ÕIGE/VALE
14. Minu toit on vähese rasvasisaldusega. ÕIGE/VALE
15. Ma võtan statiine. ÕIGE/VALE
16. Ma väldin kõrge kolesteroolisisaldusega toiduaineid. ÕIGE/VALE
17. Ma joon limonaadi (ka dieetversiooni). ÕIGE/VALE
18. Ma ei joo veini. ÕIGE/VALE
19. Ma joon õlut. ÕIGE/VALE
20. Ma söön teravilja (mistahes kujul). ÕIGE/VALE

Selle küsimustiku ideaalne tulemus oleks null „õiget”. Kui valisite „õige” ka vaid ühe väite juures, on teie aju ja terve teie närvisüsteem suuremas ohus kui siis, kui teie skoor oleks olnud null. Ja mida rohkem „õigeid” te kogusite, seda suurem on risk. Kui kogusite neid üle kümne, asute ohutsoonis, kus teid ähvardavad tõsised neuroloogilised probleemid, mida on võimalik ennetada, kuid mis ei pruugi enam olla ravitavad, kui need ükskord diagnoositakse.
Analüüsid, analüüsid, 1-2-3
„Millised on minu riskid?” küsitakse mult lugematu arv kordi päevas. Hea on see, et meil on vahendid inimese meditsiinilise profiili koostamiseks ja saame määrata tema riski haigestuda teatud haigustesse – alates Alzheimeri tõvest kuni rasvumiseni (mis on nüüdseks hästi dokumenteeritud ajuhaiguste riskifaktor) – ning jälgida ja vaadelda nende kulgu. Allpool loetletud laboratoorsed uuringud on tänapäeval kättesaadavad, mõistliku hinnaga ning enamjaolt ravikindlustusega kaetud. Edasistest peatükkidest saate nende analüüside kohta rohkem teada, samuti selle kohta, kuidas tulemusi (oma „numbreid”) parandada. Siin esitan ma need ainult sellepärast, et mõni teie hulgast tahab kohe teada, milliseid analüüse tema arst peaks tegema, et tõeselt hinnata ajuhaiguse tekkimise riski. Ärge kõhelge seda nimekirja järgmisel korral arsti juurde kaasa võtmast ning nõudmast järgmisi analüüse.

Tühja kõhu veresuhkur: tavapärane diabeedi ja diabeedieelse seisundi diagnoosimise vahend. Mõõdetakse teie vere suhkrusisaldus, kui olete olnud söömata vähemalt kaheksa tundi. Normi piires olevaks loetakse 70–100 mg/dl (4–5,5 mmol/l), suurem number annab märku insuliiniresistentsusest, diabeedist ja ajuhaiguste suurenenud riskist.

Hemoglobiin A1c: erinevalt veresuhkru analüüsist näitab see „keskmist” vere suhkrusisaldust 90-päevase perioodi jooksul, mis annab parema ülevaate veresuhkru üldisest seisust. Kuna see näitaja (nn „glükeeritud hemoglobiin”) võib viidata kahjustustele, mida veresuhkur on aju valkudele juba teinud, on see üks paremaid aju atrofeerumise ennustajaid.

Fruktoosamiin: sarnaselt eelmisele testile kasutatakse ka seda vere keskmise suhkrusisalduse mõõtmiseks, kuid lühema perioodi – viimase kahe-kolme nädala jooksul.

Tühja kõhu insuliin: juba ammu enne seda, kui diabeeti haigestuva inimese vere suhkrusisaldus tõusma hakkab, tõuseb insuliinisisaldus veres tühja kõhu korral, andes märku, et kõhunääre teeb ületunde, püüdes toime tulla liigsete süsivesikutega toidus. See on suurepärane hoiatussüsteem diabeedi ennetamiseks ning sellel on oluline roll ajuhaiguste ärahoidmisel.

Homotsüsteiin: selle kehas tekkiva aminohappe kõrge tase seostub paljude seisunditega, sealhulgas ateroskleroosi (arterite ahenemine ja arteriseinte kõvastumine), südamehaiguste, infarkti, insuldi ja dementsusega. Tavaliselt on seda lihtne vähendada teatud B-vitamiinidega.

D-vitamiin: nüüd peetakse seda ülioluliseks ajuhormooniks (see ei ole vitamiin).

C-reaktiivne valk (CRV): see on põletikunäitaja.

Cyrex array 3: see on kõige täielikum saadaolev gluteenitundlikkuse määramise komplekt.

Cyrex array 4 (soovi korral): sellega mõõdetakse tundlikkust 24 toiduaine suhtes, mille suhtes gluteenitundlik inimene võib samuti tundlik olla.

Isegi kui te ei plaani neid analüüse kohe teha, aitab nendest arusaamine paremini mõista „Jahupeas” esitatud seisukohti.

David Perlmutter „JAHUPEA. ÜLLATAV TÕDE AJU "VAIKSETE HÄVITAJATE" NISU, SÜSIVESIKUTE JA SUHKRU KOHTA“, kirjastus Varrak 2015