Koogi-LCHF versus puhta-toidu-LCHF

Rootsi LCHF-ringkondades on viimased paar nädalat jälle järjekordne LCHF-kätš käinud. Seekord ei pea LCHF-inimesed seal sõda mitte rasvahirmus taldrikureegli kummardajatega, vaid sõda käib omavahel, erinevate LCHF-koolkondade vahel.

Alguse sai see riid sellest, kui kaks tuntud LCHF-blogijat, ligi 80 kilo kaotanud My ja ligi 20 kilo kaotanud Anna asutasid Facebookis range LCHF-i järgijatele grupi SkaldemansLCHF. 

Anna ja My

Grupp põhineb siis Sten StureSkaldemani õpetuse järgimisel, mis tähendab, et süüakse põhiliselt liha, muna, kala, rasva ja veidi köögivilju. Päevast süsivesikuhulka hoitakse enamasti 5-10 g piires. My ja Anna lõid selle grupi just seetõttu, et nad olid ise hakanud liiga liberaalse LCHF-toitumisega kaalus veidi juurde võtma ning asi hakkas neil käest minema. Nad pöördusid tagasi algmaterjalide juurde, millest nad LCHF-i alustasid ja mida järgides ju nende kilod turjalt sulasid. Nende Facebooki grupiga liitus vaid paari päevaga mitu tuhat liiget ning asi sai väga populaarseks. 

Igapäevaselt võib sealt grupist lugeda edulugusid, kuidas staažikad LCHF-i järgijad, kelle kaal juba aastaid paigal on seisnud, on omal kaalu nüüd jälle langema saanud ja kuidas inimesed iganädalaselt palju kilosid kaotavad. Olen ise ka selle grupi liige ja peab ütlema, et väga motiveeriv on kõiki neid rõõmsaid edulugusid lugeda, ühtlasi saab inspiratsiooni range LCHF-i veidi üksluiseks kippuvate toitude kohta.

Millest seal siis tekkis üldse see sõda? Selle range LCHF-grupi varjupool on kahjuks see, et paljud liikmed on oma süsivesikute piiramisega natuke „lolliks läinud“ (kindlasti mitte grupi asutajad). Väga populaarne on seal kasutada kõiksugu äppe ja programme, mille abil oma igapäevaseid toidukoguseid siis arvestatakse-hinnatakse ja püütakse üksteise võidu võimalikult vähe süsivesikuid tarbida. 

Vastased ütlevadki seda, et nad hakkasid LCHF-i armastama just nimelt tänu sellele, et pääsesid kalorite ja punktide lugemisest ning oma toidu kaalumisest, aga nüüd paljud ülirange LCHF-i harrastajad on ikkagi sellest järjekordse stressitekitava toidu kaalumise ja arvutamise dieedi teinud, punktide asemel loetakse nüüd lihtsalt süsivesikuid ja arvestatakse süsivesikute-rasvade-valkude igapäevaseid protsentuaalseid vahekordi. Vastased arvavad, et selline ülirangelt kontrollitud LCHF on vaid juuksekarva kaugusel söömishäirest.

Enam-vähem kõik kuulsad Rootsi LCHF-blogijad on siinkohal oma pika arvamuse olukorra kohta enda blogisse kirjutanud. Mõni leiab, et on lollus arvata, nagu võiks brokolist paksuks minna, mõni leiab, et kui lugeda oma söökide süsivesikud kokku peale omal spontaanselt kõhu täis söömist, mitte enne sööki suutäisi ette planeerides, siis ei ole see võrreldav kaalujälgijate punktilugemisega, mõni leiab, et LCHF on tänu kõikidele kookidele-küpsetistele nii ära lahjendatud, et sellepärast paljud kurdavadki, et asi ei toimi kaalu langetavalt. Mõni arvab, et on pikas plaanis ebanormaalne süüa nii vähe, 5-10 g süsivesikuid päevas. Minu lugejatelegi tuttav 56kilo.se Åse ütles kenasti: sööge, mida tahate, aga arvestage tagajärgedega. See, kellele ühe puuvilja söömine päevas kuidagi halvasti ei mõju, võib seda ju edaspidigi süüa, aga see, kellel juba üks vahukoorekohv õgimishoo tekitab, peab sellega ilmselt arvestama ja tal on targem ka väikses koguses vahukoort vältida.

Dietdoctor ehk Andreas Eenfeldt võttis asja kokku kenasti: inimesed on erinevad ja nende süsivesikute taluvus on erinev. Samal ajal, kui paljud inimesed tõesti saavad omale rohkem süsivesikuid lubada ja tunnevad tervisevõite ka süsivesikuid vaid 100 grammini piirates, on paljude jaoks ka 20 g süsivesikuid päevas juba liiga palju. 

Eenfeldt ütleb, et süsivesikute suhtes eriti tundlikud inimesed vajavadki sellist üliranget 5-10 g sv päevas LCHF-i, et ka nemad oma liiga suurest söögiisust lahti saaksid ning saaksid tunda LCHF-i söögiorjusest vabastavat mõju. Süsivesikute suhtes vähem tundlikud on teatavasti need inimesed, kes ei ole enne LCHF-i eriti paksuks läinudki, need, kes maadlevad oma umbes 5 ülekiloga. Süsivesikute suhtes rohkem tundlikud on algselt suurema ülekaaluga inimesed.

Mida mina arvan?

Oma esimesel LCHF-i aastal harrastasin ma 99% ajast üliranget LCHF-i ning samal ajal võtsingi oma 33 kilo üsna ühe jutiga alla. LCHF-kooke ei küpsetanud, marju sõin üks peotäis nädalas, kui sedagi. Igapäevaselt sõin pigem praemuna kui juustu. Asi toimis väga hästi, iga nädal oli kaalulangus ja mingit vastupandamatut isu „millegi hea“ järele ei olnud piinamas.

Kui 33 kilo oli langetatud, hakkasin nii enda kui ka oma blogi lugejate jaoks avastama kõiksugu „millegi hea“ retsepte. Lisaks hakkasid mulle maitsema ka pähklivõid. Ühtlasi lõppes sellega ka aktiivne kaalulangus. Kaks sammu edasi, kaks sammu tagasi ehk paigalseis on sealt alates olnud. Aga ma ei kurda, üle kolmekümne kilo kaalu kaotada ja seda hoida on juba ise nagu lotovõit! 

Siiski ma jään oma arvamusega sinna kahe äärmuse vahele – 100% ajast üliranget 5-10 g süsivesikuid päevas LCHF-i teha ei ole ilmselt aastate ja aastakümnete lõikes väga jätkusuutlik. Ok, paar kuud võib ju süüa sellist ainult liha+köövilja+maitsevõid, aga mõnikord tahaks ju siiski „midagi head“.

Kindlasti ei poolda ma ka üldse seda, et köögivilju peaks piirama. Köögiviljadest saadavad süsivesikud on küll viimased, mida karta tasub. Sest köögiviljad sisaldavad lisaks oma vähestele süsivesikutele ka väga palju kasulikku. Mida rohelisem, seda parem!

Siinkohal meeldib mulle Mark Sissoni (Mark’s Daily Apple, Austraalia versioon LCHF-ist) soovitus: sööge 80% väga korralikult ning siis 20% nautige „keelatud vilja“.

Seega ka mina ei soovita igapäevaselt süüa LCHF-küpsetisi, need retseptid siin on selleks, et teil oleks, mille vahel valida. Olen omaarust kõikide oma küpsetiste retseptide juurde ka väikse disclaimeri lisanud, et see on pidupäeva söök, mida vahel nautida ning olgugi, et see ei sisalda nisujahu ega suhkrut, pole seda süües mõtet kaalulangust oodata. LCHF-kooke, küpsetisi ja maiustusi ei soovita ma süüa rohkem kui 1 kord nädalas ja ka nendel kordadel tasub ilmselt kogustega piiri pidada.

Samas meeldib mulle küll külaliste tulles pakkuda just neid LCHF-maiustusi. Keegi pole siiamaani kurtnud, pigem on kiidusõnu kuulda olnud, sest kõigil mu sõpradel on suur ja positiivne huvi meie pere LCHF-toitude vastu. Sel juhul saan ise ka tükikese koos külalistega kohvi kõrvale nautida.

Selle soovituse LCHF-maiustusi maksimaalselt kord nädalas tarbida annan ma küll täiesti iseendast lähtuvalt. Eks kindlasti tasub see oma keha peal järele katsetada, sest on ju ka süsivesikute suhtes vähem tundlikke inimesi, kelle kaal langeb ja enesetunne paraneb ka süsivesikuid vähem piirates, kes saavadki omale igapäevaselt LCHF-muffineid, kukleid ja šokolaadi lubada.

Siiski, igapäevaselt LCHF-maiustusi süües on ju oht selleks, et süüaksegi oma kõht maiustustest täis ja korralikku sööki, mida keha tegelikult vajab, enam ei mahu. Ja siis on ju igasuguste vajalike ainete puudused kerged tekkima. Sest ükski orgaaniline pähkli-mandli-kookosjahu või superfoods toiduaine ei ole tegelikult oma toitainete sisalduselt päris nii super kui kõige tavalisem muna või tükike võid või kimbuke brokolit või üks väike räim.

Rangema LCHF-i boonuseks minu enda puhul on kindlasti isude puudus. Tekib ükskõiksus toidu suhtes. Söödki igapäevaselt nii palju muna, peekonit, liha, kala, võid ja köögivilja, kui mahub (väga palju ju ei mahu neid õnneks) ja muul ajal ei tule enam söök meeldegi.

Seega ma kordan Åse soovitust: sööge, mida tahate, aga arvestage tagajärgedega. Ilmselt kulub alguses veidi aega, et enda peal teatud asjad järele proovida – kui Sulle see maitsev asi halvasti ei mõju, siis ei ole seda ju mõtet ka vältida – lihtsalt sellepärast, et kellelegi teisele mõjus ebasoodsalt. Kui aga mõni asi just sulle negatiivset mõju avaldab, siis mitu korda sama reha otsa astuda pole ka nagu mõtet ;)