Tekst pärineb tema raamatust „Optimaalne tervis, kaalulangetus ja fitness“. Samalt autorilt on ilmunud ka raamat „LCHF ja
treening“.
Ketoos ei ole midagi ebanormaalset – see on vaid ebatavaline suhkrust haige
elanikkonna hulgas
Ketoone toodetakse
maksas rasvhapete lõhustamise teel protsessis, mille nimi on ketogenees.
Ketoonid on kolm vesilahustuvat hapet: atsetoatsetaat, 3-hüdroksübutüraat
ja atsetoon. Seisundit, milles maks toodab rohkem ketoone kui puhkeväärtuses
(0,5 mmol/L) nimetatakse ketoosiks. Atsetoatsetaat ja 3-hüdrokübutüraat on
ketoonid, mida toodetakse maksas ja mis energiana põletatakse. Atsetooni
toodetakse spontaanselt atsetoatsetaadist ja see kaob väljahingamisõhku.
Ketogenees on ülimalt normaalne füsioloogiline seisund ning see on inimese
tavalise ainevahetuse keskseks osaks.
Ketogenees toimub siis, kui
süsivesikute tarbimine on madal. Põhimõtteliselt juhtub see kahes olukorras –
näljaketoosis (3-5 mmol/L ketoone veres), kui lihtsalt ei sööda piisavalt
kaloreid või dieetketoosis, mis kaasneb madala süsivesikute tarbimisega,
madala-mõõduka valkude tarbimisega, aga mille juures energia saamine on säilinud
(1,5-3 mmol/L). Kui sa absoluutselt midagi ei söö, siis ulatub ketoonide tase
kuni umbes 5 mmol/L-ni. Need erinevad ketoosi vormid mõjutavad keha
ainevahetust erineval moel. Näljaketoos toob kaasa selle, et ainevahetus
aeglustub rohkem kui dieetketoosi korral. See omab kaalulangetamise juures väga
suurt tähtsust, kuna dieetketoosi juures võib saavutada seda, et ainevahetuse
aeglustumist saab vähendada või täielikult vältida. See võib tegelikult isegi
kiireneda.
Aju, teatud rakud silma
võrkkestas ja munandites, selgroos ning teatud vererakud ei suuda põletada rasvahappeid,
vaid ainult glükoosi või ketoone. Aju põletab umbes 120 grammi glükoosi
sellises seisundis, kus toiduga saadav süsivesikute tarbimine ulatub vähemalt
120 grammini. Kui saadav kogus jääb alla 100 grammi, toodab maks ketoone, et
varustada aju energiaga. Väiksem osa ajurakkudest suudab põletada ainult
glükoosi ja see hädavajalik glükoosi kogus ulatub umbes 20-30 grammini
ööpäevas. Selle koguse suudab siiski maks toota glükogeneesi kaudu, mis
tähendab, et kehale hädavajalik
süsivesikute kogus on 0 grammi. Muude keharakkude kohta, mis ei suuda rasva
põletada, arvatakse, et nad toodavad oma glükoosi läbi glükogeneesi ja seda
eelkõige piimhappe konverteerimise kaudu.
Süsivesikuvaene toitumine
on tavaliselt ketogeenne toitumine, võib-olla välja arvatud tugevalt sporti
tegevate isikute puhul, kellel on väga suur energiavajadus, mistõttu hoolimata nende
toidu madalast süsivesikute energiaprotsendist võib neil süsivesikute kogusumma
ulatuda siiski 100 grammini päevas. Nagu öeldud on ketoos seisund, mis ilmneb
siis, kui maks toodab rohkem ketoone kui puhkeväärtuses, mis on maksimaalselt
0,5 mmol/L. Ketoonide taset veres saad mõõta ketomeetriga. Ketoonide taset saad
mõõta ka uriinist, aga selle mõõtmismeetodi rakendusala piirdub tegelikult vaid
ketoosi alguse mõõtmisega süsivesikuvaese toitumise esimestel nädalatel. Hiljem
õpib keha ketoonidega toime tulema ning ei erita neid enam uriini, olgugi et
ketoos on niisama „sügav“. Uriini ketokehade arv on niisiis ketoonide ülejääk,
mida keha eritab ning see ei ütle just palju ketoosi astme kohta.
Kas ketoosi
poole tasuks püüelda?
Erinevatel inimestel tekib
ketoos erinevalt. Mõne inimese jaoks võib see juhtuda, kui süsivesikute
tarbimine jääb alla 100 g päevas, teise jaoks siis, kui süsivesikute tarbimine
on viidud alla 50 g päevas. Terve inimese jaoks ei ole ketogeneesi maksimeerimises
tegelikult mingit omaette väärtust. Omaette väärtus seisneb pigem selles, et
saada käima ainevahetuslik üleminek, tänu millele keha hakkab glükoosi asemel
rasva põletama. Ning aktiivselt treenival inimesel võib see juhtuda ka siis,
kui süsivesikute tarbimine ületab 100 g, kuna see inimene sööb väga suurtes
kogustes toitu.
Insuliini suhtes resistentsel
inimesel tasub seevastu püüelda just optimaalse ketoosi poole. Seda seetõttu,
et siis on ketoonidel määrav tähtsus energia kulutamisele nendes rakkudes, mis
on muutunud insuliini suhtes resistentseks ning mis ei suuda põletada
rasvhappeid – eelkõige aju närvirakud. Ketoosi poole peaks püüdlema ka teatud
neuroloogiliste haiguste puhul, nagu näiteks epilepsia, kuna ketoonid
stimuleerivad närvirakkude paranemist ja aju elektriliste signaalide tasakaalu.
Vaata seda niimoodi, et ketoonid on ajule rahustava toimega. Selle poole tasuks
püüelda ka sinul, kes sa soovid kaalust alla võtta, aga ei tee trenni. Ketoos
viib kaalulanguseni läbi selle, et rasva põletatakse efektiivselt ja rasvamass
väheneb, aga ketoos ei ole efektiivse
kaalulangetamise eelduseks.
Vaatamata oma
toitumisharjumustele satuvad kõik inimesed mingil ajal ööpäevast ketoosi.
Hommiku poole ööd, kui paastumine on kestnud juba vähemalt 8 tundi, tekib
enamus inimeste kehas ketoone, mis ületavad 0,5 mmol/L. Ärgem unustagem, et
keha ei liida kokku ööpäevast süsivesikuhulka, vaid reageerib momentaalselt
valitsevale hormonaalsele keskkonnale. Esmajoones on siiski vähenenud insuliin ja vähenenud maksa glükogeen need, mis
panevad maksa ketoone tootma. Vabade
rasvhapete olemasolu veres tuleb alles teisena.
Ketoos ja
ketoatsidoos
Ketoosis ei ole midagi
tervistkahjustavat, vastupidi, aga väärarusaamad ketoosi ümber on tavalised.
See tuleneb muuhulgas ka sellest, et moodsal toidul on nii suur
süsivesikusisaldus, et ketogeneesi ei tekigi normaalsel juhul – välja arvatud
juhuslikult hommikupoole ööd. Ketoonide esinemist on tihti segi aetud
ketoatsidoosiga, haiguslik seisund, mis esineb ravi mitte saanud esimest tüüpi
diabeetikul, kaugele arenenud teist tüüpi diabeetikul või pikaajalise
alkoholiprobleemiga isikul. Ketoatsidoosi puhul on veres väga kõrge ketoonide
tase (15-25 mmol), kõrged veresuhkru väärtused, aga puudub insuliin. Pane
tähele, et ketoatsidoosi korral on 5-10 kordsed ketoonide väärtused võrreldes
sellega, mida terve, tavaline inimene suudaks üldse kunagi toota.
Ketoatsidoos ilmneb esimest
tüüpi diabeetikul insuliinipuuduse korral, näiteks kui seoses toidukorraga
saadakse liiga vähe lisa-insuliini või põletiku korral, kui keha
insuliinivajadus suureneb. Ketoatsidoosi korral on lihtsalt veres glükoosi, mis
varustab aju energiaga, aga keha ei ole suuteline glükoosi rakkudesse viima.
Insuliini puudus annab kehale signaali selle kohta, et valitseb energiapuudus
ning maks alustab täie hooga ketoonide tootmist. Tootmine toimub sellises
taktis, et ketoonid akumuleeruvad veres haiglaselt suures koguses ja vere
pH-väärtus langeb. pH-langemine ongi akuutne oht tervisele ning kui pH-väärtus
läheneb väärtusele 7,0, tekib akuutne oht hapestumiseks, teadvuse kaotuseks ja
lõpuks surmaks. Ketoatsidoosi ei esine õnneks tihti, aga kui see juhtub,
tuleneb see tavaliselt sellest, et vanemad diabeetikud ei suuda enam oma
ravimite manustamisega hakkama saada või nooremad inimesed ei ole veel oma
diabeedi diagnoosi saanud.
Kui ketoatsidoosi puhul insuliini manustatakse,
kaovad ketoonid järk-järgult – lõppeb nende tootmine ja olemasolevad ketoonid
kasutatakse ära (või eritatakse uriini kaudu). Siis on tähtis palju vett juua.
Kui mürgitus on juba kaua kestnud, võib olla vaja ka kaaliumit lisada. Tugevate
sümptomite korral peab haige loomulikult haiglasse viima.
Ketoatsidoosi tekkimise
põhjuseks on insuliini puudumine; tervel inimesel on kõhunäärme
insuliinitootmise negatiivse tagasiside kaudu tagatud, et maks neid liiga palju
ei toodaks. Niisiis liiga palju ketoone ei vabasta insuliini, mis peataks
ketogeneesi. Insuliini, mida esimest tüüpi diabeetikul ei ole.
Ketoatsidoosi
defineeritakse järgmiste väärtuste kaudu:
• Glükoos
>15 mmol/L
• Ketoonid
15 - 25 mmol/L
• pH
< 7,3
Niisiis on ketoatsidoos
eluohtlik seisund. Ketoatsidoosi sümptomiteks on:
- janu
- kõhuvalud
- veetustamine
- metaboolne atsidoos
- suurenenud hingamise
sagedus
- peapööritus
- kooma
Ketoonid on
tervislikud
Ketoonid säilitavad
lihasmassi, varustades aju rasvast tuleva energiaga, selle asemel, et
aminohapped peaks toimima maksa toodetud veresuhkru alusmaterjalina. Ketogenees
vähendab söögiisu, mis võib olla kaalu kaotamise faasis kasulik. Pikaajalise
ketogeneesi suhtes on tervist puudutavaid küsitavusi, mis puudutab
elektrolüütide tasakaalutust, eelkõige just naatriumi-kaaliumi. Inimesel, kes
on ketoosis, on just seetõttu suurem soolavajadus, kuna tal on osalt vähem vett
kehas ning ta on seetõttu haavatavam vedelikukaotustele, nagu näiteks
higistamine, osalt seetõttu, et neerud ei ima sama suures koguses vett, kui
siis, kui süüa süsivesikurikast toitu.
Siiski ei ole mingit alust
uskuda, nagu tooks pikaajaline ketogenees endaga kaasa mingeid ohte tervisele.
Paljud tunnevad end tänu ketogeneesile hästi, aga paljud tunnevad end hästi ka
veidi liberaalsemat tüüpi süsivesikuvaesest toitumisest, millega ei kaasne ketoosi
või millega kaasneb vaid nõrk ketoos. On olemas loodusrahvaid, näiteks eskimod,
kes on pidevas ketoosis ning keda ei kimbuta moodsad läänemaailma haigused.
Süsivesikurikkalt
toitumiselt ketoosi üleminekul maksimeerub ketoonide tootmine kolmanda ööpäeva
jooksul. Siis tuleb 50% keha lihaste energiast ketoonidest ning sellest saab
siis suurim ketoonide kasutaja. Sellega võrreldes kasutab aju vähe ketoone.
Neid kolme esimest päeva võib defineerida kui esimest faasi ketogeensele
toitumisele adapteerumisel. Esinevad üleminekuvaevused on atsetoonisarnane
hingeõhk, väsimus, ähmane nägemine, peavalu – aga see kaob esimese 3-7 ööpäeva
jooksul. Üksikutel juhtudel võivad need üleminekuvaevused kesta esimestel
nädalatel.
Teine faas kestab 2-3
nädalat, kui lihased lähevad järk-järgult rasvhapete kasutamisele ja ketoonid
reserveeritakse ajule. See kohandumine tähendab hormoonide ja ensüümide
reguleerimist rasvapõletamisele maksas ja lihastes. Maksaensüümide
reguleerimine ketogeensele toitumisele võtab aega umbes 5 tundi ning
lihasensüümidel võtab see 24-48 tundi. See moodustab esimese faasi
adapteerumise põhiosa.