Igaühele oma LCHF

Professor Göran Sjöbergi kommentaar Anna Halléni artiklile (kokkuvõtlik tõlge):

Nagu paljud teavad, olen ma sama meelt doktor Annika Dahlqvistiga, kui ta ütleb, et igaühel tuleb leida oma LCHF-tase, mille juures ta end hästi tunneb. Seda, et me tänu LCHF-ile tihti lisaks ka kaalus alla võtame, võib siinkohal vaadelda kui märki selle kohta, et me tunneme end hästi ja oleme oma tervise tagasi saanud. See kehtib vähemalt minu ja mu naise kohta peale kolme aastat LCHF-i järgimist. Meie eesmärgiks ei olnud üldse kaalus alla võtta, aga me ka ei kurvastanud selle üle, et mina võtsin stabiilselt alla 20 kilo ja mu naine 12 kilo.

Kui ma õigesti aru saan, siis Anna Hallén vaatab LCHF-i eelkõige kui moodust, mille abil oma „õige kaal“ leida ja ta hoiatab siinkohal fanatismi eest. Ma arvan, et see hoiatus on vägagi omal kohal. On ju teada-tuntud tõsiasi, et „kõik“ kaalulangetusmeetodid toimivad alguses, aga umbes poole aasta pärast „tüdinetakse neist“ ning antakse tihti järele oma erinevatele söömisimpulssidele – samamoodi, nagu juhtub alkohoolikuga, kes on otsustanud joomise maha jätta, aga satub mõne aja pärast uuesti viinakuradi küüsi. Sama kehtib loomulikult ka LCHF-i puhul, kui inimene satub uuesti „suhkrukuradi“ või pigem „süsivesikukuradi“ küüsi.

Kui ma nüüd Annat õigesti mõistan, siis nõustun temaga ka selles osas, et me ei peaks LCHF-i vaatlema kui dieeti, vaid me peaksime seda pigem elustiilina võtma.

Tuleb leida ka selline stiil, mis toimib pikaajaliselt. Ise usun ma oma eriala tõttu väga tugevalt füüsikasse ja keemiasse  ning ma usun „keha muutujatena“ pigem füüsikat ja keemiat kui „tahet ja iseloomu“. Kui me eemaldame oma toitumisest süsivesikud, siis me muudame kindlasti keemiat (veresuhkrusisaldust), mis omakorda mõjutab „meie tahet ja iseloomu“. Problemaatika on paljude jaoks sama, mis alkohoolikul, kes ju samuti mõjutab oma kehakeemiat alkoholiga. Kõigepealt tuleb siiski keemiat muuta, kui ollakse mingist mõnuainest sõltuvuses ning siin tuleb loomulikult mängu ka „tahe“ – sel määral, et tuleb lihtsalt vastu võtta otsus oma kehakeemia muutmiseks. Kui inimene ei ole mõnuainest sõltuvuses, siis ei ole muidugi mingit probleemi ning siis ei ole vaja sellele ka nii palju tähelepanu pöörata.

Kui inimene on süsivesikute suhtes väga tundlik, nagu väga paljud nendest inimestest tõenäoliselt on, kes on sattunud „metaboolse sündroomi lõksu“ ning kes on seetõttu mitte ainult ülekaalulised, vaid ka haiged – nemad on tõenäoliselt ka „sügavalt süsivesiku-alkoholiseeritud“. Siinkohal tulebki algatuseks täielikult murda süsivesikukeemia, nii nagu Atkins oma programmi alguses – kuigi tema lasi hiljem ohje veidi lõdvemaks, aga ometi mitte täiesti vabaks. Omast kogemusest tean ma, et see võib olla veidi riskantne. Väga lihtne on ennast petta. Kõige olulisem on leida oma LCHF-stiil.

Ise olen ma olude sunnil muutunud „Talibaniks“, kui asi puudutab süsivesikuid, aga see ei tähenda siiski seda, et minulgi aeg-ajalt üht-teist suhu ei satuks. Siiski on minu põhiseisukoht „tuld kõigile süsivesikutele“ ja ma tõesti usun, et see on hea põhiseisukoht.

Kaal on siinkohal tegelikult päris heaks indikaatoriks, kas ma olen „õigel rajal“ ja minu jaoks on see õige rada väga lähedal nullile süsivesikule, sest kui ma juba vähimalgi määral sohki teen (ma armastan süsivesikuid!), võtab keemia minu aju üle ja ma muutun aplaks ning seda näen ma koheselt kaalul. Siis võtab „Talibani mässuline“ minus välja „Koraani“ ja viitab ridadele: „Ära sa süsivesikuid söö!“

Kui ma olen süsivesikutega patustanud ja mõned kilod oma praegusest ideaalkaalust mõne päevaga juurde võtnud, siis tuleb mul pikka aega „religioosses süsivesikutsölibaadis“ olla, kui ma soovin oma kaalupositsioone taastada. Põhjused, miks ma soovin oma kaalupositsioone taastada, ei seisne üldse selles, et ma nii väga oma kaalust hooliksin, vaid mul on tunne, et mu süda on tervem, kui ma ei söö süsivesikuid. Aga ma lohutan ennast muidugi aeg-ajalt klaasikese hea veiniga, sest vein ei tõsta mu kaalu ja lisaks mõjub vein südamehaigele hästi.