LCHF või Paleo?

Minult on viimasel ajal päris mitu korda uuritud, mida ma Paleo toitumisest arvan. Vastus on, et hästi arvan. Nii LCHF kui Paleo on mõlemad süsivesikuvaese toitumise harud, lchf piirab süsivesikuid suuremal määral ja kõhtu täidetakse seetõttu suuremas koguses rasvaga, paleo lubab veidi rohkem süsivesikuid (puuviljad), aga soovitab see-eest piimatooteid vältida, kuna kiviaja inimene piimatooteid ei söönud. Teravilja, suhkrut ega tärkliserikkaid põllumajandussaadusi ei söö kumbki.

Tegelikult ei söö me ju keegi ei tähekombinatsioone ega moodsaid nimesid (lchf, paleo jne), vaid ikka toitu. Nende mõlema nime (lchf, paleo) taga mõeldakse puhast loomulikku toitu, vältida püüavad mõlemad kunstlikke säilitusaineid ja maitsetugevdajaid täis tööstuslikult toodetud valmistoitu. Mõlemad söövad liha, muna, kala, köögivilja. Paleo sööb ka puuvilja ja ilmselt veidi rohkem pähkleid-marju kui lchf. LCHF sööb jällegi juustu, vahukoort, hapukoort. Aga need piirid ei pea iseenesest ju olema nii kindlad – mõni lchf-inimene sööb päevas 1-2 puuvilja ja kõik on väga hästi. Teine lchf-inimene ei saa eriti piimatooteid süüa – kas hakkab kõht puhitama või ei lange kaal. Eks igaüks teeb oma toiduvalikud ikka ise ja uurib ise katse-eksituse meetodil välja, milline toit olemise heaks teeb. Ja igaüks, kes viskab oma menüüst välja juba vaid teravilja ja suhkru, on kindlalt võidumees.

Aga ikkagi, kui nüüd tahta teha täpselt mingi ettekirjutuse järgi ja soovida mingit programmi punktipealt järgida, siis mida soovitada, kellele lchf-i ja kellele paleot? Nüüd järgnev jutt on teoreetiline, kuna ma ise olen harrastanud vaid lchf-i ja paleo kohta oskan rääkida vaid seda, mida lugenud olen.

Dietdoctor ehk Andreas Eenfeldt ütleb nii, et Paleo sobib väga hästi terve ainevahetusega (tervetele ja normaalkaalus) noorematele inimestele, kes liiguvad palju ja soovivad paremat enesetunnet, võib-olla mõne kilogi veel kaotada. Paleo sisaldab siiski päris palju puuviljasuhkrut, seetõttu ei pruugi see sobida suhkrusõltlastele. Kui suhkrusõltlane pidevalt puuvilju sööb, siis tal ei tekigi suhkrust võõrutust ning isud jäävad alles ja ühtlasi jääb ka ülekaal (jällegi – paleo sobib terve ainevahetusega inimestele, kellel pole suhkrusõltuvust). Kes aga soovib kindla peale kaalulangust, sellele soovitaks alguseks normaalset lchf-i proovida ja kui see tulemusi ei anna, siis ranget lchf-i. Samamoodi on lchf kui rangelt süsivesikuid piirav toitumine kindlasti parem valik 2. tüüpi diabeetikutele. Kellel aga tervisevõidud juba ka liberaalse lchf-iga kergesti kätte tulevad, see saab omale ilmselt ka paleot lubada.

Palju on lugeda olnud ka sellest, et välismaa paleo-koolkondades hakatakse järjest enam ja enam kalorilugemise juurde tagasi jõudma. Eks seegi ole märk sellest, et paleo-toitumine sisaldab võib-olla liiga palju süsivesikuid selleks, et inimese söögiisu automaatselt normaliseeruks. Võimalik on muidugi, et see on ka märk inimeste ebarealistlikest ootustest – kahjuks kõigist ei saa fitnessmodelle, söö nii loomuomast sööki kui tahad ja jäta või kõik süsivesikud oma menüüst välja.

Aga minu põhimõte on siiski selles, et lchfi-i ja paleot ei ole mõtet vastandada. Pigem on nii, et heal lapsel mitu nime ja erinevused rikastavad. Ühele piim, teisele õun J

Lisaks annan filmisoovituse: "The Perfect Human Diet" - kiviaja inimese toitumise üle arutlevad Harvardi jt mainekate ülikoolide teadlased. Film on torrentina saadaval näiteks siin.