Tõlgin ühe vana hea artikli tuntud Rootsi
LCHF-toitumisnõustajalt ja paljude LCHF-raamatute autorilt Anna Hallénilt. Kui
see artikkel ilmus, tekitas see palju kõmu ja vastukaja. Osad olid allpooltooduga kahel käel
nõus, osad vaidlesid vastu. Otsustage ise :) Kui aega saan, tõlgin mõni päev selle artikli vastukaja ka.
Appi, ma võtan jälle kaalus juurde!!!
Sa dieeditad ja
näljutad, aga võtad ometi kaalus juurde. Sa satud iga juurdevõetud kiloga
järjest suuremasse segadusse. Sa võtad kasutusele järjest karmimad abinõud. Ja
siis leiad sa lõpuks LCHF-i. Sa hakkad jälle sööma, kõik toimib ja su kaal
langeb. Lõpuks ometi leidsid midagi, mis toimib! Sul on kõht täis ja süda
rahul.
Aasta pärast, kui oled juba 10-20 kilo kergem, saad palju tähelepanu ja
kiidusõnu. Kõik tundub imeline!
Nüüd oled sina üks
nendest edulugudest, millest igal pool kirjutatakse.
Möödub veel üks-kaks
aastat ja nüüd hakkavad su kilod vaikselt tagasi tulema. Sa satud paanikasse.
LCHF-ist saab võitlus. Vähem süsivesikuid, rohkem rasva. Veel vähem süsivesikuid,
veel rohkem rasva. Foorumites annavad kõik sulle nõu. Palju erinevaid
nõuandeid. Vähenda toidu kogust, suurenda toidu kogust.
Mis küll toimub?
Alustame algusest. Mis
oli selle põhjuseks, et sa üldse hakkasid sööma rohkem kui olid plaaninud? Miks
sa hakkasid niimoodi sööma, et tekitasid omale ülekaalu? Sest ega keegi ei söö
ju ennast lihtsalt sellepärast paksuks, et pärast oleks suur rõõm eluaeg dieeti
pidada. Niisiis, mis „sundis“ sind minema
vastu oma unistustele ja eesmärkidele?
Kolm tavalist põhjust
selleks on (ja nüüd ma küll üldistan väga laialt):
1. Sa tegeled lohutussöömisega ja/või ravid
söömisega oma ärevust ja muret. Süsivesikud tõstavad serotoniinitaset, mis
omakorda tekitab sinu kehas rahulolutunde. Kahjuks pead sa ALATI doosi
suurendama, mis tähendab, et sa vajad järjest rohkem ja rohkem süsivesikuid, et
samasugust leevendust saavutada. Sinu kaal tõuseb…
2. Sa sööd „kaifi“ saamiseks, sest sa ei ole
piisavalt stimuleeritud, sa igavled ja su elu on nagu „oraval rattas“.
Süsivesikud tõstavad dopamiinitaset ja annavad su elule mõnusa kaifi. Sa tead
juba, et kui sul midagi paremat teha ei ole, siis lähed kööki külmkapi juurde
(või sahvrisse, kus võid teha šokolaadiküpsise tainast ja süüa seda otse
kausist). Kahjuks pead sa ALATI doosi tõstma, mis tähendab, et sa vajad järjest
rohkem süsivesikuid, et samasugust leevendust saavutada. Sinu kaal tõuseb…
3. Sa oled suhkrusõltlane. Sinu aju biokeemia „nõuab“
mõnuainet. Ning sind võivad käivitada nii toit kui ka tunded. LCHF-iga on
toidu-käivitajad ära võetud. Aga kõik sinu tunde-käivitajad on tavaliselt läbi
töötamata ja täiel jõul alles.
Mis juhtub, kui lähed üle rangele LCHF-ile? Sa saad suure tulva
ketoonide osaliseks. Sinu sõltuvusega aju ütleb selle peale „njämma“.
Ketoonid on nimelt tugevalt ärevust summutavad, tugevalt valu
vaigistavad, nad võtavad ära söögiisu ja tekitavad eurfooriatunde. Kui sa enne
elasid serotoniini peal, siis nüüd oled oma ärevusest vaba ilma süsivesikuteta.
Kui sa enne vajasid dopamiini-laksu, siis nüüd oled eufooriline ilma
süsivesikuteta. Ja sul pole söögiisu! Milline suurepärane kontrollitunne!
Aga vajadus on alles! Ja kõikide aju mõjutavate mõnuainete doose tuleb
tõsta, et saavutada samasugust tulemust, nagu varem…
Nii et mõne aja pärast ketoonid enam ei toimi. Sa pead nende kogust
suurendama. Nüüd tuleb süsivesikuid taga ajama hakata. Nüüd tuleb ketoonid
maksimaalselt lakke ajada. „Vähendada süsivesikuid nullini ja suurendada rasva“.
Pead veel mõnda aega niimoodi vastu. Aga varsti vajab keha veel rohkem!
Siinkohal hakkavad mõned trenni tegema. Tugev trenn annab endorfiine.
Endorfiinid on nagu keha morfiin. Lõpuks ometi, uus ärevuse maandaja, uus
valuvaigisti ja treening iseenesest annab juba kaifi. Ja ega siis trennitegemine
ometi kahjulik ei ole? Aga mõnuaine doosi peab ju suurendama. Siinkohal
hakatakse kas veidi rohkem sööma, tihti piimatooteid ja seemne-näkileiba (jah,
need on ju süsivesikud, aga need on ju „lubatud“) või hakatakse veel rohkem
trenni tegema. Ja veel rohkem trenni teema. Ja veel rohkem trenni tegema.
Lõpuks tehakse nädalas 10-12 tundi trenni ja kommentaar on seejuures „trenn on
ju nii kasulik“. Nüüd hakkab keha vaikselt üles ütlema. Me oleme ületanud
tervislikkuse piiri, sest me ajame taga mõnuainet.
Siinkohal hakkab meie kaal vaikselt, kuid kindlalt tõusma. Mõned
hüppasid vahepeal trennirongile, teised võtsid juurde juba siis, kui süsivesikute
nullimine enam ei aidanud.
Kui sul nüüd veab, siis armud sa sel hetkel uuesti! Selle keemiline
mõju paneb su kilod jälle sulama … mõneks ajaks. Sest armumine on ärevust
maandav, annab sulle kaifi ja keha saab jälle oma mõnuaine kätte. Kui armumine
läbi saab ja muutub armastuseks – siis on jälle aeg käes. Kilod tulevad
vaikselt tagasi.
Selleks, et oma kaalu hoida, pead likvideerima põhjuse, miks sa kunagi
üldse ülesööma hakkasid. Juhul, kui see oli ärevuse ja mure leevendamiseks või
oma ellu kaifi loomiseks.
Aga kui sa sõid üle ainult sellepärast, et sinu varasem toitumisviis sinu
ülesöömist käivitas ja LCHF lõi rahuliku olemise – jah, sel juhul sa uuesti
juurde ei võta. Me oleme kõik erinevad.
Kas siis uuesti kaalus juurde võttev punt saab tuntuks kui „bad-stories“?
Ei, neid ei ole üldse näha ja me ülejäänud arvame, et kõigil teistel õnnestub
see, ainult mitte minul. Me unustame jagamast oma probleeme ja murekohti. Me
tunneme veidi piinlikkust, kui kõik teised saavad, aga mitte mina.
Lahendus – miks sa end üldse alguses ülekaaluliseks sõid? See põhjus
tuleb likvideerida. Edu!