1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11

kolmapäev, 21. oktoober 2015

Itaaliapärased lihapallid tomatikastmes


Ma ei olnud juba tükk aega lihapalle teinud, aga praegu olen Hiiumaal väiksel minipuhkusel ja siin oleks ju patt jätta kasutamata see Hiiumaa kohaliku maheveise hakkliha kättesaadavus - seega tegingi täna lihapalle. Retsepti aluseks võtsin ikka vanad head "Rootsi lihapallid" aga kuna need olen ma mõnikord liiga kuivaks küpsetanud, siis proovisin täna teist varianti - tegin neile tomatikastme peale ja see oli väga hea idee - lihapallid jäid mahlased ja mõnusad, laps limpsis lausa taldriku puhtaks ja üldine kommentaar oli, et kui siia juurde makarone ka saaks, siis oleks ideaalne. Aga makarone minu käsi ei tõuse ostma, nutke või naerge :)

Retsept ka:

Lihapallide jaoks läheb vaja:

1 kg maheveise hakkliha
1 suurem sibul 
1 munakollane
1 dl pofiberit
1 dl lihapuljongit
1 dl vahukoort
2 tl soola
1 ml valget pipart

Valmistamine:
1. Pane pofiber puljongi ja vahukoore sisse paisuma.
2. Tükelda sibul (köögikombainis või käsitsi) väga peenekes.
3. Sega kõik koostisained omavahel ja vooli lihapallid (tänu pofiberile on need lihapallid tõesti ka voolitavad).
4. Aja praepann kuumaks ja pane pannile parajalt searasva.
5. Prae lihapallid kiiresti kuumas searasvas pruuniks (ära prae liiga kaua, muidu lähevad kuivaks).
6. Võta panni kõrvale haudepott ja pane sinna tomatikaste (loomulikult on parem teha tomatikaste ise tomatitest, sibulast ja ürtidest kokku keeta, aga vahel on täiesti ok ka poest lihtsalt kõige madalama süsivesikusisaldusega kaste otsida. Mul oli üks purk Felixi pastakastet köögiviljadega (6 g sv), 1 purk santa maria teravat taco kastet (5,8 g sv) ja umbes üks tacokastme purgitäis vett, lisasin veel ohtralt kuivatatud basiilikut. 
7. Lase kaste haudepotis kergelt podisema ja tõsta praetud lihapallid podiseva kastme sisse. Jäta potike minimaalsele kuumusele umbes 30-45 minutiks hauduma.


Ma ise sõin lihapallide kõrvale minimaalselt kastet, aga lihapallid tulid välja täpselt nii mahlased, nagu lootsin. Lihapallide kõrvale sõin hapukapsast.




Vitamiin D3


Olen ka varem oma blogis D-vitamiini teemat veidi puudutanud. Nüüd leidsin ühe suurepärase eestikeelse artikli D-vitamiini vajalikkuse ja doseerimise kohta meie laiuskraadil ja kopeerin selle ka siia. Siin on kõik vajalik asja kohta juba sulaselges eesti keeles öeldud, nii et enam midagi juurde tõlkida ei olegi vaja :)

Artikkel pärineb siit: http://www.valter.saask.ee/vitamiin_D3.html

***

Lisaks annan omalt poolt ilma igasuguse ärilise eesmärgita soovituse vältida Eestist D-vitamiini ostmist - siinsed doosid on liiga väikesed ja vitamiinid ülemäära kallid. Peale alltoodud artikli ilmumist on siinset maksimaalset lubatud doosi küll veidi tõstetud (400 iu pealt 1200 iu-le), aga iHerb.com poest Ameerikast saab D-vitamiini tunduvalt odavamalt (praeguste seaduste järgi ei tule ka probleeme tolliga, kui tellid sealt vaid isiklikuks otstarbeks). Hinnavahest: kui nt osta Eestist D-pärleid ja tarbida neid igapäevaselt alltoodud artikli soovituse järgi 5000 IU ehk 5 pärlit päevas, tuleb 360 päeva kulu ca 218 eurot, iHerbist tellidest saab ühe inimese aastase doosi ehk 360 pärlit kangusega 5000 iu kätte ca 16 euroga (sh postikulu): http://www.iherb.com/Healthy-Origins-Vitamin-D3-5-000-IU-360-Softgels/18335

Keda hirmutab välismaalt tellimine, siis võin julgustuseks öelda, et ma olen viimase aasta jooksul iHerbist paarkümmend pakki tellinud ja kõik pakid on kohale jõudnud, kohaletoimetamise ajaks on keskmiselt olnud 3 nädalat. Ainult üks kord läks kauem ja see oli möödunud aasta jõulude ajal, siis tuli pakk 5 nädalaga. Kogu tellimise kohta käiva info ja vajalikud detailid leiab Facebooki gruppist "iHerb tellimused"

***

Edit: Nagu kommentaaridest lugeda võib, häirib osasid inimesi selle copyartikli alternatiivmeditsiini meelestatusega allikas. Kordan veelkord üle, et antud artikli valisin ma oma blogis avaldamiseks seepärast, et siin on juba eesti keelde pandud kogu see info, mida ma igapäevaselt oma inglise- ja rootsikeelsete toitumisasjatundjate lehtedelt loen. Milleks tõlkida uuesti, kui asi on juba olemas.

Keda teema rohkem huvitab, siis siin on väga põhjalik inglisekeelne lehekülg D-vitamiini kohta: VITAMIN D COUNCIL mida soovitab ka Rootsi LCHF-guru Dr Andreas Eenfeldt.

Eesti keeles on D-vitamiini kohta avaldatud asjalikke artikleid ka SIIN ja SIIN

Rootsi keele oskajatel soovitan kindlasti võtta see aeg ja läbi töötada Dr Andreas Eenfeldti D-vitamiini puudutav teave SIIT

***

Aga nüüd siis põhilise juurde: MIKS me ikkagi peaksime D-vitamiini juurde võtma ja kui palju?



Vitamiin D3 (kolekaltsiferool) – ilmselt kõige tähtsam vitamiin!

NB! Väljaspool Eestit müüdavad preparaadid – üks tablett sisaldab 5 000-10 000 IU-d, Eestis lubatud maksimaalselt 400 IU-d. Hoiduda sünteetilisest D2 (ergokaltsiferool) – see takistab D3 imendumist.

  • On pigem hormoon, mis osaleb magneesiumi, kaltsiumi ja fosfori töötlemises. Ladustab kaltsiumi luudesse. Eriti tähtis kasvuperioodil kõhrkoe, luukoe ja hammaste arengus. On vajalik luude ja hammaste tugevnemisel. Loob kaitse hammaste väljalangemise ja igemepõletiku vastu. Luude hõrenemisest tervenemiseks tarvitada raviks pikka aega 14000 IU-d. Sama kogus ravib ka artroosi.
  • Piisava koguse D3 korral on hea mälu ja kiire infotöötlus, parem meeleolu ja füüsiline aktiivsus. Takistab organismi vananemist.
  • Aitab psoriaasist lahtisaamisel, tugevdades samas immuunsüsteemi.
  • Kaitseb vähi ja põletike eest. Takistab vähirakkude kasvu. Vähendab vähisurma ohtu kuni 77%. Vähendab riski haigestuda soolevähki. Risk haigestuda eesnäärmevähki langeb kahe-kordselt. Kasvajate tõrjes on raviannuseks 10 000 IU/päevas.
  • Oluline laste aju arenemisel. Tõrjub Altzheimeri ja Parkinsoni tõbe.
  • Tuberkuloosi ravi. 
  • Kaitseb närvirakke või juhib mõnede keemiliste reaktsioonide ahelaid õiges suunas või teeb seda kõike korraga.
  • Pidurdab või lausa peatab astma ja kroonilise bronhiidi.
  • Takistab veresoonte põletike teket ja nende lubjastumist.
  • Tõrjub grippi ja hingamisteede nakkushaigusi.
  • Hoiab terved närvid, naha, südame ja lihased.
  • Toetab organismi immuunsüsteemi, võimaldab verel hüübida. 
  • Suurendab glükoositaluvust.

Vaeguse tunnused: laste rahhiit, laste autism, skisofreenia, eesnäärmehäired, väsimus, ärritatavus, vähk, suhkruhaigus, neuropsühhiaatrilised tõved, talvine masendus, kõrge vererõhk, ülekaal, kroonilised seljavalud, infarkt, insult.
Eriti oluline on see vitamiin taimetoitlastele, lastele ja tubastele inimestele. Kesksuvine päevitamine kaks nädalat enne ja kaks nädalat pärast jaanipäeva ajavahemikul paar tundi enne ja pärast keskpäeva kui hommikul  ei ole keharasvasid maha pestud ja kui ei kasutata päikesekreeme.
NORM:

  • Kuni 2 a. sülelastele iga päev 2000 IU (50 mikrogrammi);
  • 3-12 a. - 5000 IU;
  • Teismelistele - 8000 IU;
  • Täiskasvanud inimesed peaksid saama iga päev vähemalt 10000 IU (250 μg).

VÄRSKE RAPORT D-VITAMIINIST!
Eestlasi kiusab ränk D-vitamiini puudus! Kui sa resideerud Eestis rohkem kui 9 kuud aastas, siis kannatad sa tõsise D-vitamiini puuduse käes, sest sinu veres on D-vitamiini doos alla 20 nanogrammi ml kohta, mis on 3x vähem kui organism tegelikkuses iga päev vajab!
D-vitamiin on väga vajalik 3000 geeni tööks! Meil on kokku 25 000 geeni. See tähendab seda, et D-vitamiin on vajalik rohkem kui 10% geenide normaalseks tööks ja funktsioneerimiseks!

NB! „Kuigi suvel toimub D-vitamiini tootmine nahas päikese UVB-kiirte toimel, on suve lõppedes siiski 73% eestlastel D-vitamiini puudus,“ selgus 2009. a. Tartu Ülikooli uuringust. Põhjuseks asjaolu, et geograafiliselt paikneb Eesti 57. ja 60. laiuskraadi vahel. Kuna päike liigub madalalt, on päikese UVB-kiirgus efektiivne vaid ajavahemikul 10:00—14:00 ning sedagi võib piirata pilvisus.

Viimastel aastatel on levima hakanud päikesekreemi rohke kasutamine, mis peaks kaitsma nahavähi eest. Kuid paraku ei teata, et päikesekreem blokeerib rohkem kasulikku UV-B kiirgust kui ohtlikku UV-A kiirgust. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kreemitamisega teevad inimesed endale hoopis karuteene — organism ei suuda talveks D-vitamiini varusid vajalikul hulgal koguda (sünteesida).

EESTLASTE TERVIS JA PIME AEG
Inimkeha on võimeline tootma sadu erinevaid naturaalseid antibiootikume ehk antimikrobiaalseid peptiide. On teada, et inimesed, kellel on neid peptiide rohkem, haigestuvad külmetus-, viirus- (s.h. ka hepatiit) ja kopsuhaigustesse vähem või ei haigestu üldse. See fenomen on teadlasi huvitanud juba aastakümneid, kuid kuni 2006. aastani ei teadnud keegi, mis põhjusel on mõnel inimesel peptiide rohkem kui teisel. Selle mõistatuse lahendas professor John White koos oma kolleegidega McGill Ülikoolist. Nimelt selgus, et peptiidide tootmist reguleerib D-vitamiin. See avastus viis omakorda järgmise küsimuseni: Kui palju inimesi põeb suvel grippi või külmetushaigusi? Mõned üksikud.

Kuni 2006. aastani arvati tõsimeeli, et külmetushaigused ja gripp tabavad elanikkonda talvel (pimedal ajal) seepärast, et inimesed veedavad rohkem aega kinnistes ruumides, kus nakatumine on lihtne. Lisaks oli levinud eksiarvamus, et külmetushaiguste levikut talvekuudel soodustab suurenenud õhuniiskus. Aga tänu J. White-i läbimurdele on teada, et vähene energiatase ja haigestumine talveperioodil on tingitud hoopis D-vitamiini puudusest, kuna selle tase veres on võrreldes suvise ajaga langenud kuni -70%. Sellist olukorda nimetatakse D-vitamiini puudujäägiks.
Kokkuvõte: Antimikrobiaalsed peptiidid on täiendavaks abijõuks inimese olemasolevale immuunsüsteemile, sest muudavad immuunsüsteemi „targemaks“.

D-VITAMIIN JA EESTLASTE SÜDAMEPROBLEEMID
Harvardi Ülikooli uuring tegi Dr. Edward Giovannucci juhtimisel kindlaks, et uurimisalused, kellel oli D-vitamiini sisaldus veres alla 15 ng/ml, said südameinfarkti 242% tõenäolisemalt meestest, kelle D-vitamiini tase oli vähemalt 30 ng/ml.
Tänu sellele uuringule ja asjaolule, et 73% eestlastel on D-vitamiini puudujääk, võime lõpuks ometi mõista, miks on Eesti südamehaiguste ohvrite arvult Euroopas esikohal. Kui varem arvati, et südamehaigustest põhjustatud surmad toimuvad talvel seetõttu, et inimesed hindavad oma võimeid lume koristamisel üle, siis nüüd teame, et põhjus peitub enam kui kolmveerand juhtudel D-vitamiini puudujäägis.

NB! Meestel hakkab luutihedus hõrenema alates 40-eluaastast ja naistel ligikaudu 10 aastat enne menopausi algust. See on tingitud sellest, et keha võime naturaalset D-vitamiini sünteesida väheneb iga aastaga 20-30% ja nõnda tekibki D-vitamiini puudujääk.

Menopausis naistel, kes saavad PIISAVAS koguses D-vitamiin, imendub kaltsium 65% paremini.
Lisaks sellele, et D-vitamiin suurendab vastupanu infektsioonidele, kasvajatele ja mitmetele ainevahetushaigustele, on ta seotud ka normaalse südametegevuse, verehüübimise saavutamise, stabiilse närvisüsteemi ning vererõhu säilitamisega.


D-VITAMIINI PÕHIFUNKTSIOONID

Kaltsiumi imendumine ja reguleerimine (luud ja hambad)
D-vitamiini puudusel alaneb kaltsiumi imendumine ja ladestumine luudesse, samuti luukoe uuenemine. See omakorda viib luukoe kaotusele ja luutiheduse vähenemisele, mille tagajärjel suureneb risk luumurdude tekkeks. Olukorra edasi arenedes tekib osteoporoos. Reumatoloog Riina Kallikorm sõnul on: «D-vitamiini tase otseselt seotud mitmete luude tervise aspektidega.» S.h. skleroosis multipleks ja reumatoidartriit.
NB! D-vitamiini toimel toimuv kaltsiumi reguleerimine on tähtis ka närvisüsteemi funktsioneerimiseks ning ülivajalik fosfori imendumiseks, sest just fosfori abil toimub luustiku ehitus.

Energia
D-vitamiin annab energiat pimedal ajal - kaitseb kroonilise väsimuse sündroomi (kotid silmade all), depressiooni ja masenduse eest.

Nahavaevused
D-vitamiin aitab kõikide nahaprobleemide korral. Leevendab aknet, ekseeme ja psoriaasi.

Rakkude diferentseerumine
Inimese organism koosneb väga paljudest erinevat tüüpi rakkudest (näit. närvirakk, vererakk, lihasrakk, seemnerakk, munarakk, jne), mis moodustavad erinevaid kudesid. Rakkude diferentseerumine on uute ning oma olemuselt erinevat liiki rakkude tootmine õiges kohas, õiges koguses ning õigel ajal. Tänu sellele on võimalik elusolendi kasvamine ja haavade paranemine. Kui mingil põhjusel see mehhanism häirub, hakkavad vohama muteerunud rakud, mis paljunedes tekitavad olukorra, mida nimetatakse vähkkasvajaks. Värskete uuringute põhjal on selgunud, et D-vitamiin on üks olulisemaid organismi abimehi, aidates rakkude diferentseerumisel “silma” ja kontrolli peal hoida.

Autoimmuunsushaigused
Diabeet, reumatoidartriit ning sclerosis multiplex on mõned näited autoimmuunsushaigustest, mis tekivad siis, kui inimese immuunsüsteem ründab omaenda kudesid. Neid haigusi seostatakse D-vitamiini puudusega, sest D-vitamiini koguste tõstmisel loomkatsetes, toimus loomade paranemine.

Vererõhu reguleerimine
D-vitamiin osaleb vererõhu reguleerimises.

Ülekaalulisus
D-vitamiini puudujääk organismis soodustab kehakaalu tõusu.

Vähkkasvajad
Viimase kolme aasta jooksul avaldatud uurimuste tulemused on näidanud, et D-vitamiini vaegust on põhjust seostada 17 erineva vähivormi, eriti rinna-, käärsoole-, põie-, munasarja-, eesnäärme- ning kopsuvähiga.
Ka juba 60 aastat kestnud vähiuuringutes on selgunud, et riikides, kus on päikest rohkem, on vähki haigestumine madalam. On leitud seos D-vitamiini ja vähi vahel.

D-vitamiin = selge mõistus ja hea mälu
Alzheimeri tõbi on kõige sagedasem dementsuse vorm, mille olulisim riskifaktor on vanus. Haigusele on iseloomulik intellektuaalsete võimete taandareng ja tõsised mälu häired. Hetkel on maailmas käimas uuring, mis annab alust uskuda, et seos Alzheimeri tõve ning D-vitamiini puudjäägi vahel on tõepoolest olemas.

Kui D-vitamiin nii tähtis on, siis miks Eesti arstid sellest midagi ei räägi?
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna tudengitele räägitakse D-vitamiinist ainult põgusalt. D-vitamiini teemal peatutakse vaid 2 minutit, ja peamine sõnum, mida noored arstitudengid saavad on see, et nad peavad vältima patsientidele D-vitamiini üledoosi andmist. Loomulikult on see ülim jama, sest Eesti tingimustes on D-vitamiini üledoseerimine praktiliselt võimatu. Ka elevandile mõeldud D-vitamiini doos ei tee inimesele pöördumatut kahju. Maailmas pole teada ühtegi juhtu, et D-vitamiin oleks mõnele inimesele saatuslikuks saanud.

Tunnustatud arst John Cannel (Executive Director of Vitamin D Council) on öelnud: „D-vitamiini üledoosi pärast muretsemine on sama hea kui karta liivakõrbes uppumist.“ Veel üks John Cannel-i suurepärane selgitus: „Kui ühes päevas juua 8 klaasi vett, on inimesega kõik hästi, kuid kui ta joob 80 klaasi, siis ta sureb. See tähendab seda, et vee terapeutiline indeks on 10. Aga D-vitamiini terapeutiline indeks on rohkem kui 10.
Maailmas pole olemas ühtegi arsti, kes oleks kokku puutunud D-vitamiini mürgitusega, küll aga teab iga arst kedagi, kes on surnud joogivee liigtarbimisse (hüperhüdratsioon).

Miks tudengitele siis rohkemat ei räägita?
Tartu Ülikooli meditsiiniõppejõud on ravimifirmadega heades sidemetes (koostööprojektid). Enamus õppejõududest on käinud ravimifirmade poolt finantseeritud „õppereisidel“ ja muudes põnevates ning eksootilistes paikades. Unustada ei tohi ka Eesti väiksust. Paljudes ravimifirmades töötavad õppejõudude kursusekaaslased ja isiklikud sõbrad.
Tegemist on tõsielulise faktiga, mitte vandenõuteooriaga.

Aga nõukaaegse haridusega meditsiinitöötajad ja perearstid?
Enamus revolutsioonilistest avastustest D-vitamiini alal on tehtud alles viimase 10 aasta jooksul. See tähendab seda, et kui (pere)arstid ennast omal vabal ajal ei täienda ja internetis olevate avalike materjalidega ei tutvu, siis ei saa nad midagi teada, sest selliseid koolitusi nagu ravimifirmad oma toodetele korraldavad, D-vitamiini kohta ei tehta.

Sotsiaalministeerium on välja öelnud, et vajadus D-vitamiini koolituste järele puudub. Seega ei jäägi arstidel üle muud, kui iseseisvalt lugeda artikleid (rohkem kui 44 000 erinevat) PubMedi andmebaasist (http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed). Kahjuks aga pole paljudel arstidel selliseks iseseisvaks tööks aega ega tahtmist. Mõnda osa arste takistab ka tagasihoidlik inglise keele oskus.

Näiteks KaitseOmaTervist.ee korraldatud perearstide küsitlusest selgus järgmine:
27 arsti 30-st arvas, et D-vitamiini lisaallikas pole vajalik, kui suvel on paar korda nädalas päevitatud. Ainult kolm arsti teadsid, et oktoobri keskpaigaks on suvel organismi kogunenud D-vitamiini varud end ammendanud ning on hädavajalik selle igapäevane sissevõtmine. Muide, need 3 arsti, kes on asjast õigesti aru saanud ja teemat valdavad, töötavad väljaspool Tallinna.

Kuidas ma tean, kas mul on D-vitamiini puudujääk?
Ainus viis teda saamiseks on teha vere analüüs. Enamus inimesi on D-vitamiini puudujäägiga juba nii kaua aega elanud, et nad on olukorraga leppinud. Nad arvavad, et peavadki end sandisti tundma, sest sellises olukorras on oldud juba aastaid. Küll aga tuntakse otsekohest mõju ja positiivset muutust elukvaliteedis, kui hakatakse võtma D-vitamiini tablette.

Võitlus D-vitamiini eest
Eesti on Euroopa Liidu riik, mille tervishoiupoliitikat kujundavad ravimifirmad. Sellest tulenevalt andis Sotsiaalministeerium 2005. aastal välja määruse, mille alusel keelati ära paljude vajalike vitamiinide ja mineraalainete käsimüük Eesti Vabariigi territooriumil.

Eesti ametnikud läksid koguni nii hoogu, et keelasid kordades rohkem tootenimetusi kui nende kolleegid teistes EL-i liikmesriikides. Oli see siis põhjustatud altkäemaksudest või lihtsalt tahtmisest ravimifirmade esindajate heakskiitu pälvida, tundub siiski, et Eestis on meditsiinimaffia eriti tugevalt kanda kinnitanud.

Igatahes, inimesed olid kurvad ja pettunud. Seejärel tekkis neil aga mõte paluda oma välismaal viibivatel sõpradel ja tuttavatel saata Eestisse nüüdseks keelatud vitamiine ja ravimeid posti teel. Mõnda aega lasti sellisel olukorral ka kesta, kuid siis sekkus jõuliselt Eesti Toll, hakates Eestisse saabuvaid postipakke massiliselt konfiskeerima. Sellise ülekohtuse kohtlemise osaliseks langes ka inimese hea sõber D-vitamiin. Paar kuud hiljem tõsteti D-vitamiin siiski lubatud toidulisandite nimekirja tagasi, kuid juurde lisati tingimus, et D-vitamiini kogus tabletis peab olema minimaalne ehk inimkeeli öeldes: „Nii pisike, et sellest mingit tolku poleks.“

Oot-oot.. Kas D-vitamiini mitte apteekides ei müüda?
Apteekides müüakse D-vitamiini küll, kuid nendes tilkades ja tablettides on D-vitamiini kogus nii minimaalne, et tarvitaja organismi jaoks ei kaasne sellega mitte mingisugust efekti!!!  NB! Sama lugu on ka kaubanduskettides müüdavate teiste vitamiinidega!!!

NB! Eriti tähelepanelik tuleb olla ka lastele mõeldud Calcigran Forte närimistablettidega, sest need sisaldavad aspartaami (E951). Tegemist on suhkruasendajaga (200 korda magusam kui suhkur), mis tekib tööstuslikult alumiiniumi töötlemise tulemusena. Lisaks ollakse arvamusel, et aspartaam võib olla tugev neurotoksiin ehk närvimürk. Ettevaatlik tuleb olla ka kalamaksast saadava D-vitamiiniga, sest need tooted sisaldavad raskemetalle ja muid mürkkemikaalide jääke.

Ma olen kuulnud, et D-vitamiini esineb kahel kujul? Nii D2 kui ka D3-na?
See on tõesti nii. D-vitamiini on kahte sorti: D2 ehk ergokaltsiferool ja D3 ehk kolekaltsiferool. Mis on nende erinevus? Vahe on selles, et keha omastab D3 vormi 300x korda paremini kui D2-te. See tähendab seda, et D2 on praktiliselt kasutu. Aga seda enam on kummaline, et Eesti haiglates on endistviisi kasutusel D2-süstid.

Mitu D-vitamiini tabletti peaksin ma võtma?
Eesti ravimiamet on lubanud müüa D-vitamiini, mille üks tablett sisaldab maksimaalselt 10 mikrogrammi ehk 400 IU-d (rahvusvahelist ühikut) kolekaltsiferooli. Tabletipurgil on kirjas norm – 1 tbl. päevas ning hoiatus – LUBATUD NORMI MITTE ÜLETADA!

Siiski on erapooletud teadlased ja arstid arvamusel, et Baltikumi ja Põhjamaade laiuskraadidel elavad inimesed peaksid tarbima vähemalt 4000 IU ehk 10 tabletti päevas. Täiskasvanud meesterahva keha kulutab päeva jooksul ära just nimelt 3000-4000 IU-d D-vitamiini.

Aga seda, mitu IU-d (rahvusvahelist ühikut) D-vitamiini konkreetselt sinu keha IGA PÄEV vajab, saab kindlaks teha ainult vereanalüüsiga (25-hüdroksüvitamiin D test), millest on näha, milline on D-vitamiini tase sinu veres. Eestis on kasutusel kaks mõõtühikut: ng/ml ja nmol/L. D-vitamiini tase sinu ja su laste veres peaks aastaringselt olema kõrgem kui 50 ng/ml (125 nmol/L).

Miks on tähtis, et mu D-vitamiini tase oleks kõrgem kui 50 ng/ml (125 nmol/L)?
Alates sellest tasemest toimub D-vitamiini õige imendumine organismi. Tänu tõhusatele uuringutele on teada, et enne kui pole saavutatud 50 ng/ml (125 nmol/L) tase, on organism pidevas D-vitamiini „näljas“, ning alles siis, kui see number on kõrgem kui 50 ng/ml (125 nmol/L) alustab keha D-vitamiini tagavarude kogumist tuleviku tarbeks. See tähendab ka seda, et keha pole enam „näljas“ ning D-vitamiin on keha tähtsate bioloogiliste protsesside tarbeks koguaeg saadaval.
Sellega arvestades peaks D-vitamiini tase veres aastaringselt jääma vahemikku 50-80 ng/ml (125 kuni 200 nmol/L).
Samale informatsioonile tuginedes on tabelid koostanud ka maailmakuulus arst Dr. Joseph Mercola (mercola.com):


PuudujääkOptimaalneVajalik vähi ja südamehaiguste korralLiiga palju
< 50 ng/ml50-70 ng/ml70-100 ng/ml> 100 ng/ml


VanusKogus (IU)
Kuni 535 IU x kaal x 2
5-10 aastat2500 IU
Täiskasvanud5000 IU 
Rasedad naised5000 IU


TÄHELEPANU: Enne vereanalüüsi tegemist on võimatu öelda, kas need soovitused on sulle sobilikud. Võib selguda, et vajad veelgi suuremaid koguseid!!!

Kas toidust ei saa vajalikku D-vitamiini kogust kätte?
Väga rikkalikust toidulauast on võimalik kätte saada kuni 300 IU-d D-vitamiini, kuid kindlasti mitte 5000 IU-d. Seetõttu on parim allikas D-vitamiini saamiseks suvel päike ja pimedal ajal kolekaltsiferooli tablett.  Kuigi skeptikute väide võib olla tõene, et peaksime toituma nagu meie vaarisad, tuleb meeles pidada, et meie kõikide toitumistavad ja -harjumused on tänapäeval midagi muud. Kas me sööme iga päev soolasilku, hülgerasva, odrakörti ja tuhas küpsetatud naerist?

Kus saab Eestis D-vitamiini taset mõõta?
Vereanalüüsi saab anda nii perearsti juures kui ka Diagnostikakeskuses ning Quattromedi laborites üle Eesti (Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Viljandis, Kiviõlis, Sillamäel).

Kas peaks muretsema D-vitamiini üledoosi pärast?
Tasub teada, et suvel päikese käes 15-30 minutit päevitades saab inimene ilma kaitsekreemideta kätte 10 000 – 15 000 IU-d. Ei ole täheldatud, et inimeste enesetunne seetõttu halveneks. Küll aga võib ületarbimine tekkida siis, kui manustada mitme aasta vältel järjest iga päev üle 50 000 IU.
NB! Päikese käes olles pole võimalik D-vitamiini üledoosi saada, sest keha kaitseb end nahas asuva melaniini abil, tekib päevitus. 

neljapäev, 8. oktoober 2015

Ketotoitumise A & O



Paljud on aru saanud, et LCHF-toitumisele hea hoo sisseandmiseks on kasulik teha kas aeg-ajalt või enam-vähem pidevalt ranget ketodieeti (juhul, kui liberaalne lchf soovitud tulemusi ei anna). Range keto tagab hea energiataseme, võtab ära söögiisu, teeb korda naha, normaliseerib kehakaalu, hoiab eemale külmetushaigused ja toob ilmselt veel palju muidki rõõmustavaid tervisevõite.

Teen taaskord puust ja punaseks, mida tähendab range ketotoitumine ja kuidas seda teha.

1. Söö vähe süsivesikuid - jäta söömata ilmselged süsivesikuallikad nagu suhkur, leib, kartul, makaron, riis, aga ka peidetud süsivesikuallikad nagu piimatooted (2 klaasi võrdub juba 20 g sv!) ja pähklid.

2. Ära liialda valguga - ketoosi ei saavuta liha- ja juustudieediga. Vali pigem rasvasem lihatükk või lisa lahjemale lihatükile võid või rasvast kastet, mitte ära söö omal kõhtu täis vaid lihast ja juustust. Juust sisaldab väga suures koguses piimavalku ehk kaseiini, mis osadel inimesel tõstab veresuhkrut ehk nullib ketoosi. Igaühel tuleb kahjuks või õnneks ise järele proovida, kas või kui suures koguses ta omale juustu lubada saab. Juhul, kui otsustad juustu süüa, vali võimalikult rasvaseid juustusorte. Kõige ketosõbralikumaks juustuks nimetavad paljud asjatundjad Brie juustu, kuna see on tõesti rasvane.

3. Söö julgelt rasva - toidu kõrvale maitsevõid või bearnaise kastet, joo rasvakohvi (vahusta kohv või ja mct-õliga, see tõstab koheselt ketoonide arvu veres), samamoodi on heaks ketoosi tõstjaks kookoskreem, mis sobib hästi magustoiduks (sulata vesivannil ja sega selle sisse näiteks ceylon kaneeli või bourbon vanilli või toorkakaopulbrit või veidi sidrunimahla ja riivitud sidrunikoort).

4. Selleks, et oma toitumist adekvaatselt hinnata, mõõda hommikuti peale ärkamist ja enne hommikusööki oma veresuhkrut ja ketoone. Sul on hea ketoos siis, kui su ketokehade arv veres on vähemalt 1,5 - AGA see kehtib vaid juhul, kui su veresuhkru numbrid algavad 4-ga. Aju saab kütusena ketoone kasutada vaid olukorras, kus veresuhkur on piisavalt madal - lugesin hiljuti, et kui ketoosis olles on veresuhkur kuni 4.4, siis kasutab aju 80% ulatuses ketoone. Ehk et kui sul on küll kõrge ketoosinäit, aga veresuhkur on ikkagi üle 5, ei ole nendest ketoonidest mitte mingisugust kasu - need ei ole ajule kättesaadavad, sinu organism neid ei kasuta. Samamoodi ei ole mõtet mõõta ketoosi uriinist - sealt saabki mõõta neid kasutamata jäänud ketokehi ja teadmine nende kohta ei anna midagi. See on umbes sama, kui lugeda prügikastist banaanikoorte arvu ja otsustada selle järgi, mitu avokaadot sõid. Ketoosi saab siiski hinnata kõige paremini veresuhkru ja vere ketokehade näitude kombinatsiooni põhjal. Ehk siis lihtsalt: veresuhkru näit võiks olla võimalikult madalas tervislikus vahemikus (3.9-4.4) ja ketoosinäit võimalikult kõrges tervislikus vahemikus (1.5-3.0).

Freestyle Optium Neo glükomeetri, mis mõõdab ka ketokehi, saab AS Mefo kaudu, samuti saab sealt osta glükoosi ja ketokehade testribasid.



5. Selleks, et enesetunne oleks hea (ning ka selleks, et veresuhkrunäit ilusaks saada), on vajalik hea uni. Kõige tervislikum uneaeg algab õhtul 10-11 vahel. Kui hommikul suudad ilma äratuskellata ärgata, siis on üsna suur tõenäosus, et oled hästi välja puhanud, tavaliselt eeldab see umbes 7-8 tunnist sügavat und. Kes soovib oma une kvaliteeti pedantselt protsentides mõõta, neile sobib hästi telefonis äpp nimega Sleep Cycle. Mida parem uni, seda parem veresuhkur, seda parem ketoos, seda parem tervis ja energiatase :)

6. Ära söö kogu aeg. Püüa järgida 16:8 söögirütmi, paastu 16 tundi ööpäevas (sinna paastutundide arvestusse läheb ka ööuni) ja söö 8-tunnise vahemiku sees soovitatavalt 2 korda.

7. Ära püüa ketoosiga kohandumise perioodil koguseliselt või kaloraažilt vähem süüa kui sooviksid. Kui sööd, siis söö omal isu täis ehk nii palju, et näljatunne kaob. Munad igal kujul (praemuna, omlett, munapuder, munavõi, munamuffinid, täidetud munad, keedumuna, vutimunad, pardimunad jpm), liha, kala, kana, peekon, avokaado, oliivid, hapukapsas, brokoli, lillkapsas, värske kapsas, spinat, basiilik, lehtkapsas, rukola, sparglid, või, oliivõli, kookosrasv, ghee, pardirasv, peekonirasv, mct-õli ja mingil määral võib lubada ka madala süsivesikusisaldusega kookostooteid (kookosjahu, kookoshelbed, kookoskreem).

8. Kui tundub, et pea valutab, energiat on vähe või sind on tabanud jõuetus, siis on ilmselt tegemist keto-flu ehk ketoosi üleminekuvaevustega - nende vastu aitab alati väike soola-shot - sega klaasi vee sisse pool teelusikatäit roosat himaalaja soola ja joo see ära, see aitab hästi. Väga kasulik on ka kodune kondipuljong roosa soolaga. See aitab taastada elektrolüüte ning võtab kiirelt ära peavalu ja pearingluse, mis ketoosiga kohandumise perioodil võivad tabada. Keto-flu ehk ketoosi üleminekuvaevused saavad tavaliselt umbes nädalaga läbi, kui suudad need ära kannatada ja süsivesikute piiramist jätkata.

9. Soovitatav on vältida alkoholi. Näiteks vein ei sisalda küll väga palju süsivesikuid (tavaliselt 3-6 g sv 1 liitri kohta), aga kui kehas on alkoholi, siis peab keha kõigepealt selle alkoholi ära kasutama ja alles siis, kui keha on alkoholist "puhas", saab jälle rasvavarude kallale minna. Seega alkohol on nagu pausinupp ketoosile. Ise otsustad, kas soovid seda pausinuppu vajutada.

10. Ökondusega ei maksa küll hulluks minna, aga tasub siiski meeles pidada, et mida kvaliteetsemat ja puhtamat toitu sööd, seda paremini ennast tunned. Silmas tasub pidada just omega 3:6 suhet, et end hästi tunda - ideaalis võiks see suhe olla 1:1. Omega 3 on põletikku alandav ja omega 6 põletikku tekitav. Kuna tänapäeva toit sisaldab niigi ülemäära omega 6 (eelkõige tuleb see teraviljast ja teravilja söönud loomade lihast ning rääsunud taimeõlidest - maisiõli, päevalilleõli, rapsiõli, sojaõli jms), siis tuleks selle tasakaalustamiseks eelkõige püüda süüa rohkem just omega 3 rikkaid toite: meres kasvanud kalad, rohtu söönud loomade liha, talumunad, rohtu söönud lehma piimast tehtud või jms. Olulise tähtsusega on ka omega 9, mille ideaalseks allikaks on avokaado. Üldiselt on süsivesikuvaene toitumine oma olemuselt niigi põletikku alandav, aga kindlasti on su enesetunne parem, kui valid oma toiduks puhtad ja kvaliteetsed toorained, mitte ei vali oma süsivesikuvaeseks-rasvarikkaks söögiks rääsunud taimeõlisid, lisaainetest pungil vorste, marinaadis lihatooteid jms. Talumunad on küll üldjuhul kallimad kui säästumunad, aga kui mõelda, et üks karp talumune maksab umbes sama palju kui üks hotdog, siis pigem tasub eelistada neid talumune hotdogile :)


esmaspäev, 5. oktoober 2015

Õunaeksperiment


Kui ma peaaegu 3 aastat tagasi LCHF-toitumisega alustasin, tundus minu jaoks ainuke raske moment selle toitumisstiili juures puuviljade vältimine. Selle mõttega tuli ümber harjuda, aga vahetasin hea meelega igapäevase puuviljasöömise oma uue hea enesetunde ja tervisliku kaalu vastu, siin ei olnud pikka kaalumist. Või nagu targemad asjatundjad ütlevad - puuviljad ei sisalda tegelikult midagi sellist, mida me tunduvalt madalama süsivesikusisaldusega köögiviljadest kätte ei saaks. Puuviljades on peamiselt vesi ja suhkur ning natuke C-vitamiini ja lisaks veel kiudaineid. Ilma suhkruta saame suurepäraselt hakkama, vett võib kraanist juua ning C-vitamiini ja kiudaineid saab väga hästi ka brokolist, hapukapsast, värskest kapsast, paprikast ja paljudest muudest köögiviljadest.

Üldiselt olen nüüdseks väga hästi harjunud mõttega, et ma puuvilju ei söö. Vahel harva tundub poes ahvatlev banaanide lõhn ja väga harva sööngi siis banaani. Teine asi on siis, kui sügisel saavad meie Hiiumaa aias valmis kodused õunad. Need on ju "päris õunad", nendel on sama maitse, nagu siis, kui ma laps olin, nendel on hoopis teine väärtus kui mingitel poe "plastmassõuntel".

Nüüd sügisel saidki Hiiumaal valmis minu kõige lemmikumad õunad ja otsustasin teha kliinilise katse iseendaga - muus osas söön oma ranget LCHF-i ikka edasi (munad, rasvane liha, erinevad köögiviljad, või, kookosrasv, mct, vahel kookoskreem või midagi kookosjahust), aga luban omale iga päev lisaks ühe lemmikõuna. Need ei ole eriti suured, kaaluvad umbes 100-130 grammi tükk ning õunasüda ja väike ussitanud osake jääb ju järele :) Kui ma ei eksi, siis on tegemist sügisjoonikuga. Igatahes mõnus mahlane ja hapukasmagus õun.




Ja mida näitavad siis tulemused? Tulemused näitavad üheselt, et üks kodune õun päevas ei tee mulle mitte midagi halba :) Glükoosi-ketoosinäidud on väga head ja kaal sama.

Siin on näiteks laupäevahommikused näidud:

Kui veresuhkru puhul on ootuspärane väga hea tulemus alla 4.5 ja ketoonide puhul üle 1.5, siis siinkohal saavutasin hoolimata õunast juba terapeutilise ketoosi (igasugu haigusi raviva ja ennetava) tugevalt tervistava numbrikombinatsiooni, (Näiteks veresuhkru:ketoonide suhte ca 1:1 kohta võib lugeda siit ehk et kuidas tugeva ketoosi abil vähiravi toetada, arsti nimi on dr Thomas Seyfried, tema soovitus on ravi eesmärgil hoida glükoosi-ketoonide suhe 1:1, mis annab kõige suurema ketoosiga kaasneva tervisevõidu, st haigusi raviva ja ennetava toime). 

Seega sellest enam paremaid näite pole võimalik saada ja järelikult on üks kodune õun päevas minu organismi jaoks igati ok :) 

Kas see tähendab nüüd, et ma jäängi aastaringselt iga päev puuvilja sööma? Ei, seda see kindlasti ei tähenda. Mind ei tõmba sugugi poeõunad ega välismaised puuviljad. Jään ikka oma lchf-i juurde edasi, aga praegu söön oma lemmikuid Hiiumaa õunu nii kauaks, kuni need mul otsa saavad. Tarbin oma hooajalisi õunu lihtsalt.

Eks kõige raskem ongi õunasöömise juures ühe õunaga piirduda. Sest arvata on, et 5-6 õuna päevas enam sama häid tulemusi ei tagaks ;)





laupäev, 3. oktoober 2015

4. oktoober on Kaneelisaia Päev :)

Rootslased armastavad kaneelisaiu nii kangesti, et nad on pühendanud kaneelisaiadele eraldi päeva - Kanelbullens dag 4. oktoobril.

Otsustasin siis minagi täna ühed võimalikult ketod kaneelisaiad küpsetada. Retsepti aluseks võtsin eelmise aasta jõuludeaegsed keto-piparkoogid - kõik koostisosad on ketoosisõbralikud ja mõõdukalt tarbides väga OK. Ka tulemusega jäin rahule - need kaneelisaiad maitsesid nii mulle endale kui ka mu teistele pereliikmetele. Teistel on muidugi üsna ükskõik, kui ketosõbralikud need kaneelisaiad on - nemad ootasid head maitset ja said selle :)

Paar sõna ka kookosjahude kohta. Erinevad kookosjahud võivad olla vägagi erineva koostise, konsistensti ja süsivesikusisaldusega. EKO kookosjahu (inglise keeles Coconut Fibre) on väga madala süsivesikusisaldusega (ca 4-9 g), lisaks on sellest välja pressitud suurem osa kookosrasva, mis teeb sellest väga kuiva, peene konsistentsi ja väga heade küpsetamisomadustega jahu. Antud retsept ei pruugi õnnestuda, kui kasutada teist tüüpi kookosjahu, mis on teralisem, rasvasem või magusam - seega katsetamise küsimus.


Taigna jaoks läheb vaja:
200 g toasooja võid
6 muna
1-2 tl kardemoni
2 spl Bakery+ magustajat või 1 dl Sötini

Sega kõik taigna koostisosad omavahel (ma panin köögikombaini ja lasin ühtlaseks massiks).
Tõsta taigen kahe küpsetuspaberi lehe vahele ja rulli õhukeseks.
Voldi kokku ja tõsta umbes 1-2 tunniks külmkappi, et või taigna sees saaks uuesti hanguda.


Kaneelivõi täidis
200 g toasooja võid
1 spl Bakery+ magustajat või 0,5 dl Sötini
2-3 spl Ceylon kaneeli

Sega kaneelivõi koostisosad ühtlaseks massiks.

Peale seda, kui taigen oli 1-2 tundi külmkapis tahkunud, valmistasin kaneelirullid.
Enne kaneelirullide lõplikku kokkurullimist soojenda ahi korralikult kuumaks. Ma panin soojenemise ajaks ahju maksimumkuumusele. (Kui selline võipõhine taigen tõsta külma ahju, sulab sellest lihtsalt või välja ja "saiadest" suurt asja ei saa ilmselt.)
Voldi taigen jälle lahti, eemalda pealmine paber ja määri taignale kaneelivõi.


Nüüd rulli taigen koos kaneelivõiga suureks rulliks ja lõika umbes 1 - 1,5 cm paksused viilud ja aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (või ka paberist muffinivormidesse). Raputa kõige peale ka veidi kaneeli.



Tõsta eelnevalt kuumaks köetud ahju, keera peale rullide ahjutõstmist ahi 200 kraadile ja küpseta umbes 15-20 minutit (ei pea päris pruuniks pealt minema).


Ma tõstsin alles valmis kaneelisaiad muffinivormidesse - enne ei tulnud meelde, et mul neid vorme kodus olemas on :)




Head isu! Sobivad hästi kohvi kõrvale :)








neljapäev, 1. oktoober 2015

Ultraman Jonas Colting: vastused tüüpilistele LCHF-i puudutavatele vastuväidetele

Kuna siinne eelmine tõlkeartikkel oli mõeldud "vanadele kaladele" ja LCHF-i nüanssidesse sügavalt süvenenutele, siis täna tõlgin ühe mõnusa lihtsa artikli laiemale publikule, mis peaks olema eriti heaks abimeheks just LCHF-iga alustajatele. Algajatel kipub tihti olema kõrval neid nn. "heatahtlikke nõuandjaid", kellelt ikka võib kuulda, et aju vajab ju süsivesikuid ja rasv tekitab südamehaigusi ja ega sa ometi oma lastele sellist toitu ei anna?! Siis on hea, kui need vastused kohe võtta on :)

Artikli autor on Jonas Colting, kuulus Rootsi triatleet ja mitmekordne Ultramani võistluse võitja. Lisaks on ta ka suur LCHF-i fänn, viljeleja ja antud teemal loengute pidaja, blogija ning ta teeb aeg-ajalt kaastööd ajakirjale Runners World.

Tänane artikkel asub siin: http://coltingblogg.com/2012/02/15/svar-pa-tal-om-lchf-min-senaste-bt-kronika/



”Miski ei tekita sama löövaid kollaste väljaannete pealkirju kui dieedinipid. Eriti, kui seda on kinnitamas kellegi suur kaalukaotus!
Tänapäeval võtavad paljud kaalus alla LCHF-toitumise ehk "low carb, high fat" abil. Osad neist koguni 80-90 kilo! Mulle teadaolevalt ei ole seni veel ükski inimene sama dieediga kaalus juurde võtnud, mida kahjuks ei saa öelda kõigi otsetee-dieetide kohta, mis põhinevad toidukordade pulbriga asendamisel ja rasvavaesel toitumisel.
Sellele vaatamata kuuleb LCHF-i kohta siiski väga palju erinevat alusetut kriitikat ja väärarusaamu, mis kirjeldavad seda toitumisviisi kui ekstreemset, ohtlikku või haigusi tekitavat. 
Järgnevad vastused mõnedele kõige tavalisematele väärarusaamadele LCHF-i kohta:
-LCHF on moedieet ja me ei tea selle pikaajalist toimet: Vastupidi! See on toitumisviis, mis on kooskõlas inimese algse toitumisega, milles oli palju loodusest pärit küllastunud rasva ja valku. Hoopis meie tänapäeva toitumine, mis sisaldab palju rafineeritud toitu ja teravilja, on antud kontekstis moedieet.
-LCHF tekitab haigusi: Täiesti vale. Miks me peaks haigeks jääma sellise toidu söömisest, mida oleme loodud sööma? Inimestel, kes on aastaid LCHF-i järgi toitunud, on tervislikud vererasvad ning hea südame- ja veresoonkonna tervis.
-rasv on kahjulik ja muudab meid ülekaaluliseks: Ei. Rasv ei tee meid paksuks, nii nagu köögiviljad ei tee meid roheliseks. Me oleme rasvakütusel olendid ja looduslik rasv on meile tervislik. Seevastu peame eemale hoidma kõikidest margariinidest. Rafineeritud ja moodne toit on kõikide toitumisest tulenevate haiguste põhjustaja.
-LCHF on ekstreemdieet: Kuidas saab LCHF olla ekstreemne, kui tegemist on loodusliku ja rafineerimata toidu söömisega, mis on olnud inimeste toiduks juba aastatuhandeid? Kas mitte riiklike toitumissoovituste lahja piim, margariin ja teravili pole midagi hoopis ekstreemsemat?
-tegelikult on vaja lihtsalt rohkem liikuda ja vähem süüa: Ei, see on väga pinnapealne nägemus meie ainevahetusest. Tegelikult on küsimus rohkem selles, milline on meie hormonaalne reakstioon meie poolt söödavale toidule. Suhkur ja süsivesikud stimuleerivad insuliinireaktsiooni ning mida rohkem insuliini keha toodab, seda väiksem võimalus on meil kütusena oma rasvavarusid kasutada. Inimesed jäävad sõltuvusse pidevast süsivesikute lisamisest, et veidi rohkem jaksu saada. Siit tuleb ka paradoks, miks on nii palju ülekaalulisi sportijaid, kuigi nad ju teevad nii palju trenni - nad on pidevalt suhkrukütusel ja selle asemel, et kaalus alla võtta, võtavad nad hoopis juurde.
-aju vajab suhkrut: Sugugi mitte niimoodi, nagu paljud arvavad. Ja kohe kindlasti mitte süsivesikurikka toidu kaudu. Kui meie ajud oleksid kogu aeg olnud süsivesikukütusest sõltuvad, siis ei oleks meil kunagi õnnestunud üle ühe päeva ilma toiduta vastu pidada. Me teame juba, et saame suhteliselt kaua ilma toiduta hakkama, kui me vaid juua saame. Kui me sööme vähem süsivesikuid, siis muudab keha rasva ja valku glükoosiks, mida aju kasutab. Selle protsessi nimi on glükoneogenees. 
-lastele LCHF-söögi andmine on laste väärkohtlemine: See on absurd. Aga ajal, kus on "normaalne" reede õhtut suure kommikausi taga nautida, on mõistagi ennekuulmatu, et loobutakse kunstlikest light-toodetest ja antakse oma lastele päris toitu. 
Kas pole mitte kummaline, et kõigepealt tuleb leida tõendeid selle kohta, et ebaloomulik on ohtlik, enne kui me midagi selle vastu ette võtame, aga samal ajal tuleb loomulik enne selle aktsepteerimist tunnistada ohutuks?