Energia jäävuse seadus?

Üks  tihti esinevaid väärarusaamu seoses LCHF-iga on see, nagu võiks selle toitumise juures süüa lõpmatult suurtes kogustes ning et kui vaid oma süsivesikute söömist piirad ja ohtralt võid sööd, siis kaal muudkui langeb. Et kõike muud võib süüa piiramatus koguses. Vale! Kõike muud võib süüa nii palju, kuni tekib täiskõhutunne. Täiesti igapäevane näide – inimene alustab entusiastlikult LCHF-iga, viib ennast asjaga põhjalikult kurssi, piirab hoolega süsivesikuid, sööb kõik toidukorrad 100% ausat ja korralikku LCHF toitu, aga kaal ei liigu grammigi paigast. Siis selgub, et päeva jooksul joob ta viis rasvakohvi lisaks neljale toekale toidukorrale. Miks küll LCHF ei toimi? Ta tegi ju ometi kõik õigesti.

Loodusseadused kehtivad siiski ka LCHF-i järgijatele. Kui energiat saab liiga palju, siis kaal ei lange, vaid hoopis püsib või isegi tõuseb. LCHF teooria ütleb nii, et mida vähem süüa süsivesikuid ja nende ärajäänud süsivesikute arvelt süüa omal kõht täis suurema rasvasisaldusega toitudest, hakkab inimese söögiisu regulatsioon korralikult tööle ja inimene sööb automaatselt just nii palju sööki kui talle vaja on. Ning kuna ülesöömine lõppeb, siis võtabki inimene kaalus alla. Õigete asjade söömisega petad oma keha vähem sööma – mitte nii, et alla võtab kõige rohkem see, kes kõige rohkem võid suudab päevas ära süüa. Rasvane toit teeb kõhu pikaks ajaks täis ja süsivesikute väga madal tase ei lase veresuhkrul kõikuda ja näksimise isudel tulla.

Seepärast ei saa anda LCHF-is mingeid ülitäpsete kogustega näidismenüüsid ning keegi teine ei saa öelda, kui palju just sina sööma peaksid. Kõige olulisem on see sama söögiisu regulatsioon omal tööle saada, sest see on kõige kindlam pikaajalise edu võti, kui soovitakse saada normaalkaaluliseks. Aga see söögiisu regulatsioon ei pruugi nüüd kohe paugupealt peale LCHF-ile üleminekut tööle hakata, see võib aega võtta. 

Seepärast ei ole LCHF mingi kiirdieet. Paljud söövad LCHF-iga alustades tihti üle, sest „ma ju võin nüüd iga päev kasvõi kaks karpi Brie juustu peale õhtusööki ära süüa!“. Kaal ei lange, aga keha rahuneb, peale pikki rasvavabasid aastaid antakse nüüd lõpuks ometi iga päev süüa. Kui siiski mingil hetkel Brie juustu isu täis saab ja tekib suurem soov hakata ka reaalselt kaalu langetama, tuleks oma toidukogused veidi üle vaadata – et energiat tuleks nii palju, kui ära suudetakse põletada või natuke vähem. See kogus on mõistagi igal inimesel erinev, sõltuvalt tema pikkusest, kaalust, soost, aktiivsusest ja tont teab veel millest.

Kas süsivesikuvaesest elustiilist peaks saama mingi järjekordne kalorilugemine? Iga suutäie kaalumine, arvestamine, täpne kõrgem matemaatika? Ei, seda kindlasti mitte. Esiteks juba sellepärast, et kalor ei ole alati kalor. 

Võite proovida (ei soovita tegelikult) süüa ühel päeval 1600 kcal täis näiteks Fitness hommikusöögihelvestest, rasvavabast piimast ja banaanidest. Energiat justkui oleks, aga toitaineid ei ole, küllastustunnet ei teki. 

Võite proovida hoopis (soovitan) süüa 1600 kcal täis korralikust rohtu söönud looma mahelihast, talumunadest, köögiviljast ja maitsevõist. Energiat on, toitaineid on ja tekib ka küllastustunne. 

Kuigi see esimene, see rasvatu piimaga fitness krõbinate ja banaanide kogus on ilmselt palju suurem kui teine, liha, muna, köögiviljade ja või kogus. Korralik toit annab kehale seda, mida keha oma ülesehitamiseks vajab (valgud, rasvad, vitamiinid, mineraalid), rasvatu piimaga fitness krõbinad ja banaan annavad peamiselt vaid tühja energiat (ülivähe valku, rasva ja vitamiine-mineraale) – sööd küll, aga midagi vajalikku sealt ei saa ning lõppude lõpuks tekitab see vaid nälga ja isusid, sest keha annab toitainepuudusest kindlasti uute kommi- ja koogiisudega märku. Aga nüüd kaldun juba teemast kõrvale, seda kõike teate te kindlasti niigi. Räägime siiski LCHF-ist.

Seega, kui teil kaal ei lange LCHF toitumisega ning on kahtlus, et äkki sööte liiga palju, siis ei tee paha paar kontrollpäeva teha. Et saada enam-vähem aimu, kui palju te sööte. Minu kaal langeb näiteks ilusti, kui söön normaalses koguses ja mõõtmistulemused on näidanud, et minu jaoks normaalne kogus on, st. nendel päevadel söön umbes 1500-1800 kcal eest (see normaalne kogus tuleb kindlasti igaühel enda jaoks ise leida). Sellist toidukogust ei ole mul tarvis ju igapäevaselt üle kaaluda-mõõta-kontrollida, sest tegelikult juba tean ma silma järgi, kui suur kogus on ok ja kust maalt algab ülesöömine. 

Et kas ma söön hommikuks kaks muna ja ühe paki krevette või poole rohkem, ei ole ju keeruline aru saada ega pole vaja sellist asja iga päev mõõta-kaaluda-arvestada. Kui ma aga ennast päris vabaks lasen ja söön nii palju, kui mahub (mida ikka juhtub, näiteks nädalavahetustel, pidupäevadel, üritustel), siis söön ma küll LCHF-toitu, aga palju suuremas koguses kui vaja oleks ning siis mõistagi kaal seisab või isegi tõuseb natuke. 

Sest kordan veelkord – rasva söömine ja süsivesikute piiramine ei ole mingi imerohi iseenesest, mis meid kõiki automaatselt ja kiiresti saledaks teeb. LCHF toitumine peaks teoreetiliselt petma meid vähem sööma. 

Kui aga seda ei juhtu, tuleb ilmselt oma mõistus appi võtta ja teadlikult veidi vähem süüa. Või siis süüa nii palju, kui soovi on ja nautida lihtsalt LCHF-ist tulenevat head enesetunnet ja leppida oma praeguse kaaluga.

Kahjuks ei soovi enamus inimeste kehad päris nii rasvavabaks saada, nagu me ise omale ette kujutame või millised on meie iluideaalid. Keha jaoks on turvaline, kui natuke rasva siiski tagavaraks jääb, kuigi paljudele meist meeldiks näha ikkagi täiesti piitspeenikest peegelpilti. Mida vähemaks keharasva jääb, seda rohkem annab keha sellest märku suurenenud isuga. Keha ütleb, et söö nüüd veidi rohkem, aitab küll rasva kaotamisest! Mida suurema hunniku kilosid oled kaotanud ja mida lähemale sinu peenike mina jõudma hakkab, seda kramplikumalt keha oma viimastest rasvavarudest kinni hoiab. Esimene märk sellest, et keha on praeguse kaaluga rahul, ongi suurenenud söögiisu, sa ei tunne enam peale korralikku LCHF söögikorda, et uhh, nüüd ei taha enam tükk aega midagi süüa, vaid hoopis tekib tunne, et näksiks õige veel natuke, näiteks juustu ja pähkleid, need on ju ometi LCHF. 

Sel hetkel jääb üle kaks varianti – kas leppida veidi suurema kaaluga kui on sinu ideaalkaal ja näksida rõõmuga või siis leppida väikse igapäevase kripeldustundega, et tahaks küll veel natuke, aga ei saa – ja  hakata oma toidukoguseid teadlikult veidi vähendama ning saavutada ideaalkaal. Ma ise olen praegu täpselt sellise otsuse tegemise ees – kas lepin juba praeguse kaalukaotusega ja praeguseks hetkeks saavutatud kaaluga, mis on juba üsna normaalne või hakkan asja veidi tõsisemalt võtma ja saavutan lõpuks ka oma unistuste soovkaalu. Reaalsus on selline, et nädala sees võtan tõsiselt ja nädalavahetusel vabamalt (liberaalsem ja suuremas koguses lchf), seega kaal seisab praegu. Ei ole seda kindlat otsust suutnud enda jaoks veel teha.

Õnneks on LCHF toitumise eelis selles, et isegi kui piirata oma toidukoguseid, ei ole vaja suurt nälga kannatada. Sööd küll vähem, igapäevaselt küll liberaalse lchf-i magustoitude ja näksidega möllata ei saa, aga samas mingit kõhukorinat ega näljanõrkust ei pea kannatama ja kaal langeb.

Ma kordan veekord, selle postituse mõte ei ole selles, et hakake kaloreid lugema või nälgima, vaid selles, et kellel kaal ei lange, neil soovitan aeg-ajalt siiski vaadata üle ka oma toidukogused ning püüda vältida ülesöömist. Kerge öelda muidugi :)