Minu LCHF + kalorilugemise eksperimendi tulemused

Tõlkisin siia mõnda aega tagasi mitmeid tekste rootslannast Helenest, kelle märkimisväärne -50 kg kaalulangus miinimumkaaluni mulle sügavat muljet avaldas. Helene kombineeris selle saavutamiseks ranget LCHF-i koos kalorilugemisega. Ehk siis ta sõi iga päev 300 kcal vähem kui oleks vajalik kaalu säilitamiseks. Ta ütles, et see oli tema jaoks lihtne, üldsegi mitte piinarikas ja kui ta vaid oleks teadnud, et see nii kerge on, siis oleks ta seda tunduvalt varem teinud. See kõik andis mulle julgust seda proovida. Tegelikult olen ju ka varem püüdnud teha kalorilugemist, LCHF-i eelsel ajal taldrikureegli makrode järgi ja LCHF-i ajal ka mõned korrad siinseid makrode vahekordi järgides (75-80% rasva, 15-20% valku, 5% süsivesikuid).

Ma tegin seda nüüd usinalt kokku peaaegu kuu aega (vahepeal Tenerifel ei lugenud). Jah, võin kinnitada, et see toimib kaalu peal ja mõõdulindil väga kenasti. Kui muidu võisin rõõmsalt öelda, et LCHF-i abil olen kaotanud 33 kg ja seda kenasti hoidnud, siis tänu kalorilugemisele oli mul lõpuks vaid mõnisada grammi puudu, et oleksin saanud hõisata 35 kg kaalukaotusest.

Siiski ei saa ma sellise tulemusega praegu kiidelda, aga olen endiselt õnnelik oma 33 kg kaotuse ja selle 2-aastase säilitamise üle.

Nimelt juhtus minuga kaloreid lugedes see, mis ikka kaloripiiranguga juhtub - nälg sai minust võitu :). Sõin küll kõhu täpselt arvutuste järgi täis, makrod olid paigas, paastuveresuhkur madal, ketoonid kõrged, kõik oli nii, nagu paberite järgi peaks olema. Aga ma ei tundnud ennast enam õhtuti hästi. Kõik mu mõtted keerlesid selle ümber, et mida ma hommikul jälle süüa saan ja kui palju. Tüütuks muutuks ka see iga suutäie kaalumine, mõõtmine ja Nutridatasse sisestamine. Tegin omale õhtuti kookosrasvaga hammaste valgenduseks oil pullingut, aga see suutäis kookosrasva tundus mulle suure näljaga nii maitsev, et oleksin tahtnud selle kohe nahka pista, mitte seda 20 min suus loksutada - aga mu kalorid olid ju selleks päevaks otsas :) Ei lubanud ma omale siis mingit kookosrasva ega veel üht rasvakohvi ega -teed (ca 400 kcal). Selle suure näljaga hakkasid mu peas keerlema kõiksugu mõtted mõnusatest liberaalse LCHF-i maiustest, mida ma kõik süüa tahaksin. Tõrjusin neid soove oma peas küll mitmeid õhtuid eemale, aga ikka tulid need tagasi ja veel tugevamalt. Ma ju tean seda oma üle 20-aasta pikkusest kaaluvõitlusest hästi, et nälg saab minust alati võitu. Ükskõik kui tugev on iseloom, motivatsioon vm, varem või hiljem nälg võidab. Seda on teadlased kuidagi nii lahti seletanud, et näljatunne asub aju niivõrd primitiivses osas, et see on umbes nagu unevajadus või wc-s käimise vajadus, et inimene ei saa seda lõpuni mõistusega kontrollida. Sa pead elusolemiseks omal nälja kustutama ja lõpuks sa seda võimaluse korral ka teed. Ma olen selle väitega enda näitel 100% nõus.

Ja millega see nälg mul siis lõppes? Millega ikka - ülesöömishooga. Ei, mul ei olnud seekord mingit isu suhkrust ja jahust asjade järele. Küll aga läksid loosi meie LCHF Poe laost (mis asub mu kodus abihoones) viimased mandlivõi purgid, mitmeid Softbar valgubatoone, toidupoest ostsin veel juurde erinevaid juustusid, mitut sorti makadaamiapähkleid, Coppa della Maga pistaatsiapähkli jäätist, veini, marju, vahukoort jne. Kõik on küll LCHF, aga no seda illusiooni ei ole ju mõtet endale luua, et LCHF ülesöömisel tagajärgi poleks. Kui ükskõik mida üle süüa, siis järgneb sellele kaalutõus, energia jäävuse seadused kehtivad ka LCHF-is :).  Rääkimata sellest, et selline ülesöömine on väga kallis lõbu.

Tegelesin siis paar päeva suure ülesöömisega ja nautisin kõiki neid juuste ja pähkleid ja jäätist ja praetud brie juustu vaarikatega jm. Kõht läks punni ja 3-4 kilo tuli kohe juurde. Arusaadav ju.

Aga kuna mul tekitab ülesöömine halba tuju ja depressiooni ning mul pole ka mingit soovi ega kavatsust uuesti paksuks minna, siis mõtlesin järele ja otsustasin ennast kokku võtta. Otsustasin, et kalorilugemine ja selle abil mingi ulmelise miinimumkaalu tagaajamine ei ole minu jaoks pikas perspektiivis jätkusuutlik. Paberi peal tundub see küll kenasti tehtav, aga sellest tekkiv enesetunne ei ole see, mida ma suudaksin elu lõpuni välja kannatada.

Otsustasin minna tagasi oma range LCHF-i juurde, mis mul seni on aidanud 2 aastat oma uut kaalu üldjoontes väga edukalt hoida. Söön kaks korda päevas, hommikul umbes kell 8 ja pealelõunal kell 4-5. Hommikul söön tavaliselt 2 muna mingil kujul, sinna juurde 1 väikse avokaado, veidi kala või liha ja kõrvale joon mõnuga suure rasvakohvi. Õhtul söön üsna palju mingit liha või kala köögiviljaga ja samuti joon mõnuga sinna kõrvale rasvakohvi või -teed. Sellise söömise juures ei ole mul mingeid isusid ega pidevat toidule mõtlemist. Puudub vajadus toitu kaaluda, mõõta, arvestada. Kõik tuleb iseenesest ja mul tuleb see hästi välja. Ja mis põhiline - ma tunnen, et ma võingi niimoodi toituda järgmised 40-50 aastat, vabalt, andke mulle aga häid mune ja võid. Sealt edasi tuleb kõik iseenesest.

Minu õhtud ei möödu selliselt süües mitte tühja kõhu üle kurvastades ega näljast värisedes, vaid olen jälle energiat täis ja palju paremas tujus. Ükspäev läksin peale sööki koeraga metsa jalutama, aga rasvakohv oli mulle eelnevalt sellise energialaksu andnud, et läbisin oma 5 km metsaringi hoopis suuremalt jaolt joostes ja nautisin seda jooksmist :)

Täna sai mul täis täpselt üks nädal niimoodi - back to basics - söömist. Ja üllatus-üllatus, kõik selle ülesöömishooga lisandunud juustu- ja pähklikilod on kadunud ja olen jälle oma -33 kg LCHF-i vormis.