Kindlasti on
inimesi, kellele sobib ülimalt hästi liberaalne LCHF. Need on tavaliselt inimesed, kellel kunagi
kaalu ega söömisega mingit tõsisemat probleemi pole olnud. Need kes on eluaeg
enam-vähem saledad püsinud ja kes oskavad siis söömist lõpetada, kui kõht täis
saab. Nendele inimestele tavaliselt piisab täiesti ka lihtsalt jahu ja suhkru
ärajätmisest, et end oma kehas veel paremini tunda. Aga täna ei räägi ma neist,
vaid selgitan, miks mulle isiklikult sobib palju paremini range LCHF.
Mulle on
LCHF-toitumise juures kõige tähtsamaks asjaks vabanemine oma söögiorjusest,
sest mul on varasemalt olnud raskusi mõõduka söömisega. Ja selle toreda asja
nagu söögiorjusest vabanemine tagab ketoos
ja mitte miski muu. Ja mida tugevam ketoos, seda parem. Miks? Kohe selgitan.
Kui ma 2013.
aasta alguses alustasin LCHF toitumisega, olin tugevas ülekaalus. Esialgu tegin
tsipakene liberaalsemat LCHF-i (ehk siis minu menüüsse kuulusid ka rasvased
piimatooted, täpselt nii, nagu on kirjas materjalis LCHF Algajatele, mida ma
täpselt näpuga järge ajades järgisin: see lehepatakas oli mul igapäevaselt
köögilaua peal), aga ajapikku jätsin piimatooteid järjest vähemaks, kui kaalu
rohkem alla oli läinud. Üsna kohe peale LCHF-toitumisega alustamist tekkis mul
tugev ketoos (atsetooni hingeõhk, söögiisu kadumine ja energiatulv andsid
sellest märku) ja kaal langes tõesti algusest peale iga päeva ja iga nädalaga –
võiks öelda isegi, et mängleva kergusega. Vähem kui aasta pärast ehk siis 2013.
aasta lõpuks olin ilma suurema vaevata alla võtnud üle 30 kilo. Tol hetkel
oleksin tahtnud küll tegelikult veel 10-15 kg alla võtta, aga ühtlasi hakkas
mind huvitama ka LCHF-küpsetuskunst. Enne seda ehk oma kaalulangetamise ajal ma
eriti LCHF-küpsetistega mänginud ei olnud. Kaalulanguse ajal sõin ikka
korralikku sööki: muna ja liha ja rasvast kastet ja natuke köögivilju kõrvale.
Paraku olid minu
LCHF-küpsetuskunsti avastamisel omad tagajärjed. Nimelt kadus ketoos, kadus
huvipuudus toidu suhtes ja kadus ka see suur energiatulv, mis korraliku
ketoosiga kaasneb. Enam ei liikunud ka kaal allapoole. Jah, kaal püsis õnneks laias
laastus enam-vähem sama, vahepeal tuli küll 3-4 kilo juurde, sõltuvalt sellest,
kui palju LCHF-maiustusi ma parajasti söönud olin. Aga riided mahtusid selga ja
üldiselt väljanägemine jäi ikka samaks. Küll aga ei olnud päris sama enam minu
enesetunne. Ma ju olin LCHF-i kõige suurema boonusena näinud siiski oma
söögiorjusest vabanemist, seda, et ma ei pea mõtlema kogu aeg söögile, oma
isudele “millegi hea” järele – nüüd oli see kadunud, pidevalt oli mõte, et mida
head veel võiks kokku vaaritada. Avage instagrammis tag #lchf ja ideid peaks
jaguma pikaks ajaks :)
Ma ise mõtlesin
millegipärast, et pole hullu, kui ma teen nädala sees ranget LCHF-i, mis need
nädalavahetuse küpsetamised, LCHF-kommid, fudged ja mandlikreemid siis ära ei
ole. Kahjuks olin aga valearvestuse teinud. Ketoosiga ei kohaneta nimelt paari
päevaga. Korralik ketoosiga adapteerumine võib aega võtta 3 nädalat kuni 6
kuud. Sõltuvalt sellest, millises seisukorras on kellegi ainevahetus ja organismi
üldine seisund. Minust oli narr arvata, et kui ma nädalavahetusel ketoosist
välja tulen, et siis nädala sees range LCHF midagi muudab. Ok, see aitas mul
oma kaalu üldjoontes säilitada, aga kerge ei ole see olnud – kui kogu aeg pead ketoosi
puudusel oma isudega maadlema. Et siis nädalavahetusel oma isudele jälle mingis
liberaalse LCHF-i vormis järele anda.
Veidi rohkem kui
kuu aja eest avastasin enda jaoks uuesti range ketogeense toitumise tänu
sellisele toredale inimesele nagu Stephanie Keto Person (kellest kuulsin
esimest korda meie Facebooki grupist LCHF/Eesti). Stephanie on endine professionaalne skateboarder, kes on viimased 5 aastat vahetpidamata ketoosis olnud. Tema rasvaprotsent on alla 10, ta teeb lõbu pärast iga päev tugevat jõutrenni, aga ei mingit cardiot. Tema keto-toidusoovitus on 80% rasva, 15% valku ja 5% süsivesikuid (rohelistest lehtköögiviljadest). Asusin youtube-ist Stephanie
videokanalit vaatama ja uusi-vanu teadmisi ammutama-meelde tuletama. Selgusidki
vanad tõed, mille ma vahepeal justkui unustanud olin: selleks, et ketoos ehk
rasvalõke kenasti põleda saaks, tuleb ranget LCHF-i teha pidevalt, iga päev,
ilma laupäevase LCHF koogita :) Ketoosiga kohanemine on pikem protsess kui
esmaspäevast reedeni. See võtab aega vähemalt kolm nädalat, mõnel inimesel
isegi kuus kuud. Keha peab puhastuma sissesöödud mürkidest ja taastuma
erinevatest varem tehtud toitumisvigadest.
Jätsin oma
menüüst välja kõik piimatooted peale või (kord nädalas, kui omletti teen, siis
kasutan, tõsi küll, 1-2 spl vahukoort), aga igapäevased mitmed kohvitassid koos
1 dl vahukoorega on minu jaoks lõppenud. Jätsin ka ära pähklid ja mandlid mistahes
kujul – mandlivõi, pähklivõi, mandlijahu, pähklijahu, soolamandlid, pähklid
jms. Muidugi on näiteks soolaga makadaamia pähklid ju hiiglama head reedeõhtuse
lõõgastava veiniklaasi kõrvale, kas pole – aga ketoos ON parem. Selle vabaduse
ja energialaksu vastu ei saa midagi muud.
Aga loomulikult
oli ka minul uuesti ketoosiga korralikult kohanemine paganama raske. Esimestel
nädalatel pea valutas, söögiisud olid endiselt kummitamas, väsimus, loidus – ja
ega siis muu elu sellepärast seisma ei jäänud. Kõik tööd ja tegemised tuli ju
sellise oleku kõrvalt ikkagi ära teha. Aga ma teadsin, mis mind ees ootab ja
kannatasin ära. Kõige raskem oli nädalavahetustel – olin ju aasta aega harjunud
küll nädala sees ranget LCHF-i harrastama, aga nädalavahetuseti olin samas harjunud
ennast hea ja paremaga premeerima. Esimesed kolm nädalat püsis ka kaal nagu
kivikuju liikumatuna, mingi veekaal kukkus vist küll esimesel nädalal, aga
tegelikult ei muutunud midagi enne, kui jõudis kohale ketoos. Vot kus siis
hakkas kaal jälle, nagu minu kaalulangetamise esimesel aastalgi, iga päevaga
kukkuma. Nüüd olen jälle oma aastataguse miinimumi lähedal ja jälgin huviga,
mis edasi saama hakkab.
Tegelikult ei ole mulle kaalunumber praegu üldsegi primaarne. Ma juba olen sellega praegu üsna rahul – arvestades, kust ma alustasin. No muidugi, kes meist ei tahaks olla saledam ja rikkam ja ilusam jne :) Aga minu jaoks oluliselt tähtsam on siiski ketoosiga kaasnev energiatulv ja see kindlustunne – et ma ei ole oma söömise ja isude ori, et mul ei ole tarvis karta, et äkki kaob mul kogu see uus normaalne toitumine käest – see hirm oli siis täiesti reaalne, kui ma oma liberaalse LCHF-i tõttu enam korralikult ketoosis ei püsinud ja kõiksugu isud kummitasid. Need isud ei olnud mul küll tavaliselt suhkru ja jahu järele, vaid just suures koguses LCHF-maiustuste järele. Ei olnud mingi probleem ühe reede õhtuga ära süüa purk mandlivõid, paar questbari, kotitäis soolapähkleid ja veel nt mingit LCHF-kooki. Juurde muidugi mitu tassitäit kohvi vahukoorega või klaasike veini. See ei ole ju normaalne, see on toidusõltuvus ilma ilmsete süsivesikuteta.
Mida ma siis
praegu teistmoodi teen ja söön? Ma endiselt ei piira oma toidukoguseid, ma
võtan seda peaaegu nagu oma “inimõiguste rikkumisena”, kui peaksin oma
toidukoguseid väga mõõtma ja kaaluma ja piirama hakkama või tühja kõhuga laua
juurest lahkuma. Selles suhtes olen üsna kategooriline – söön kuni kõht ei ole
enam tühi. Õnneks tagab ketoos iseenesest selle, et tunnen, millal aitab.
Hommikul joon
kõigepealt ühe klaasi vett 1 spl õunaäädikaga. Seejärel söön. Üks korralik
rasvakohv (milles võid ja kookosrasva on nii palju, et lusikas peaaegu püsti
seisab), mille peale puistan kergelt kaneeli. Söön tavaliselt sinna juurde ühe
avokaado ja 1-2 muna ning veel mingeid mereande (krevette või lõhet või
sardiine või makrelli vms). Ikka nii, et kõht saab korralikult täis. See on umbes
8-ajal.
Järgmine kord
söön õhtupoole. Vahel alustan kella 4-ajal kondipuljongi ja/või rasvakohviga
ning sooja sööki söön kuidas juhtub, kas kohe peale kondipuljongit ja/või
rasvakohvi või mõni tund hiljem, oleneb, millal mul toit valmis saab. Söön siis
tavaliselt mingit liha ja köögivilja. Eile oli nt rasvane pardi rinnafilee koos
pardirasvas praetud spinatiga, üleeile peekonisse keeratud sea sisefilee ja
hapukapsas, enne seda ahjuforell, brokoli ja hapukapsas.
Kui soovid
ketoosiga kenasti kohaneda, siis soovitab Stephanie Keto Person vältida kindlasti
igasugust alkoholi ja kõiksugu pähkleid, mandleid ja nendest valmistatud
tooteid ning piima (eelkõige juustuga kiputakse liialdama). Juust ei sisalda
küll süsivesikuid, aga sisaldab piimavalku ehk kaseiini, mis tõstab
insuliinitaset ning mis ühtlasi ei lase ketoosil hästi tekkida. Pähklid-mandlid
sisaldavad üsna arvestataval määral süsivesikuid ning mõjuvad seedimisele
halvasti. Lisaks on neis ka omajagu omega6 rasvhappeid. Veinis ei ole küll
palju süsivesikuid, aga organism tegeleb peale joomist hoopis alkoholi
lõhustamisega ega keskendu enam ketoonide tootmisele-kasutamisele.
Millega siis
üldse võiks maiustada mõnikord, kui tõesti tunned, et ikkagi vaja on? Vahel
harva, rõhutan veelkord, vahel harva. Stephanie arvates on OK asjad kõiksugu
kookostooted - kookosjahud, kookoskoored, kookoshelbed ja kookoskreemid, lisaks
kasutab ta ise ka mõnikord looduslikke magustajaid.
Ja nendest
asjadest annab vajadusel juba nii mõndagi kokku võluda – kookosjahust ja
kookoskoorest valmivad keto-pannkoogid või hommikupuder, kookoskreemi võib süüa
otse pakist; kookoskoore, želatiini ja piparkoogimaitseaine koosmõjul valmib
mõnus tarretis. Või kasvõi üks väike LCHF-bounty 85% šokolaadiga.
Keto-pannkooke ja kookoskoore tarretist olen viimasel ajal ise ka paar korda
teinud, aga kuna olen praegu korralikus ja tugevas ketoosis, siis erilist
vajadust ei ole õnneks selliste lisade järele tundnud. Ja see, et ma erilist
vajadust pole tundnud (=ükskõiksus söömise suhtes), on minu jaoks tunduvalt rohkem
väärt kui see, et ma tänasel päeval kaalun umbes 4-5 kilo vähem kui mõned kuud tagasi
:)
Väga tubli! Peaks kah juustu ja pählite sõltuvuse kuidagi seljatama. Trenn teeb tihti jube näljaseks ja ma siis nendega "ravin". Eriti hulluks läks siis, kui koormust suurendasin (aga nii head trennid on, et ei tihka minemata ka jätta). Peab mõne ketoma trennijärgse näksi korraldama endale.
VastaKustutaAga kui mitte koguseid jälgida, kuidas siis tead oma tarbitud rasva-valgu-süsikate %?
VastaKustutaJah, tõesti - LCHF kõige tavalisem soovitus on 80% rasva, 5% süsivesikuid ja 15% valku. Siiski ei ole tarvis neid koguseid iga päev lugeda. See juhtnöör on rohkem algajatele, kes alles õpivad seda toitumist või neile, kellel asi millegipärast ei õnnestu. Siis on tõesti soovitatav omale nö kontrollpäevi teha, kus mõõdad ja kontrollid koguseid ja makrode vahekordi. Ma ei muretse üldse oma süsikate pärast - kui need tulevad mul vaid avokaadost, hapukapsast ja brokolist, siis siin ületarbimise ohtu ei ole, palju ma neid ju süüa ei jaksa. Valguga tuleb muidugi veidi ettevaatlikum olla, aga kuna mul täitub varsti juba 2 aastat LCHF-iga, siis oskan neid koguseid ka silma järgi ja enesetunde järgi üpris hästi hinnata. Rasva pole piirata tarvis, peaasi, et seda liiga vähe ei saa - jällegi mul sellega probleemi pole. Kui oled ketoosiga kohanenud, siis põhiline ongi ju see, et ketoos ise piirab su toidukoguseid, kuna isu väheneb tunduvalt. Kui mitte ketoosis olles sõin terve karbitäie kebabi liha, siis praegu tugevas ketoosis olles üle poole karbitäie ei jaksa. Aga see ei tähenda, et ma oma koguseid jälgiksin - söön ikka nii palju kui läheb ja kui enam ei jaksa, siis jätan järgi.
Kustuta