Kui kiiresti tekib ketoos?

Eelmisel reedel tegin üle mitme kuu omale jälle nn “vaba päeva” ja sõin igasuguseid maiustusi ja halbu asju. Ei, ma ei pea seda kindlasti õigeks, aga küllap juhtub seda paljudel aeg-ajalt. Aga ma ei tahtnud mitte sellest “patustamisest” rääkida, vaid hoopis ketoosist. Enne seda magusat reedet olid minu tüüpilised hommikused näidud olnud juba pikalt ilusad ja igavad: veresuhkur 4,7 ja ketoos 2,8. Peale seda ühte suhkrupäeva oli loomulikult kadunud ketoos ning muutunud kõvasti ka veresuhkur. Paar jägmist hommikut oli veresuhkur 6,7 ja ketoos 0,1. Järgmisel päeval peale patustamist sõin vaid 2 praemuna ja 2 rasvakohvi, alates ülejärgmisest päevast täiestitavaliselt. Siiski võttis mul aega  tervelt 8 päeva, enne kui võisin jälle oma veresuhkru ja ketoosiga rahule jääda. Täna hommikul veresuhkur 5,0 ja ketoos 1,7. Seega siiski arenguruumi veel on, et päris samasse kohta tagasi jõuda.

Mida ma aga selle jutuga öelda tahan, on see, et kindlasti ei ole mõtet LCHF toitumist harrastada nii, et iga nädalalõpp või muidu tihti patustada. Nagu minu näitest näha on, võtab uuesti ketoosi minek aega siiski tunduvalt rohkem kui paar päeva. Kui siis üks nädalavahetus patustad, jõuad järgmiseks nädalavahetuseks vaevu ketoosi tagasi saada ja kui siis uuesti patustada, ei olegi mingit tulemust oodata. Ei kaalul, enestundes ega tervises. Eriti tublid on muidugi need, kes üleüldse ei patusta mitte kunagi. Selle poole tasubki püüelda :) Ja kui üldse patustada, siis vähemalt võimalikult harva.

Milleks üldse mõõta nii veresuhkrut kui ketoosi? Sest ainult ketoosinäidust on vähe. Ketoonide taseme võib küll umbes nädalaga üsna kõrgeks saada (vahemik 1,5 – 3 on väga hea), aga kui sealjuures on kõrge ka veresuhkur, siis näitab see seda, et su aju töötab siiski veel peamiselt glükoosil, mitte rasvakütusel, st. aju ei oska veel täies ulatuses ketoone kasutada ning seepärast võid tunda jõuetust, väsimust, isusid, nälga – sinu toodetud ketoonid lähevad raisku. Aga kui oled juba oma aju dresseerinud täielikult ketokütust kasutama, siis need vaevused kaovad ja selle dresseerituse märgiks on madal veresuhkur ja kõrged ketoonid. See “dresseerimine” ehk ketoosiga kohanemine võtab aga aega veidi rohkem, ca 3 kuust räägivad targemad. Selle veresuhkur/ketoonid suhte vaatlemiseks on ka suhtarv. Kui see suhe on 1 (ehk veresuhkur jagatud ketoonid on võrdsed ehk tulemuseks 1), siis see on kõige parem. Kuulus onkoloog Thomas Seyfried ravib ketogeense dieediga vähihaigeid ning tema ütleb, et veresuhkru/ketoonide suhe 1 on parim viis, mille abil vähki ravida. Kuna vähk toitub suhkrust, siis sellise suhte juures jääb ta lihtsalt nälga ja kärbub. Ehk siis ketoonide suhe 1 on nn raviketoos (therapeutic ketosis). Aga selleks, et päris sellist suhet saavutada, tuleb juba mingil määral nälgida. Ehk siis süüa üleüldse vähe ja süüa ka loomulikult vähe süsivesikuid/palju rasva. Tervel tavainimesel ei ole tarvis taga ajada nii tugevat ketoosi. Targemad räägivad, et tavalise lchf-toituja hea näitaja jääb 2-10 vahele. Nt kui minu tänahommikune veresuhkur oli 5 ja ketoos 1,7, siis see suhe on 5 : 1,7 = 2,94.  Räägitakse, et suhe 2-10 on hea tervise märk, mille abil saad oma organismi noorendada, tervendada ja parandada. Ikka ketoosi, väheste süsivesikute, mõõduka valgutarbimise ja rohke rasva abil, puhta toidu abil. Hea une, spordi ja liikumise abil.

Nädala sees kerkis veel Facebooki LCHF Eesti grupis teema makrode kohta. Kordan selle siis siin ka veel üle. See kindlasti ei pea paika kõigi puhul ja igaühel tuleb tegelikult endale kõige paremini sobiv valem ise katse-eksituse meetodil üles leida, aga rootslased räägivad sellisest valemist: söö süsivesikuid ca 15-20 grammi päevas, söö valku grammides nii palju, kui on sinu soovkaal kilogrammides (nt 65 g) ja rasva 2x nii palju kui valku (nt 130 g).