Enne ja nüüd

Mul ei ole endast väga palju enne-pilte, kuna üks mõistlik üle kolmekümnekiloses ülekaalus inimene ju ometi väldib kaamera ette sattumast nii hästi kui vähegi oskab, ei ole ju vaja ometi minna pilti rikkuma ;)

Olin sel ajal pigem ise pidevalt kaamera taga ja sellest perioodist on mul väga palju pilte kõigest muust - peale minu enda. Eile sorteerisin arvutis veidi vanu pilte ja endalegi üllatuseks leidsin päris "head" enne-pildid. Tõepoolest, ma nagu enam ei mäletagi, et ma nüüd päris nii suur oleksin olnud. Aga fototõendid ütlevad, et olin ikka küll ja mitte vähe :)

Need pildid minust on tehtud juulis 2011 ja sel hetkel oli mul jäänud veel poolteist aastat LCHF-ist teadmatuses elada, koos oma magusasõltuvusega.

Kuidas siis üldse juhtus, et ma niimoodi ennast pildistada lasin? Ei lasknudki, ma olen nendel piltidel hoopis ühe teise tegevuse pildil tagaplaanil ja ma ei teadnud üldse, et niimoodi pilti rikkuma jään. Aga nüüd oli hea end nendelt piltidelt välja lõigata ja head bifoor-pildid juurde saada. Suur aitäh nende piltide tegijale Marisele :) 

Eile, kui need pildid leidsin, olin ma siiski veidi šokis. Ma ei arvanud, et ma päris nii hull välja nägin. Teised bifoor-pildid on ju kuidagi "viisakamad". Aga selline ma olin ja mis seal imestada, et olin, kui iga päev läks alla vähemalt pool kilo kommi, juurde veel jäätist, küpsist, mõni saiake. Ei saa öelda, et ma enne LCHF-i liiga palju leiba, kartulit või makaroni oleksin söönud - sõin suhkrut ja seda puhtalt kommi kujul, tulemus oli ka loomulikult ka vastav ;) 

Mäletan sellest ajast pidevat suurt ja painavat väsimust. Aga kuidas siis muidu - sest kui ikka inimene ainult suhkrust elab, siis ilmselgelt tulevad kallale kõiksugu ainete puudused ja sealt see väsimuski. Ega ma tol ajal näiteks muna küll mingiks mõistlikuks söögiks ei pidanud, see oli mingi imelik asi, mis lihtsalt igaks juhuks külmkapis oli, kui peaks olema juhtunud selline katastroof, et hommikusöögihelbed on otsa saanud. Et siis võib ju häda pärast muna süüa. Kõige tähtsam toiduaine minu jaoks oli nendel aastatel siiski komm :D

Muidugi väsitas mind siis ka oma raske kere tassimine. Mäletan, kuidas mul näiteks oma kodu koristamine neli tundi aega võttis. Kodu on mul umbes sada ruutmeetrit. Ei ole ju üldse palju. Aga ma koristasin kümme minutit, siis hingeldasin ja puhkasin, kuni suutsin jälle järgmised kümme minutit koristada ja nii kuluski koristamiseks kokku vähemalt neli tundi. Ärge arvake, et see mingi suurpuhastus koos aknapesuga oli. Ei-ei, see oli selline tavapärane koristus, kõigepealt tolmuimejaga ja siis mopiga üle. Nüüd teen sama töö ära vähem kui tunniga ja see käib nagu muuseas, ei mingit higi ega hingeldamist. 

Selliseid asju peab omale aeg-ajalt ikka meelde tuletama. Et saaks ja oskaks tänasest päevast ja LCHF-ist jätkuvalt rõõmu tunda. LCHF oli ja on minu elupäästja.

Muidugi, loomulikult saab ju igasuguse energia puudujääki tekitava toitumisviisi või trenniga kaalust alla võtta, kui vaid ise väga püüdlik olla ja teha kõike, mis programmis kirjas on. Aga pikas plaanis ei suudaks vähemalt mina küll iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, järjest ja järjest ennast kontrollida ja ohjeldada ja nälga taluda ning seda alla suruda. Ma ei viitsi lihtsalt nii palju pingutada.

Aga LCHF on ju niivõrd lihtne. LCHF tuleb iseenesest, see ei nõua muud pingutust, kui vaid asi läbi lugeda ja sellest aru saada. Leida enda kehale sobiv LC/HF vahekord. Lihast ja koorekastmest koos brokoliga omal kõhu täis söömine ei ole ju tõesti mingi kunsttükk, mis nõuaks mingit üliinimlikku tublidust või visadust. Samuti ei ole ju raske loobuda isegi kommidest ja puuviljadest, kui kõht on täis ja süda on rahul. Kui süsivesikute vähendamine on tekitanud olukorra, kus need enam meelde ei tulegi.

juuni 2014

mai 2014

Muidugi ma saan aru, et ma ei ole kaugeltki mitte mingi pilbaspeenike ega ideelvormis veel ning et arenguruumi mul jagub. Aga tundub, et ma ei ajagi vist mingit ideaali ega fitnessmodelli keha taga. Kõige tähtsam on minu jaoks praegu see, et ma ise tunneksin, et see  eluviis on minu jaoks lihtne ja jätkusuutlik, aastaid järjest. Mitte mingi hurraaga ette võetud eneseületamise väljakutse.

Ja ma julgen endaga täna täiesti rahul olla, arvestades, kust ma alustasin ja arvestades, et enne LCHF-ist teadasaamist olin täielikult oma kaalule käega löönud. Sest siis ma arvasin ju, et ainus tee oma ülekaalust lahti saada olekski igapäevaselt nälga kannatada ja ennast ohjeldada ja ma juba teadsin, et seda teed ma enam ette ei võta. Olin juba leppinud selle esimese fotokolmiku pildiga. 

Seega viimase viie ilukilo tagaajamine raske trenni või väikese nälja kannatamise abil ei ole praegu minu teema. Minu teemaks on praegu hoopis hoida seda suure õnnena LCHF-ist leitud tasakaalu.

juuni 2014

juuli 2012