Eile õhtul
tuli ETV2 pealt film „Eat, fast and live longer“ (kordus laupäeval
kell 12), mis räägib perioodilise paastumise positiivsetest külgedest. Filmis
propageeritav 5:2 dieet (5 päeval nädalas sööd tavaliselt ja 2 päeva nädalas
ülivähe, umbes 500 kcal) on maailmas suurt populaarsust kogunud. Täpselt
samamoodi ka Rootsis, kus paljud kombineerivad 5:2 dieeti LCHF-iga – viiel päeval
nädalas süüakse tavalist LCHF-i (vt lchf algajatele) ja kahel päeval
üliväikeses koguses LCHF-i (umbes 500 kcal). Paljud saavad seeläbi oma kaalu
liikuma, aga paljud on ka selle vastased. Vastased leiavad, et LCHF peaks
siiski olema normaalne toitumine ilma igasuguste „süsteemideta“ ning arvavad,
et see 5:2 toob vaid probleeme juurde, eriti neile, kellel on söömishäirete
taust.
Samamoodi harrastavad Rootsis paljud 16:8 paastu. Need
numbrid tähistavad siis tunde ööpäevas – 16 tundi ööpäevas oled söömata ja siis
on üks 8-tunnine söögiaken, mille jooksul süüakse tavaliselt 2 korda. Ehk et
toidukorrad on näiteks õhtul kell 8 ja päeval kell 12. Seda viimast harrastab
ka Åse (56kilo.se), keda olen teile
siin juba varasemalt mitu korda tutvustanud ja kelle LCHF-toitude retseptid
alati kõige paremini õnnestuvad.
Mina ise, muide, olen ka kuidagi iseenesest juba üsna oma LCHF-kaalulangetamise algusest üle aasta tagasi enam-vähem samasugusel 16:8 paastul. See ei ole mul küll taotluslik, see kujunes iseenesest niimoodi välja – toidud on väga rasvased ja toitvad ning seetõttu ei läinud enam kõht nii tihti tühjaks, et 3-4 korda päevas süüa. Piisas kahest korrast ja nüüd on see juba niivõrd harjumuseks saanud, et enam teisiti ei viitsikski igapäevaselt süüa. Nädalavahetuseti esineb mul loomulikult erandeid. Minu jaoks peamine boonus on see, et vaid kaks korda päevas söömine teeb mu elu lihtsamaks, ei ole vaja oma lõunasöögile aega kulutada ega seda planeerida.
Åse on kirjutanud
perioodilise paastu kohta muuhulgas ka populaarse raamatu ”Ela hästi LCHF-i ja perioodilise paastuga”. Siinkohal tõlgingi
ühe tema blogipostituse antud teemal.
Algallikas on siin: http://56kilo.se/periodisk-fasta-hur-och-varfor/
Veidi rohkem kui aasta eest hakkasin sööma
perioodilise paastu järgi. Neli kuud hoidsin oma toidukorrad ajavahemikus kella
12-20 ning ma kogesin, et kaal langes pidevalt kuni hea enesetunde kaaluni
(just need viimased viis kilo, mis jonnakalt kogu aeg tagasi tahtsid tulla),
aga mis veelgi parem – ma kogesin, kuidas minu söögiisuregulatsioon paremini
toimima hakkas. Nüüd ma tean, et see sõltub sellest, et meil naistel tõuseb perioodilise paastu ajal hormooni Leptiin tase, mis muuhulgas juhib küllastustunnet.
Minu kaaluprobleemid olid paljuski toidule liigses
keskendumises kinni, ma tundsin, et ma ei olnud kunagi täielikult rahul ja ma
tahtsin alati rohkem – ning väga suur osa sellest probleemist paranes, kui ma
hakkasin oma toidust välja jätma jahu ja suhkrut. Mu kõht oli paremini täis, ma
olin rahulolevam ja mul oli vähem isusid. Süsivesikuvaesel toitumisel jäid ära
vahepalad, kuna neid ei olnud enam vaja ning ma kogesin palju rahulikumat suhet
toiduga. Enne seda hakkasin ma juba õhtul mõtlema, mida ma hommikusöögiks söön
ja hommikusöögi ajal mõtlesin, mida vahepalaks süüa ja vahepala söömise ajal
mõtlesin, mida lõunaks süüa jne.
Aga perioodilise paastuga muutus minu suhe toiduga
veelgi rahulikumaks. Ma ei olnud näljane, paastu lõpetades sain korralikult
süüa ja kui siis jälle aeg süüa oli, tundus mulle, et ”oi, kas juba jälle on
aeg süüa?”. Ma ei suutnud söögiga nö. sammu pidada ja korraga olingi ma söögi
suhtes üsna ükskõikne. Halleluuja!
Ma olen jätkanud perioodilise paastu järgimist,
aga ma söön vahel hommikusööki varem ja siis tunnen ma kohe kindlasti erinevust
näljatundes ja toidule mõtlemises.
Tänaseks päevaks olen ma aeglaselt, aga kindlalt
suurendanud paastuakent ja vähendanud toiduakent ning see toimib suurepäraselt!
Tihti söön ma esimest korda alles umbes 15-16 ajal ja siis jääb mul umbes 4-5
tunnine toiduaken. See sobib mulle ja ma olen ilmselt oma ema moodi, kes on
niiviisi umbes 20 aastat söönud.
Kas perioodiline paast sobib
kõigile? Ei, kui oled diabeetik või kui sul on/olid
söömishäired, oled imetav ema või rase. Kui oled tippsportlane, siis ei toimi
see ka nii hästi. Kui sa kipud otsima erinevaid dieedipidamismeetodeid, siis ma
samuti ei arva, et see oleks sulle hea. Aga kui sul on söögiga hea suhe, aga
tunned tihti, et oled näljane, rahulolematu või sind kimbutavad isud või kui
sööd liiga palju ja liiga tihti, st saad toiduga liiga palju energiat – siis kindlasti!
Ma leian eelkõige, et on huvitav, kuidas
perioodiline paast mõjutab meie sümpaatilist ja parasümpaatilist närvisüsteemi.
Nagu öeldud, ei ole ju meie kehad märkimisväärselt
muutunud peale ürginimese-aega. Me oleme muutunud vaid 0,02%! Meie kehad on
niisiis loodud sööma õhtul. Päevasel ajal peab meie sümpaatiline närvisüsteem
olema aktiveeritud (ärkvel, ergas, valvas, energiline – et saaks toitu otsida)
ja seda stimuleerivad paast ja liikumine.
Parasümpaatilist närvisüsteemi aktiveerib toit – me
muutume väsinuks, peame puhkama, et söödud toidu ladestada ja seedida.
Siin on üks inglisekeelne artikkel, kus on selle
kohta head infot ja palju viiteid: http://fitness.mercola.com/sites/fitness/archive/2012/05/04/fasting-effects-on-human-growth-hormone.aspx
Kui vaadata, millist võitlust nii paljud inimesed
peavad sellega, et oma toidukordi piirata, välja mõelda toidukordade
toitainetevahekorda oma kaalulanguse optimeerimiseks, süüakse pidevalt
vahepalasid selleks, et rasva põletada (vanad teadmised!!!), siis tegelikult võib asi olla hoopis niisama lihtne:
Kui me sööme, siis on keha ladestamisrežiimil, kui
me ei söö, siis on keha põletamisrežiimil. Söö harvemini! Söö omal kõht täis,
kui sööd!
Osad inimesed väidavad, et perioodiline paast on
ebatervislik toitumisviis – mina arvan vastupidi! Kas tõesti on tervislik kogu
aeg süüa ja kogu aeg mõelda sellele, kui palju me peaksime siis sööma? Aga ma
tean, et perioodiline paast ei sobi neile, kellel on varem olnud näiteks
anoreksia või kes kergesti võivad liigselt toidule keskenduda, siis võib sellel
olla vastupidine mõju.
Me kõik oleme erinevad ja reageerime erinevalt.
Osade jaoks tekib perioodilise paastuga liigne toidule keskendumine.
Mina isiklikult olen tänu sellele rahulikum, vähem
näljane ja mul on rohkem energiat! Kui ma niimoodi söön, siis söön hea isuga,
aga ilma üle söömata.
Siin on mõned perioodilise paastu eelised, nii
nagu mina seda näen:
1. Lühiajaline paast suurendab kasvuhormooni ja
IGF-i (Insulin-like Growth Factor), mis tugevalt mõjutavad rasvapõletust,
lihaskasvu ja kudede paranemist.
2. Lühiajaline paast mõjutab naistel positiivselt isude reguleerimist.
3. Lühiajaline paast on lihtne viis omal süües kõht täis süüa, aga sellest hoolimata saavutada energia puudujääk või energia tasakaal ning see on positiivne, kui soovitakse kaalu reguleerida. Nendel tundidel, kui ei sööda, ollakse sümpaatilises närvisüsteemis, mis takistab näljatunde teket.
4. Lühiajalisel paastul on sarnane positiivne mõju meie rakkudele, mida tavaliselt muidu nähakse treeningu ja füüsilise aktiivsuse juures.
5. Lühiajalise paastu juures on lihtsam treeningul lihaseid kasvatada.
***
Lisan siia lõppu veel, et äsja ilmus ka eesti keeles raamat:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.