1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11

laupäev, 28. november 2015

Head uudised :)

Olen mõned nädalad blogis üsna tasa olnud, see-eest on muul rindel tugev töö käimas: nimelt tegelen oma kevadel ilmuva LCHF-teemalise raamatuga. Minu raamatu väljaandjaks on Ajakirjade Kirjastus ning peatoimetajaks Lia Virkus :) Minu raamatusse tuleb veidi LCHF-i teooriat väga lihtsal kujul ning minu umbes kolme LCHF-aasta jooksul kogunenud ligikaudu 60 LCHF-i lemmikretsepti: hommikusöögid, õhtusöögid, maiustused ja leivad-kuklid. Poodidesse peaks minu raamat jõudma kevadel. Ma olen ise igatahes väga rõõmus ja elevil oma raamatust.

Täna oli minu raamatu esimeste retseptide pildistamine, mille tarvis valmistasin eile õhtul ja täna hommikul umbes 13 erinevat hommikusööki :) Olin üsna pabinas, kuidas ma ikkagi kõigega hakkama saan, aga tegelikkuses sujus kõik väga ladusalt ja kenasti. Nüüd on viis järgmist nädalavahetust veel väga tihedad ja toidurohked :)


Teine hea uudis on mul isiklikumat laadi - nimelt minu riiete suurusnumbriga seotud. Olen viimasel ajal väga korralikult range LCHF-i lainel püsinud ja oma kaalu ilusti terve oma LCHF-aja miinimumis hoidnud (-33 kg), aga siiski sellest maagilisest -33 kilost mu kaal allapoole pole kukkunud, hoolimata sellest, et ma peaaegu üldse piimatooteid, pähkleid ega alkoholi ei tarbi, st teen väga ranget ketogeenset toitumist. Aga tuleb välja, et hoolimata liikumatust kaalunumbrist on mu ümbermõõdud vist siiski kahanenud. Ostsin omale paar päeva tagasi uued teksad H&M-ist ning ei suutnud oma silmi uskuda, millisesse suurusnumbrisse ma ennast mahutada suutsin. Kuna olen pikka kasvu, siis on mul tihti raske leida piisavalt pikki pükse (34" pikkus), aga siiski ühed selle pikkusega püksid ma seekord leidsin H&M teksapükste laualt. Nende laius 29" tundus mulle küll utoopiline, aga võtsin need siiski nalja pärast proovikabiini kaasa. Suur oli minu üllatus, kui need mulle täpselt jalga mahtusid. Sellist suurust kandsin viimati enne lapsi ja enne abiellumist, umbes 15 aastat tagasi :)





kolmapäev, 18. november 2015

Uus raamat: "Magus veri. Suhkrusõltuvuse needus"

Eesti keeles ilmus äsja uus suurepärane raamat LCHF-i teemal. Lugege kindlasti! Siin on kirjastuse poolne raamatu tutvustus:

Alates möödunud sajandi keskpaigast on vere väike kolesteroolisisaldus olnud tähtis tervise mõõdupuu. Kolesteroolile keskendudes andsid teadlased meile uue toitumissoovituse: vähendage rasva tarbimist. Vähem rasva toidus pidi tähendama vähem rasva kehal. Kuid asi on läinud täpselt vastupidi. Rasvumisepideemia ja diabeet on tabanud suurt osa maailmast.

Teadusajakirjanik Ann Fernholm vaatleb meie toitumissoovituste tagapõhja ja rasvateemalist debatti, mis on viimastel aastatel Rootsis möllanud. Ta näitab, et keha ei ole nii lihtne, nagu teadlased kunagi oletasid: vererasvu nihutavad paigast mitte ainult rasvad, vaid ka suhkur ja teised süsivesikud.

Inimkond ei ole mitte kunagi varem söönud nii palju suhkrut kui praegu. Raamat näitab, kuidas võivad kiired süsivesikud mõjutada kõike alates vastsündinu kehakaalust kuni selleni, millal algab puberteet, rasestumise võimalikkusest kuni vähki haigestumise riskini. Täiskasvanutel soodustab magus veriveresoonte lupjumist ja dementsuse väljakujunemist. Organismis tekib põletik ja veresooned ummistuvad.

Teie ees on avar ja asjatundlik pilt sellest, kuidas see, mida me sööme, mõjutab meie tervist.

Molekulaarset biotehnoloogiat õppinud Ann Fernholm töötab ajakirjanikuna. Ta on teinud kaastööd Dagens Nyheterile, Svenska Dagbladetile, Fokusele ning Forskning & Framstegile. 2010. aastal nimetati ta aasta teadusajakirjanikuks päikesekaitsekreemist tehtud uuringu eest. 2011. aastal tegi ta Rootsi tele­visiooni teadussaatele „Vetenskapens värld“ palju vastukaja tekitanud repor­taaži diabeetikute toitumisest. 

neljapäev, 12. november 2015

Kodune majonees MCT-õlist

Olen juba varemgi jaganud siin üht alati õnnestuvat ja ülimalt lihtsat majoneesi retsepti, aga viimasel ajal ei ole ma seda enam teinud. Põhjus on lihtne - selles majoneesis sisalduv rapsiõli ei ole just kõige parem valik oma omega 3:6 suhte tõttu. See on küll parem, kui tavaline päevalille-, maisi- või sojaõli, aga siiski mitte nii hea valik, et sellega ise kodus majoneesi tegema hakata. Seetõttu olen viimasel ajal oma majoneesi poest ostnud - kuigi poes saadaval olevatest majoneesidest on rapsiõlil põhinev Hellmanns halbadest valikutest vaid veidi vähem halb variant. Aga see majoneesi-teema näris mind juba pikka aega - kuna ma ju hommikusöögiks söön kõige parema meelega erinevaid täidisega omlette (kanaga, lõhega või krevettidega) ja sinna kuulub alati ka majonees, siis hakkas mulle tunduma, et toetan juba liiga palju Unileverit (Hellmannsi tootjafirma, margariinikorporatsioon) ja et ma söön liiga palju seda "halbadest valikutest kõige vähem halba varianti".

Otsustasin lõpuks omale ise korraliku majoneesi teha. Tekkis aga küsimus, et mis õli siis kasutada.

Kõige lihtsam oleks ju oliivõli võtta. Aga see on mul juba läbi proovitud - ka kõige heledam ja neutraalsem light-oliivõli (siin märgib sõna light heledust) jättis majoneesile ebameeldivalt mõru maitse.

Teine variant oli kreeka pähkli õli. Aga ka see on mul läbi proovitud. Kreeka pähklil on küll mõnus pähklimaitse, aga ainult seda õli kasutades jääb ikkagi majonees liiga vänge. Siiski on väga hea kreekapähkliõli majoneesile veidi maitse andmiseks lisada.

Kolmas variant oleks avokaadoõli. See on küll hea ja tervislik õli, kui seda tarbida ilma kuumutamata, aga ka sellega proovisin majoneesi teha ja maitse jäi liiga tugev ja mõru, kuigi avokaadoõli ise on aus ja korralik.

Neljas ja seni veel läbi proovimata variant oleks makadaamiapähkli õli. Seda ei ole ma veel proovinud, seega ei oska kommenteerida.

Aga ma kasutasin viiendat ja kindlat varianti hoopis - MCT-õli - see on nii kasulik, kui üks õli veel olla saab, lisaks puudub sellel igasugune kõrvalmaitse, mis on majoneesi tegemise seisukohalt üks olulisemaid omadusi. Mõeldud-tehtud!

Vaja läheb:
1 muna
2 dl MCT-õli
1,5 tl dijoni sinepit
2 tl  looduslikku õunaäädikat
1 spl sidrunimahla (sidrunist pressitud)
veidi soola, valget pipart

Valmistamine:
Kõik koostisosad võiksid olla toatemperatuuril.
Pane kõigepealt kõrge nõu põhja (miks mitte suuremasse klaaspurki, kus pärast majoneesi hoidma hakkad) muna ja sinep. Sega saumiksriga läbi.
Hakka seejärel ettevaatlikult mct-õli munasegu sisse niristama. 
Kui tundub, et muna-õlisegu muutub juba emulsiooniks, võid õli julgema käega valada.
Kui kõik on õige majoneesi konsistentsiga, siis lisa ülejäänud koostisosad ja sega saumiksriga veel natuke edasi.

See majonees seisab külmikus vähemalt nädal.
Julgelt võib majoneesi maitseid igaks toidukorraks väikse kausi sees miksida - lisada näiteks purustatud küüslauku või karripulbrit või paprikapulbrit või segada seda näiteks rimi ökoloogilise tacokastme või chunky salsaga vahekorras 1:1.


Taustaks olev korgist lauamatt on pärit Hemtexist, disainer Nadja Wedini jõulukollektsioonist

Ja muidugi kasutasin seda värsket majoneesi ka kohe oma tänase õhtusöögi juures. Õhtusöök oli lihtne: tükeldasin ühe järelejäänud eilse pardikoiva ja tegin salati juurde: basiilikulehed ja kirsstomatid. Juurde majonees.


Kui mu blogi lugejad tunnevad puudust sellest, et ma viimasel ajal nii vähe siin oma toitude pilte jagan, siis kutsun kõiki lahkelt mind Instagramis jälgima. Seal jagan reaalajas pea kõiki oma toitude pilte :)








laupäev, 7. november 2015

Vähem suhkrut ja süsivesikuid



Hiljutine WHO raport lihasöömise hoiatusega jõudis ka Eesti meediasse. Tõlgin Rootsi päevalehes Dagens Nyheter ilmunud vastulause sellele. Autoriks spordi- ja LCHF-i-mees Jonas Colting. Hiljuti tõlkisin ka ühe teise artikli temalt.



***

Õige liha on hea nii inimesele kui keskkonnale. Debatt peaks keskenduma pigem sellisele elementaarsele küsimusele, et suhkrurikas ja rafineeritud toit on igas mõttes kahjulik.

Lihamaksu ettepanek ei ole mitte ainult rumal ja valesti suunatud, vaid põhineb loogikavigadel. Fakt on see, et liha ja loomne valk on üleüldse ainsad toiduained, mille kohta võime täie kindlusega väita, et need on olnud inimese toiduks viimase paari miljoni aasta jooksul.

Kõikide maal elavate loomade lihas on ka küllastunud rasva. Ka küllastunud rasv ei ole meile kahjulik. Vastupidi, viimaste aastate suured uuringud on näidanud, et küllastunud rasv ei põhjusta haigusi. Seevastu suhkur, rafineeritud süsivesikud, rafineeritud taimsed rasvad ning töödeldud toit põhjustavad ülekaalu, südame- ja veresoonkonna haigusi ning 2. tüüpi diabeeti.

Hiljutine WHO kuulus ja valesti tõlgendatud uuring näitab 18%-list jämesoolevähki haigestumise riski suurenemist suures koguses rafineeritud lihatoodete tarbimisel. Aga tähelepanu tuleb pöörata erinevusele, mis on relatiivse ja absoluutse riski vahel. Inglismaa statistika näitab, et jämesoolevähki haigestub 47 inimest 100 000-st. Seega lihatoodete suurtarbijate hulgast peaks statilistiliselt vaadelduna 55 inimest 100 000-st haigestuma, võttes arvesse WHO uuringu 18%-list riski suurenemist. Seega, tegemist on äärmiselt marginaalse riski suurenemisega. Vastav suitsetamise ja kopsuvähi vaheline seos on mitu tuhat protsenti. Lisada tuleks ka seda, et nimetatud uuring ei leidnud mingit seost suurenenud vähiriski ja loodusliku ning töötlemata liha vahel, mida valmistamisel kõrbema ei lasta.

Tsiteerides kuulsat briti arsti ja teadlast Peter Cleave'i: ”For a modern disease to be related to an old fashioned food is one of the most ludicrous things I have ever heard in my life” - "Vanaaegse toidu seostamine moodsa haigusega on üks kõige naeruväärsemaid asju, mida ma oma elus kuulnud olen".

Liha ja munad on väga toitainetihedad toiduained, mida me peaksime rohkem sööma. Koos suures koguses köögiviljade ja naturaalsete rasvadega. Soovitatavalt nii mahedalt, väikesest tootmisest ja kodulähedaselt kui vähegi võimalik. Toidud, mida me peaksime tunduvalt vähem sööma - igapäevaselt või miks mitte üldse välistama, on suhkur ja teised rafineeritud süsivesikud, poolfabrikaadid ja rafineeritud taimsed rasvad nagu margariin. Kui keegi selliste toiduainete ja haiguste vahelisest seosest veel aru pole saanud, siis ta elab eituses.

Lehmad peavad sööma karjamaal rohtu ja silo, mida rootsi lehmad ka suuremalt jaolt teevad. Negatiivsem keskkonnamõju tekib siis, kui veised söövad teravilja, sojat ja muud jõusööta. Teravili ja jõusööt on veiste jaoks täpselt sama ebasobiv toit, nagu inimeste jaoks. Märkimisväärne osa rootsi põllumajanduse tekitatud 12% kasvuhoonegaasidest tuleb just teraviljatootmisest, kunstväetistest ja suletud tsüklitest. Rohtu sööv loom on loomulik süsinikuladu, mis on keskkonnale kasulik. Rohi ja rohtu söövad loomad on siin planeedil elanud sama kaua kui inimene ja nad on ökoloogilise tsükli iseenesestmõistetav osa. Risti vastupidist võib aga öelda tohutusuurte teraviljatootmise all olevate maatükkide kohta, see on kahjulik nii loomadele, inimestele kui ka keskkonnale.

Keskkonna- ja tervisedebati küsimuseasetus peaks keskenduma sellele, et suhkrurikas ja rafineeritud toit on igas mõttes kahjulik. Hea algus selle teema ülesvõtmiseks oleks soovitada rootslastele rohkem liha ja mune süüa ning vähem nisujahu, komme ja poolfabrikaate tarbida.




Robert Atkinsi tsitaadid rasva olulisusest ja liigse valgu mõjudest

Ka LCHF-i kohta kehtib vanasõna "heal lapsel mitu nime". Kui räägime süsivesikuvaesest, mõõduka valgusisalduse ja suure rasvasisaldusega toitumisest, võib sellele anda palju erinevaid nimesid: LCHF, Atkins, Banting, Primal, Kremli dieet jne. Täna tõlgin tsitaadid Dr Robert Atkinsilt.

Viimasel ajal olen kuulnud üsna palju juttu ja vastandamist LCHF-i rasvasöömise teemal. Mõni arvab, et ta ei olegi õige LCHF-toituja, kuna ta rasvakohvi ei joo. Nii see loomulikult ei ole! LCHF toitumine ei nõua mingit rasvajookide joomist. Kellele maitseb, see joob, kes ei soovi, see sööb lihtsalt rasvasemat toitu. Põhimõte on ja jääb selleks, et me sööme vähe süsivesikuid, mõõdukalt valku ja ülejäänud osas saavutame täiskõhutunde rasva abil. Ei ole üldse oluline, kas see rasv tuleb kohvijoogist, peekonist, munavõist või kreeka salatist oliivõliga. Peaasi, et see rasv oleks "healthy fat" ehk hea ja tervislik rasv, mitte transrasv ega omega6-rikas oksüdeerunud taimeõli (sojaõli, maisiõli, päevalilleõli vms).

Kes aga arvab, et võiks üldse proovida low carb low fat toitumist või et juustu ja liha võib meil lõhkemiseni süüa, siis nendele on mõeldud järgmine tõlge:

KÜSIMUS: Kas ma saan ohjata oma insuliini ja veresuhkrut ilma suures koguses rasva söömata?

VASTUS: Ei, sest kui sa rasva oma menüüst välja jätad, siis jäävad järele vaid valgud ja süsivesikud, mis mõlemad tõstavad veresuhkrut. Rasv on ainuke toitaine, mis ei mõjuta su veresuhkrut. Ühtlasi varustab see su keha asendamatute rasvhapetega, mida ei ole võimalik saada valkudest ega süsivesikutest. Vastupidiselt tihti kuuldud infole, on rasv sulle kasulik. Liigne valk muundatakse maksas glükoosiks  ning see nõuab teatud koguses insuliini, et rakkudesse jõuda. Rasv ei nõua peaaegu üldse insuliini.

VÄÄRARUSAAM: Atkinsi toitumist saab teha koos madala rasvasisaldusega dieediga.

TEGELIKKUS: Selleks, et julgustada su keha oma rasvavarude kallale minema, pead vähendama oma söödavate süsivesikute hulka, mis tähendab, et sa pead sööma peamiselt toite, mis on valgu- ja rasvarikkad. Ära unusta, et asendamatud rasvhapped mängivad olulist rolli normaalses ainevahetuses. Rasval on oluline roll ka veresuhkru stabiliseerimisel ja täiskõhutunde tekitamisel. Kui sa sööd liiga vähe rasva, siis sa ei põleta ka agressiivselt oma keharasva.  Veelgi enam, liigne valk muundatakse glükoosiks ja see võib takistada su kehal peamise kütusena rasva kasutada.

Ära karda loomulikku rasva (võid, koort, juustu, oliivõli ning lihas, kanas ja kalas sisalduvat rasva), aga ära unusta ka, et vältida tuleb pahasid transrasvu, mida nimetatakse pakenditel ka hüdrogeneeritud ja osaliselt tahkestatud rasvadeks. Sügavasse lipolüüsi minek sõltub söödava rasva (mitte valgu) ja süsivesikute ratsioonist. Seega, sul tuleb selle toitumise algfaasis püüelda adekvaatses koguses rasva söömise poole – see tagab kindlasti kõige suurema söögiisu languse.

“Ma ei väsi kordamast, et rasvavaene Atkinsi versioon segab rasvapõletust ja saab komistuskiviks sinu kaalulangetamisele.”

Oled ilmselt kuulnud, et selles toitumises võid süüa lubatud toiduaineid nii palju kui tahad. Tegelikult see nii ei ole. Kui sööd end kurguni täis steike ja kotlette, siis osa sellest proteiinist muundatakse su kehas glükoosiks. Söö selle asemel parem selline kogus toitu, mis laseb sul end rahulolevana tunda. Kui oled aastaid, võib-olla ka aastakümneid üle söönud, siis sa võib-olla ei teagi, milline see rahulolu tunne on. Katseta ja püüa leida üles see tunne: “Ma võiksin küll rohkem süüa, aga ma olen rahul.” 



esmaspäev, 2. november 2015

Ketogeense dieedi kasulikud omadused ja selle roll vähiravis

Teen ülevaatliku ja kokkuvõtliku tõlke ühest olulisest artiklist Dr. Mercola lehelt:

Kas ketogeenne dieet võiks saada lõpuks vähi standardraviks? Mina arvan, et ükskõik millise vähivormiga on tegemist, on see ülimalt oluline ning ma loodan, et kunagi saab sellest esmane ravimeetod.

Ketogeenne dieet tähendab seda, et oma toidust elimineeritakse kõik süsivesikud peale mitte-tärkliserikaste köögiviljade ning need asendatakse tervislike rasvade ja kvaliteetse valguga.

Eelduseks on, et kuna vähirakud vajavad eluspüsimiseks glükoosi ning süsivesikud muutuvad su kehas glükoosiks, siis oma vere glükoositaseme alandamisel läbi süsivesikute ja valgu piiramise, jäetakse vähirakud sõna otseses mõttes nälga. Lisaks vähendab madal valgutarbimine mTOR-i rada, mis kiirendab rakkude proliferatsiooni.

Sellist tüüpi dieet, milles piiratakse kõiki süsivesikuid peale mitte-tärkliserikaste köögiviljade ja asendatakse need mõõdukas koguses kvaliteetse valgu ja suures koguses hea rasvaga, on toitumine, mida ma soovitan kõikidele inimestele - ükskõik, kas sul on vähk või mitte. See on toitumine, mis aitab optimeerida kaalu ja kõiki kroonilisi degeneratiivseid haigusi. Selline toitumine aitab sul viia oma keha süsivesikute põletamiselt rasvapõletusrežiimile.

Dr Thomas Seyfried on üks juhtivaid akadeemilisi teadlasi, kes propageerib vähi ravimist toitumise abil. Ta on juba viimased 25 aastat Yale'i Ülikoolis õpetanud neurogeneetikat ja neurokeemiat seoses vähiraviga.

Ta on kirjutanud enam kui 150 eelretsenseeritud teaduslikku artiklit ja raamatupeatükki ning ta on välja andnud ka raamatu Vähk kui ainevahetushaigus: selle päritolu, sellega toimetulek ja vähi ärahoidmine.




Epilepisaravis on ketogeenne dieet juba mõnda aega aktsepteeritud kui esmane ravivõte. Kas vähk on järgmine?

Ketogeenset dieeti on laste epilepsiahoogude raviks kasutatud juba mõnda aega. Sel ajal, kui Dr Seyfried koos oma meeskonnaga töötas hiirte ajuvähi ja epilepsiaga, tegi üks tema tudengitest ettepaneku uurida, kas ketogeenne dieet võiks olla efektiivne ka kasvajate vastu võitlemisel.


Seega, 1990-ndate lõpus hakkasid nad ühildama oma tööd ketogeensete dieetide ning epilepsia ja vähiravi vallas ja lõpuks jõuti välja parema arusaamani, kuidas kogu keha metaboolset seisundit muutes on võimalik kasvajarakke elimineerida.

Huvitav on see, et kliiniline meditsiin on juba alates 1990-ndate lõpust tunnistanud ketogeenset dieeti kui väärtuslikku epilepsia ravivõimalust.

Dr Seyfried ütleb, et mehhanism, mille abil ketogeenne dieet ravib epilepsiahoogusid, ei ole kaugeltki mitte sama selge, kui viis, kuidas ketogeenne dieet ravib vähki. See on irooniline, kuna seda vaevu teatakse okoloogia ringkondades, veel vähem rakendatakse - samal ajal kui ketogeenne dieet on epilepsiaravis juba esmane valik. Vähi puhul on kindlalt teada, et glükoosi vähendamine tapab vähirakud.

Suhkur on enamus vähivormide põhikütuseks

Oma vere glükoosisisalduse ja insuliinitaseme kontrollimine toitumise, liikumise ja stressiga toimetuleku abil võib olla kõige olulisem komponent vähist väljatulekul. Need samad faktorid on samuti olulised vähi ennetamisel. Juba aastal 1931 anti Saksa uurijale Dr. Otto Warburgile Nobeli Preemia selle eest, et ta avastas, et vähirakkudel on põhimõtteliselt erinev energia ainevahetus võrreldes tervete rakkudega ning et pahaloomulised rakud toituvad enamasti suhkrust. Hiljuti avastasid teadlased ka selle, et kui vähirakud toituvad tavaliselt nii glükoosist kui fruktoosist, siis pankreasekasvajad paljunevad ja prolifereeruvad kasutades selleks spetsiaalselt fruktoosi.


Dr Seyfried'i töö kinnitab, et suhkur on vähi peamiseks kütuseks ning vältides suhkrut ja pakkudes kehale alternatiivset kütust - nimelt rasva - on sul võimalik drastiliselt vähendada vähi kasvamist.

Streegia, mida Dr Seyfried soovitab, on süüa vähe süsivesikuid, mõõdukalt valku ja palju rasva, selline toitumisviis alandab efektiivselt su veresuhkrut. Veresuhkur on kergesti ohjatav parameeter, mida saad kodus ise glükomeetri abil mõõta. Selline toitumine - ketogeenne dieet - tõstab ka ketokehade arvu veres, kus rasv muundatakse ketokehadeks, mida su keha saab toidu/süsivesikute puudusel kütusena kasutada. Ketogeenne toitumisviis viib sind sellisesse metaboolsesse seisundisse, mis on vähirakkudele ebasõbralik. "Kui seda õigesti teha, on sellel tugev terapeutiline toime enamus inimestele, kes kannatavad erinevate vähivormide all. Sest kõikidel vähivormidel on põhiliselt sama metaboolne defekt."