kolmapäev, 26. veebruar 2014

Perioodiline paast – kuidas ja miks?


Eile õhtul tuli ETV2 pealt film „Eat, fast and live longer“ (kordus laupäeval kell 12), mis räägib perioodilise paastumise positiivsetest külgedest. Filmis propageeritav 5:2 dieet (5 päeval nädalas sööd tavaliselt ja 2 päeva nädalas ülivähe, umbes 500 kcal) on maailmas suurt populaarsust kogunud. Täpselt samamoodi ka Rootsis, kus paljud kombineerivad 5:2 dieeti LCHF-iga – viiel päeval nädalas süüakse tavalist LCHF-i (vt lchf algajatele) ja kahel päeval üliväikeses koguses LCHF-i (umbes 500 kcal). Paljud saavad seeläbi oma kaalu liikuma, aga paljud on ka selle vastased. Vastased leiavad, et LCHF peaks siiski olema normaalne toitumine ilma igasuguste „süsteemideta“ ning arvavad, et see 5:2 toob vaid probleeme juurde, eriti neile, kellel on söömishäirete taust.

Samamoodi harrastavad Rootsis paljud 16:8 paastu. Need numbrid tähistavad siis tunde ööpäevas – 16 tundi ööpäevas oled söömata ja siis on üks 8-tunnine söögiaken, mille jooksul süüakse tavaliselt 2 korda. Ehk et toidukorrad on näiteks õhtul kell 8 ja päeval kell 12. Seda viimast harrastab ka Åse (56kilo.se), keda olen teile siin juba varasemalt mitu korda tutvustanud ja kelle LCHF-toitude retseptid alati kõige paremini õnnestuvad.

Mina ise, muide, olen ka kuidagi iseenesest juba üsna oma LCHF-kaalulangetamise algusest üle aasta tagasi enam-vähem samasugusel 16:8 paastul. See ei ole mul küll taotluslik, see kujunes iseenesest niimoodi välja – toidud on väga rasvased ja toitvad ning seetõttu ei läinud enam kõht nii tihti tühjaks, et 3-4 korda päevas süüa. Piisas kahest korrast ja nüüd on see juba niivõrd harjumuseks saanud, et enam teisiti ei viitsikski igapäevaselt süüa. Nädalavahetuseti esineb mul loomulikult erandeid. Minu jaoks peamine boonus on see, et vaid kaks korda päevas söömine teeb mu elu lihtsamaks, ei ole vaja oma lõunasöögile aega kulutada ega seda planeerida.

Åse on kirjutanud perioodilise paastu kohta muuhulgas ka populaarse raamatu ”Ela hästi LCHF-i ja perioodilise paastuga”. Siinkohal tõlgingi ühe tema blogipostituse antud teemal.




Veidi rohkem kui aasta eest hakkasin sööma perioodilise paastu järgi. Neli kuud hoidsin oma toidukorrad ajavahemikus kella 12-20 ning ma kogesin, et kaal langes pidevalt kuni hea enesetunde kaaluni (just need viimased viis kilo, mis jonnakalt kogu aeg tagasi tahtsid tulla), aga mis veelgi parem – ma kogesin, kuidas minu söögiisuregulatsioon paremini toimima hakkas. Nüüd ma tean, et see sõltub sellest, et meil naistel tõuseb perioodilise paastu ajal hormooni Leptiin tase, mis muuhulgas juhib küllastustunnet.

Minu kaaluprobleemid olid paljuski toidule liigses keskendumises kinni, ma tundsin, et ma ei olnud kunagi täielikult rahul ja ma tahtsin alati rohkem – ning väga suur osa sellest probleemist paranes, kui ma hakkasin oma toidust välja jätma jahu ja suhkrut. Mu kõht oli paremini täis, ma olin rahulolevam ja mul oli vähem isusid. Süsivesikuvaesel toitumisel jäid ära vahepalad, kuna neid ei olnud enam vaja ning ma kogesin palju rahulikumat suhet toiduga. Enne seda hakkasin ma juba õhtul mõtlema, mida ma hommikusöögiks söön ja hommikusöögi ajal mõtlesin, mida vahepalaks süüa ja vahepala söömise ajal mõtlesin, mida lõunaks süüa jne.

Aga perioodilise paastuga muutus minu suhe toiduga veelgi rahulikumaks. Ma ei olnud näljane, paastu lõpetades sain korralikult süüa ja kui siis jälle aeg süüa oli, tundus mulle, et ”oi, kas juba jälle on aeg süüa?”. Ma ei suutnud söögiga nö. sammu pidada ja korraga olingi ma söögi suhtes üsna ükskõikne. Halleluuja!

Ma olen jätkanud perioodilise paastu järgimist, aga ma söön vahel hommikusööki varem ja siis tunnen ma kohe kindlasti erinevust näljatundes ja toidule mõtlemises.

Tänaseks päevaks olen ma aeglaselt, aga kindlalt suurendanud paastuakent ja vähendanud toiduakent ning see toimib suurepäraselt! Tihti söön ma esimest korda alles umbes 15-16 ajal ja siis jääb mul umbes 4-5 tunnine toiduaken. See sobib mulle ja ma olen ilmselt oma ema moodi, kes on niiviisi umbes 20 aastat söönud.

Kas perioodiline paast sobib kõigile? Ei, kui oled diabeetik või kui sul on/olid söömishäired, oled imetav ema või rase. Kui oled tippsportlane, siis ei toimi see ka nii hästi. Kui sa kipud otsima erinevaid dieedipidamismeetodeid, siis ma samuti ei arva, et see oleks sulle hea. Aga kui sul on söögiga hea suhe, aga tunned tihti, et oled näljane, rahulolematu või sind kimbutavad isud või kui sööd liiga palju ja liiga tihti, st saad toiduga liiga palju energiat – siis kindlasti!

Ma leian eelkõige, et on huvitav, kuidas perioodiline paast mõjutab meie sümpaatilist ja parasümpaatilist närvisüsteemi.

Nagu öeldud, ei ole ju meie kehad märkimisväärselt muutunud peale ürginimese-aega. Me oleme muutunud vaid 0,02%! Meie kehad on niisiis loodud sööma õhtul. Päevasel ajal peab meie sümpaatiline närvisüsteem olema aktiveeritud (ärkvel, ergas, valvas, energiline – et saaks toitu otsida) ja seda stimuleerivad paast ja liikumine.

Parasümpaatilist närvisüsteemi aktiveerib toit – me muutume väsinuks, peame puhkama, et söödud toidu ladestada ja seedida.

Siin on üks inglisekeelne artikkel, kus on selle kohta head infot ja palju viiteid: http://fitness.mercola.com/sites/fitness/archive/2012/05/04/fasting-effects-on-human-growth-hormone.aspx

Kui vaadata, millist võitlust nii paljud inimesed peavad sellega, et oma toidukordi piirata, välja mõelda toidukordade toitainetevahekorda oma kaalulanguse optimeerimiseks, süüakse pidevalt vahepalasid selleks, et rasva põletada (vanad teadmised!!!), siis tegelikult võib asi olla hoopis niisama lihtne:

Kui me sööme, siis on keha ladestamisrežiimil, kui me ei söö, siis on keha põletamisrežiimil. Söö harvemini! Söö omal kõht täis, kui sööd!

Osad inimesed väidavad, et perioodiline paast on ebatervislik toitumisviis – mina arvan vastupidi! Kas tõesti on tervislik kogu aeg süüa ja kogu aeg mõelda sellele, kui palju me peaksime siis sööma? Aga ma tean, et perioodiline paast ei sobi neile, kellel on varem olnud näiteks anoreksia või kes kergesti võivad liigselt toidule keskenduda, siis võib sellel olla vastupidine mõju.

Me kõik oleme erinevad ja reageerime erinevalt. Osade jaoks tekib perioodilise paastuga liigne toidule keskendumine.

Mina isiklikult olen tänu sellele rahulikum, vähem näljane ja mul on rohkem energiat! Kui ma niimoodi söön, siis söön hea isuga, aga ilma üle söömata.

Siin on mõned perioodilise paastu eelised, nii nagu mina seda näen:

1. Lühiajaline paast suurendab kasvuhormooni ja IGF-i (Insulin-like Growth Factor), mis tugevalt mõjutavad rasvapõletust, lihaskasvu ja kudede paranemist.

2. Lühiajaline paast mõjutab naistel positiivselt isude reguleerimist.

3.  Lühiajaline paast on lihtne viis omal süües kõht täis süüa, aga sellest hoolimata saavutada energia puudujääk või energia tasakaal ning see on positiivne, kui soovitakse kaalu reguleerida. Nendel tundidel, kui ei sööda, ollakse sümpaatilises närvisüsteemis, mis takistab näljatunde teket.

4. Lühiajalisel paastul on sarnane positiivne mõju meie rakkudele, mida tavaliselt muidu nähakse treeningu ja füüsilise aktiivsuse juures.

5.  Lühiajalise paastu juures on lihtsam treeningul lihaseid kasvatada.

***

Lisan siia lõppu veel, et äsja ilmus ka eesti keeles raamat:








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar