teisipäev, 31. märts 2015

Kas kõik peaksid LCHF-i järgi toituma?

 Ei, kindlasti mitte.

Loen praegu üht LCHF piibliks peetavat raamatut “The Art and Science of Low Carbohydrate Living” (Süsivesikuvaese elamise kunst ja teadus), mille autoriteks on doktorid Stephen Phinney ja Jeff Volek. Nad on aastakümneid uurinud süsivesikuvaese toitumise erinevaid aspekte, viinud läbi erinevaid teadusuuringuid sel teemal. Nii et kui keegi midagi sellest asjast süvitsi teab, siis on need just need kaks meest.



Nad räägivad, et tänapäeva ametlike toitumissoovituste põhiline viga on see, et eeldatakse, et üks toitumine sobib kõigile. Kahjuks see ju tegelikkuses nii ei ole. Kellele ei sobi pähklid, kellel on gluteeni- või laktoositalumatus jne. Paraku on ka paljudel süsivesikutalumatus. Kõige lihtsam on kirjeldada seda, kellel ei ole süsivesikutalumatust: need on inimesed, kes hoolimata “kõige söömisest” püsivad terved ja saledad. Nemad võivad omale rohkem süsivesikuid lubada, ilma et see nende tervisele või kehakaalule liiga teeks. Nemad võivadki rahumeeli toitumispüramiidi või taldrikureeglit järgida ja kõik on korras. Vähemalt teatud ajaks.

Phinney ja Volek ütlevad ka, et elu jooksul süsivesikute taluvuspiir väheneb. Mõni ei kannata liigseid süsivesikuid juba lapsena (ülekaalulised lapsed nt), mõnel avaldub süsivesikute talumatus alles viiekümnendates eluaastates, mõni “õnnelik” võib elu lõpuni saia süüa.

Milles siis väljendub süsivesikute talumatus? Phinney ja Volek ütlevad, et kõige otsesem vastus sellele küsimusele on metaboolne sündroom/insuliiniresistentsus, mis hõlmab endas erinevaid sümptomeid. Ülekaal/kõhupiirkonna rasvumine, 2.t. diabeet, kõrge vererõhk, halvad kolesteroolinäitajad, südamehaigus, dementsus, vähk, pcos, mittealkohoolne rasvamaks jne.



Loomulikult ei ole ka süsivesikutalumatusega/metaboolse sündroomiga inimesed kõik kui ühe vitsaga löödud, seega ei saa siingi anda ühte valemit, mis kõigile sobiks. Kelle süsivesikutalumatus on kergem, võib omale rohkem süsivesikuid lubada. Mida tõsisem probleem ehk tugevam süsivesikutalumatus (näiteks 2. tüüpi diabeet), seda vähem võiks omale süsivesikuid lubada (siin tõid Volek ja Phinney näiteks kuni 25 g süsivesikuid päevas – see on number, mille abil näiteks paljud 2.t. diabeetikud oma haiguse “tagasi saavad pöörata”, st olla sümptomitevabad).

Nad ütlevad, et igaühel tuleb omal võtta see aeg ning katse-eksituse meetodil välja uurida, kui palju süsivesikuid ta talub ehk millise makrode vahekorra juures võib saavutada kõige parema enesetunde, kaalukontrolli jm. Sest tervislikus toitumises ei ole sellist asja, et “one size fits all”, igaühe jaoks on oma tervislik toitumine.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar