Miks mulle liberaalne LCHF ei sobi ehk range LCHF-i plussidest

Kindlasti on inimesi, kellele sobib ülimalt hästi liberaalne LCHF.  Need on tavaliselt inimesed, kellel kunagi kaalu ega söömisega mingit tõsisemat probleemi pole olnud. Need kes on eluaeg enam-vähem saledad püsinud ja kes oskavad siis söömist lõpetada, kui kõht täis saab. Nendele inimestele tavaliselt piisab täiesti ka lihtsalt jahu ja suhkru ärajätmisest, et end oma kehas veel paremini tunda. Aga täna ei räägi ma neist, vaid selgitan, miks mulle isiklikult sobib palju paremini range LCHF.

Mulle on LCHF-toitumise juures kõige tähtsamaks asjaks vabanemine oma söögiorjusest, sest mul on varasemalt olnud raskusi mõõduka söömisega. Ja selle toreda asja nagu söögiorjusest vabanemine tagab ketoos ja mitte miski muu. Ja mida tugevam ketoos, seda parem. Miks? Kohe selgitan.

Kui ma 2013. aasta alguses alustasin LCHF toitumisega, olin tugevas ülekaalus. Esialgu tegin tsipakene liberaalsemat LCHF-i (ehk siis minu menüüsse kuulusid ka rasvased piimatooted, täpselt nii, nagu on kirjas materjalis LCHF Algajatele, mida ma täpselt näpuga järge ajades järgisin: see lehepatakas oli mul igapäevaselt köögilaua peal), aga ajapikku jätsin piimatooteid järjest vähemaks, kui kaalu rohkem alla oli läinud. Üsna kohe peale LCHF-toitumisega alustamist tekkis mul tugev ketoos (atsetooni hingeõhk, söögiisu kadumine ja energiatulv andsid sellest märku) ja kaal langes tõesti algusest peale iga päeva ja iga nädalaga – võiks öelda isegi, et mängleva kergusega. Vähem kui aasta pärast ehk siis 2013. aasta lõpuks olin ilma suurema vaevata alla võtnud üle 30 kilo. Tol hetkel oleksin tahtnud küll tegelikult veel 10-15 kg alla võtta, aga ühtlasi hakkas mind huvitama ka LCHF-küpsetuskunst. Enne seda ehk oma kaalulangetamise ajal ma eriti LCHF-küpsetistega mänginud ei olnud. Kaalulanguse ajal sõin ikka korralikku sööki: muna ja liha ja rasvast kastet ja natuke köögivilju kõrvale.

Paraku olid minu LCHF-küpsetuskunsti avastamisel omad tagajärjed. Nimelt kadus ketoos, kadus huvipuudus toidu suhtes ja kadus ka see suur energiatulv, mis korraliku ketoosiga kaasneb. Enam ei liikunud ka kaal allapoole. Jah, kaal püsis õnneks laias laastus enam-vähem sama, vahepeal tuli küll 3-4 kilo juurde, sõltuvalt sellest, kui palju LCHF-maiustusi ma parajasti söönud olin. Aga riided mahtusid selga ja üldiselt väljanägemine jäi ikka samaks. Küll aga ei olnud päris sama enam minu enesetunne. Ma ju olin LCHF-i kõige suurema boonusena näinud siiski oma söögiorjusest vabanemist, seda, et ma ei pea mõtlema kogu aeg söögile, oma isudele “millegi hea” järele – nüüd oli see kadunud, pidevalt oli mõte, et mida head veel võiks kokku vaaritada. Avage instagrammis tag #lchf ja ideid peaks jaguma pikaks ajaks :)  

Ma ise mõtlesin millegipärast, et pole hullu, kui ma teen nädala sees ranget LCHF-i, mis need nädalavahetuse küpsetamised, LCHF-kommid, fudged ja mandlikreemid siis ära ei ole. Kahjuks olin aga valearvestuse teinud. Ketoosiga ei kohaneta nimelt paari päevaga. Korralik ketoosiga adapteerumine võib aega võtta 3 nädalat kuni 6 kuud. Sõltuvalt sellest, millises seisukorras on kellegi ainevahetus ja organismi üldine seisund. Minust oli narr arvata, et kui ma nädalavahetusel ketoosist välja tulen, et siis nädala sees range LCHF midagi muudab. Ok, see aitas mul oma kaalu üldjoontes säilitada, aga kerge ei ole see olnud – kui kogu aeg pead ketoosi puudusel oma isudega maadlema. Et siis nädalavahetusel oma isudele jälle mingis liberaalse LCHF-i vormis järele anda.

Veidi rohkem kui kuu aja eest avastasin enda jaoks uuesti range ketogeense toitumise tänu sellisele toredale inimesele nagu Stephanie Keto Person (kellest kuulsin esimest korda meie Facebooki grupist LCHF/Eesti). Stephanie on endine professionaalne skateboarder, kes on viimased 5 aastat vahetpidamata ketoosis olnud. Tema rasvaprotsent on alla 10, ta teeb lõbu pärast iga päev tugevat jõutrenni, aga ei mingit cardiot. Tema keto-toidusoovitus on 80% rasva, 15% valku ja 5% süsivesikuid (rohelistest lehtköögiviljadest). Asusin youtube-ist Stephanie videokanalit vaatama ja uusi-vanu teadmisi ammutama-meelde tuletama. Selgusidki vanad tõed, mille ma vahepeal justkui unustanud olin: selleks, et ketoos ehk rasvalõke kenasti põleda saaks, tuleb ranget LCHF-i teha pidevalt, iga päev, ilma laupäevase LCHF koogita :) Ketoosiga kohanemine on pikem protsess kui esmaspäevast reedeni. See võtab aega vähemalt kolm nädalat, mõnel inimesel isegi kuus kuud. Keha peab puhastuma sissesöödud mürkidest ja taastuma erinevatest varem tehtud toitumisvigadest.

Jätsin oma menüüst välja kõik piimatooted peale või (kord nädalas, kui omletti teen, siis kasutan, tõsi küll, 1-2 spl vahukoort), aga igapäevased mitmed kohvitassid koos 1 dl vahukoorega on minu jaoks lõppenud. Jätsin ka ära pähklid ja mandlid mistahes kujul – mandlivõi, pähklivõi, mandlijahu, pähklijahu, soolamandlid, pähklid jms. Muidugi on näiteks soolaga makadaamia pähklid ju hiiglama head reedeõhtuse lõõgastava veiniklaasi kõrvale, kas pole – aga ketoos ON parem. Selle vabaduse ja energialaksu vastu ei saa midagi muud.

Aga loomulikult oli ka minul uuesti ketoosiga korralikult kohanemine paganama raske. Esimestel nädalatel pea valutas, söögiisud olid endiselt kummitamas, väsimus, loidus – ja ega siis muu elu sellepärast seisma ei jäänud. Kõik tööd ja tegemised tuli ju sellise oleku kõrvalt ikkagi ära teha. Aga ma teadsin, mis mind ees ootab ja kannatasin ära. Kõige raskem oli nädalavahetustel – olin ju aasta aega harjunud küll nädala sees ranget LCHF-i harrastama, aga nädalavahetuseti olin samas harjunud ennast hea ja paremaga premeerima. Esimesed kolm nädalat püsis ka kaal nagu kivikuju liikumatuna, mingi veekaal kukkus vist küll esimesel nädalal, aga tegelikult ei muutunud midagi enne, kui jõudis kohale ketoos. Vot kus siis hakkas kaal jälle, nagu minu kaalulangetamise esimesel aastalgi, iga päevaga kukkuma. Nüüd olen jälle oma aastataguse miinimumi lähedal ja jälgin huviga, mis edasi saama hakkab.

Tegelikult ei ole mulle kaalunumber praegu üldsegi primaarne. Ma juba olen sellega praegu üsna rahul – arvestades, kust ma alustasin. No muidugi, kes meist ei tahaks olla saledam ja rikkam ja ilusam jne :) Aga minu jaoks oluliselt tähtsam on siiski ketoosiga kaasnev energiatulv ja see kindlustunne – et ma ei ole oma söömise ja isude ori, et mul ei ole tarvis karta, et äkki kaob mul kogu see uus normaalne toitumine käest – see hirm oli siis täiesti reaalne, kui ma oma liberaalse LCHF-i tõttu enam korralikult ketoosis ei püsinud ja kõiksugu isud kummitasid. Need isud ei olnud mul küll tavaliselt suhkru ja jahu järele, vaid just suures koguses LCHF-maiustuste järele. Ei olnud mingi probleem ühe reede õhtuga ära süüa purk mandlivõid, paar questbari, kotitäis soolapähkleid ja veel nt mingit LCHF-kooki. Juurde muidugi mitu tassitäit kohvi vahukoorega või klaasike veini. See ei ole ju normaalne, see on toidusõltuvus ilma ilmsete süsivesikuteta.

Mida ma siis praegu teistmoodi teen ja söön? Ma endiselt ei piira oma toidukoguseid, ma võtan seda peaaegu nagu oma “inimõiguste rikkumisena”, kui peaksin oma toidukoguseid väga mõõtma ja kaaluma ja piirama hakkama või tühja kõhuga laua juurest lahkuma. Selles suhtes olen üsna kategooriline – söön kuni kõht ei ole enam tühi. Õnneks tagab ketoos iseenesest selle, et tunnen, millal aitab.

Hommikul joon kõigepealt ühe klaasi vett 1 spl õunaäädikaga. Seejärel söön. Üks korralik rasvakohv (milles võid ja kookosrasva on nii palju, et lusikas peaaegu püsti seisab), mille peale puistan kergelt kaneeli. Söön tavaliselt sinna juurde ühe avokaado ja 1-2 muna ning veel mingeid mereande (krevette või lõhet või sardiine või makrelli vms). Ikka nii, et kõht saab korralikult täis. See on umbes 8-ajal.

Järgmine kord söön õhtupoole. Vahel alustan kella 4-ajal kondipuljongi ja/või rasvakohviga ning sooja sööki söön kuidas juhtub, kas kohe peale kondipuljongit ja/või rasvakohvi või mõni tund hiljem, oleneb, millal mul toit valmis saab. Söön siis tavaliselt mingit liha ja köögivilja. Eile oli nt rasvane pardi rinnafilee koos pardirasvas praetud spinatiga, üleeile peekonisse keeratud sea sisefilee ja hapukapsas, enne seda ahjuforell, brokoli ja hapukapsas.

Kui soovid ketoosiga kenasti kohaneda, siis soovitab Stephanie Keto Person vältida kindlasti igasugust alkoholi ja kõiksugu pähkleid, mandleid ja nendest valmistatud tooteid ning piima (eelkõige juustuga kiputakse liialdama). Juust ei sisalda küll süsivesikuid, aga sisaldab piimavalku ehk kaseiini, mis tõstab insuliinitaset ning mis ühtlasi ei lase ketoosil hästi tekkida. Pähklid-mandlid sisaldavad üsna arvestataval määral süsivesikuid ning mõjuvad seedimisele halvasti. Lisaks on neis ka omajagu omega6 rasvhappeid. Veinis ei ole küll palju süsivesikuid, aga organism tegeleb peale joomist hoopis alkoholi lõhustamisega ega keskendu enam ketoonide tootmisele-kasutamisele.

Millega siis üldse võiks maiustada mõnikord, kui tõesti tunned, et ikkagi vaja on? Vahel harva, rõhutan veelkord, vahel harva. Stephanie arvates on OK asjad kõiksugu kookostooted - kookosjahud, kookoskoored, kookoshelbed ja kookoskreemid, lisaks kasutab ta ise ka mõnikord looduslikke magustajaid.

Ja nendest asjadest annab vajadusel juba nii mõndagi kokku võluda – kookosjahust ja kookoskoorest valmivad keto-pannkoogid või hommikupuder, kookoskreemi võib süüa otse pakist; kookoskoore, želatiini ja piparkoogimaitseaine koosmõjul valmib mõnus tarretis. Või kasvõi üks väike LCHF-bounty 85% šokolaadiga. Keto-pannkooke ja kookoskoore tarretist olen viimasel ajal ise ka paar korda teinud, aga kuna olen praegu korralikus ja tugevas ketoosis, siis erilist vajadust ei ole õnneks selliste lisade järele tundnud. Ja see, et ma erilist vajadust pole tundnud (=ükskõiksus söömise suhtes), on minu jaoks tunduvalt rohkem väärt kui see, et ma tänasel päeval kaalun umbes 4-5 kilo vähem kui mõned kuud tagasi :)