Pesto

Täna jagan üht tsipa suurema süsivesikusisaldusega pesto retsepti. Soovitan seda lisandina pidupäeva söökide juurde, mitte kaalulangetamiseks :) Retsept pärineb Sten Sture Skaldemani raamatust "GI-null".

Vaja läheb:

2 kimpu-potikest basiilikut
u 1 dl pähkleid (ma kasutasin india pähkleid)
1 dl riivitud parmesani juustu
1-2 küüslauguküünt
1 tl soola
u 1 dl oliivõli

Pane kõik köögikombaini ja purusta peeneks, st ühtlaseks massiks, oliivõli lisa viimasena.

Skaldeman ütleb ka, et pestot ei pea tingimata ainult basiilikust tegema, tema teeb seda vahel ka võilillelehtedest, rukolast ja kõiksugu muudest ürtidest.

Kasuta pestot teelusikatäie kaupa maitseandjaks, ühes teelusikatäies on umbes 0,5 g süsivesikuid.

Kookospannkoogid

4 muna
4 spl kookosjahu
4 spl kookosrasva (mul olid kuhjaga lusikatäied, tuli ligi 80 grammi)
1-2 spl vahukoort (mul läks 20 grammi)
2 spl fiberhuski (originaalretseptis seda ei olnudki, ma siiski panin, et paremini koos püsiksid)

Sulata kookosrasv pannil ja sega samal ajal omavahel ülejäänud koostisained. Kui sulanud kookosrasv on veidi jahutunud, lisa ka see taigna sisse. Prae samal pannil, millel kookosrasva sulatasid pisikesed, 1 supilusikatäiest taignast pannkoogid. Vähemalt minul õnnestusid need väga hästi, olid kergesti pööratavad ja maitse oli oivaline. Meeldisid väga ka lastele! Sõime vahukoore ja suvel külmutatud mustade sõstardega.

praadimine

 

retseptis toodud kogusest sai nii palju pannkooke

 

Originaalretsept asub siin: http://www.annahallen.se/hur-ser-min-semelfrossa-ut

Dr. Annika Dahlqvisti LCHF (väga pikk jutt!)

Täna jagan teiega Rootsi arsti doktor Annika Dahlqvisti pikka kokkuvõtet LCHF-i kohta. Tema on see arst, kes olles enda tervise ja kaalu LCHF-i abil korda saanud, julges esimesena Rootsis hakata seda ka oma patsientidele soovitama. Selle peale kaebasid aga tema kolleegid ta peale Rootsi sotsiaalministeeriumisse ja ta kaotas seetõttu mõneks ajaks oma arstilitsentsi. Uppsala ülikooli teadlased pandi uurima tema antavaid LCHF-toitumissoovitusi, see uurimine võttis aega kaks aastat ning uurimuse tulemusel olid nad seejärel sunnitud doktor Annika Dahlqvisti kohta välja andma ametliku paberi, mis ütles, et LCHF on kooskõlas teaduse ja järeleproovitud kogemusega ning see on sobilik ravi ülekaalulisuse ja 2. tüüpi diabeedi vastu. Annika Dahlqvistile anti tema arstilitsents ka loomulikult tagasi. Ta on nüüd siis jälle praktiseeriv arst, aga lisaks peab ta ka palju LCHF-teemalisi loenguid, on kirjutanud mitmeid LCHF-raamatuid – nii teooriast kui toiduretseptidega ning tema on see inimene Rootsis, kes vist küll LCHF-i nimel oma pead kõige rohkem on pakule pannud. Käesolev artikkel on kirjutatud aastal 2008.

 

 

Siin siis artikkel: http://blogg.passagen.se/dahlqvistannika/?anchor=p_class_msonormal_style_margin1

LCHF-meetod parema tervise ja kaalukontrolli tarvis

Ajalugu

Inimene on elanud maal üle 2 miljoni aasta. Oma evolutsiooni (arengu) jooksul on inimene elanud küti, kalastaja ja korilasena. Saadavalolevast toidust eelistas inimene alati rasvasemaid tükke. Instinktiivselt tundis ta, et loomne rasv on toitev ja energiat andev.

Peamiseks hüpoteesiks on seepärast, et loomne valk ja rasv on meile söömiseks parimad. Kui see hüpotees kõigi eelduste vastu vale oleks, peaks kõikehõlmav ja asjakohane teaduslik uurimine seda ka tõestada suutma.

Need süsivesikud, mida inimene kogu oma varajase ajaloo jooksul kätte sai, olid söödavad lehed, juured, pähklid, marjad ja puuviljad. Nende söömine sõltus aastaajast ning ei moodustanud kõige olulisemat toidu- ega energiahulka.

Umbes 10 000 aastat tagasi hakkas inimese toidulauale tulema suure süsivesikusisaldusega toit: teravili, riis ja mais. Peale seda oleme saanud järjest rohkem tärkliserikast toitu. 17. sajandil tuli kartul. Kõik see ei toonud aga kaasa paremat tervist, pigem vastupidi.

Viimase saja aasta jooksul on järjest laienev toiduainetööstus toonud meieni palju uusi toiduaineid, see protsess on eriti palju kiirenenud viimase kolmekümne aasta jooksul. Margariinid ja omega-6-rikkad toiduõlid on mahult kõige suuremad ning need on hakanud asendama eelkõige loomseid rasvaallikaid.

Huvitav ajaline kokkusattumus on 1930. aastad – sellel ajal kirjeldatakse ka esimest südameinfarkti, ajal, mil tahkestatud margariinid said tavaliseks lihtrahva toidulaual. Varasemast ajast ole kirjeldatud, et keegi oleks jäänud haigeks või surnud kesksesse rinnavalusse. See huvitav ajaline seos ei ole seni uurimiseks põhjust andnud, lähtutud on vaid sellest, et loomne küllastunud rasv põhjustab südameinfarkti, niisiis see rasv, mida inimene sõi kogu oma varasema ajaloo jooksul, ilma et oleks infarkti saanud.

1950-ndatel tekkis ideid selle kohta, et just loomne küllastunud rasv põhjustas suurenenud südameinfarktide arvu. Ancel Keys USA-st on see teadlane, kes selle sõnumi edastamise pärast kõige tuntum on. Tema argumendid põhinesid epidemioloogilistel (rahvastiku) uuringutel, mis tundusid näitavat, et mida rohkem rasva inimesed mingil maal sõid, seda rohkem südameinfarkte nad said. Hiljem näitas ta statistikat, mis tundus näitavat, et kogu rasvahulk ei mänginudki rolli, vaid et polüküllastamata rasv oli parem kui küllastunud rasv.

Keysi teooriad levisid poliitikute ja ajakirjanikeni, kes leidsid, et sõnum oli niivõrd murelikkust tekitav, et ei ole aega seda teadusuuringutega tõestada. Poliitikud andsid teadustöö toetust vaid nendele teadlastele, kes oma uuringutes lähtusid sellest, et loomne rasv oli kahjulik. Sel moel kasvas üles terve teadlaste põlvkond, kes oli loomse rasva suhtes negatiivselt meelestatud.

Loe selle kohta rohkem Gary Taubes-i artiklitest http://garytaubes.com/wp-content/uploads/2011/08/Science-The-soft-science-of-dietary-fat.pdf ja http://query.nytimes.com/gst/fullpage.html?sec=health&res=9F04E2D61F3EF934A35754C0A9649C8B63

Toitumissoovitus, mis soosib minimaalses koguses loomset valku, tekkis ka ideoloogilistel põhjustel. Rootslased Georg Borgström ja Anna-Britt Agnsäter mängisid selles protsessis suurt rolli. Käimatõmbavaks jõuks oli õiglane mõtlemine maa toiduressurssidest.

Olulist rolli hakkas mängima veel üks soovmõtlemine, mis pärines taimetoitlaste sfäärist. Nemad leidsid ja leiavad endiselt, et taimne toit on meie tervisele loomsest toidust kasulikum.

Ma ei tea küll ühtki teaduslikku alust, mis tõendaks, et see nii on.

See on puhas soovmõtlemine, mis põhineb emotsioonidel – et on palju eetilisem süüa taimi kui loomi. Vasakpoolsed, Hipi ja Flower Power keskkonnaliikumised 70- ja 80-ndatel olid taimetoitluse suunaga.

Uuringud

Ei rasvavaest ega madala valgusisaldusega toitumissoovitust ei ole õnnestunud teaduslikult tervise seisukohalt õigustada. Teadlaste kogukond on ometi kapseldunud nendesse toitumispõhimõtetesse ning pole seni olnud avatud teisteks mõttekäikudeks. Seda võib nimetada „Punkrimentaliteediks“.

Aastate jooksul on määratud „ekspertgruppe“, kes on saanud ülesandeks tagantjärele neid toitumissoovitusi teaduslikes uuringutes kinnitada. Nemad on siis kogunud pikkade ridade viisi viiteid uuringutele, mida vaid hea tahtmise korral on olnud võimalik seostada nende toitumissoovitustega.

Olulised uuringute variaablid on seejuures olnud vere kolesterooliväärtused ning toiduga saadav küllastunud rasv ja kolesterool. Need parameetrid on omistatud südame ja veresoonkonna tervise jaoks oluliseks. Kui nüüd uuringuid hinnata, siis ei ole võimalik näha ühtegi asjakohast seost.

Vaata selle kohta rohkem Uffe Ravnskovi raamatust „Rasv ja kolesterool on kasulikud!“

Siin on struktureerimata nimekiri teaduslikest uuringutest ja artiklitest: http://blogg.passagen.se/dahlqvistannika/?anchor=lista_p%C3%A5_vetenskapliga_studier

Mina ei tea ühtki uuringut, ei lühiajalist ega pikaajalist, mis näitaks madala rasvasisaldusega dieedi paremust süsivesikuvaese dieedi ees, puudutagu see siis tervisenäitajaid või raskeid lõpp-punkte nagu haigus ja surm.

Toitumissoovitused diabeetikutele

Teadus on juba paarsada aastat teadnud, et süsivesikud tõstavad veresuhkrut ning et diabeetikute jaoks on probleemiks kõrge veresuhkur. Seepärast olid enne insuliini leiutamist diabeetikutele antavad toitumissoovitused rangelt süsivesikuvaesed. Juba lõhna järgi võis aru saada, et trepikojas elab diabeetik, kuna seal oli tunda kapsalõhna. Nimelt oli diabeetikutele antav tüüpiline toitumissoovitus koores hautatud valge kapsas koos praetud lihaga. Niiviisi sai tüüp-1 diabeetik mitmeid aastaid elada, samal ajal kui tärkliserikka toiduga jätkav diabeetik suri mõne nädalaga. Peale insuliini tulekut kadus tasapisi soovitus vältida tärkliserikast toitu, kuid suhkrut soovitati vältida kuni 1990-ndateni. Leiti, et süsivesikuid süües tuli vaid insuliinidoosi suurendada.

Aga 1980-ndatel tulid paljud professorid mõttele, et me „teame“, et küllastunud rasv on südamele kahjulik. Diabeetikutel on suurenenud oht jääda südamehaigustesse – loomulikult tuleb neilegi soovitada küllastunud rasva vältida. Niiviisi tekkiski diabeetikutele mõeldud rasvavaene toitumissoovitus. Ei ole tehtud ühtainustki uuringut, mis näitaks, et diabeetikud saaksid rasvavaesest toitumisest tervisele kasu, ei lühiajaliselt ega pikas plaanis. Selline ongi see „teadus ja järeleproovitud kogemus“, mis puudutab diabeetikutele antavaid toitumissoovitusi. Ei ole üht ega teist.

Kui ka hiljem ei ilmnenud, et veresuhkur rasvavaese toiduga oleks paranenud, siis nad ei arvanud, et nende toitumissoovitused olid valed, vaid jõudsid hoopis järelduseni, et toitumine ei mängi diabeetikute jaoks üldse rolli, et kõik sõltub ravimitest. Ravimifirmad on sellise arengu üle muidugi üliõnnelikud. Nemad on ka sellele kaasa aidanud.

Kehtivaks diabeetikutele antavaks toitumissoovituseks on süüa rasvavaeselt ning et nende söödavad rasvad oleksid vaid margariini ja toiduõlide kujul. Nad peavad lisaks sööma ka „kiudainerikast“ sööki. Kiudaineid saab soovitatavalt sellistest süsivesikurikastest toiduainetest nagu teravili ja riis.

Rahvahaigused

Kõik tänapäeva rahvahaigused: südamehaigus, 2. tüüpi diabeet, astma, allergia, ekseem, psoriaas, reuma jms on saanud tunduvalt tavalisemaks kui 20. sajandil. See tähendab peale seda, kui toiduainetööstus tungis rahva majapidamistesse.

Varasemalt haigestusid ja surid inimesed näiteks nakkustesse, haavadesse ja nälga, see tähendab haigustesse, mille üle tänapäevane tsivilisatsioon juba suures ulatuses kontrolli on saavutanud.

Kuidas tööstus valitseva aparaadi okupeeris

Toiduainetööstus leidis üsna pea 1950-ndatel ja edaspidi, et nad saavad teenida kasumit nende uute toitumissoovituste pealt. Eelkõige just margariinitööstus, toiduõli tööstus ja süsivesikutööstus teenisid rasvavaeste ja süsivesikurikaste toitumissoovituste pealt. Need tööstused on jätkuvalt toiduainetööstuse propaganda eesliinis. Toiduainetööstus on organiseerunud. Rootsis on selleks SNF, Swedish Nutrition Foundation ja rahvusvaheliselt ILSI, International Life Sciences Institute, mis on infiltreerunud igasse toitumisnõuannete poori. Rootsis organiseerib ja maksab SNF kinni praktiliselt kõik toitumisalased uuringud, kõik konverentsid, teadlaste koosolekud, koolitused jms.

ILSI infiltreerib ja teeb lobitööd maailma kõikidele juhtivatele toitumisalastele ametkondadele. Peamiselt teevad nad lobitööd EU-le ja WHO-le, kus nad saavad suurt läbilöögijõudu. EU töötab nüüd rahvale välja uued toitumissoovitused. EU maksis ILSI-le palju miljoneid eurosid nende toitumissoovituste aluste väljatöötamise eest. Seega EU maksab toiduainetööstusele peale, et nad toodaksid toitumissoovitusi, mis on kasulikud nende enda majandusele.

LCHF

Enamus LCHF-liikumisega seotud inimesi on igaüks omal moel avastanud, et süsivesikuvaene ja rasvarikas toit teeb neid tervemaks ja annab neile võimaluse saada kontrolli alla oma ülekaal. Ühine kogemus on ka see, et täiskõhutunne püsib pikka aega ning pääsetakse magusaisust.

Ma olen kirjutanud toitumisprogrammi, mis on soovituseks, kuidas praktiseerida sellist toitumist, milles on vähem süsivesikuid ja rohkem loomulikku rasva.

Ainevahetuse füsioloogia

Kõik süsivesikud, nii suhkur kui tärklis, muutuvad lõpuks glükoosiks (viinamarjasuhkruks), kui nad kehasse jõuavad. Tärklis muutub glükoosiks vähemalt niisama kiiresti kui suhkur.

Kõrgenenud veresuhkur põhjustab suurenenud insuliini eritamist kõhunäärme beetarakkudes. Kõrge veresuhkur ja vere kõrge insuliinitase on need faktorid, mida kõige rohkem diabeetikute ja metaboolse sündroomiga isikute halva terviseprognoosiga seostatakse.

Kõrge veresuhkur ja vere kõrge insuliinitase on põletikku tekitavad ja põhjustavad veresoonte seintel põletikukoldeid, mis muutuvad katuks, millest tekibki veresoonte lupjumine. Kui need lupjumised haavandilisteks muutuvad, tekivad veretromboosid, mis põhjustavad südameinfarkte, insulte või veresoonte ummistusi jäsemetes.

Erinevat tüüpi rasvad

Iga rakumembraan on üles ehitatud küllastunud rasva, monoküllastamata ja polüküllastamata rasva kombinatsioonist. Meie rakkudes on põhimõtteliselt sama rasvade kombinatsioon, mis kõigil muudel loomadel.

Seepärast on ka loomne rasv meie jaoks ideaalne söök. See annab meile ideaalse ehitusmaterjali. Rasv on samuti suurepärane kütus.

Taimne rasv sisaldab meie vajaduste jaoks liiga palju polüküllastamata rasvu. Liiga suur kogus polüküllastamata rasvasid teeb rakumembraanid ebastabiilseks ja membraanid omastavad stabiliseerimiseks kolesterooli. Polüküllastamata rasvad oksüdeeruvad kergesti, mis tekitab suurema antioksüdantide vajaduse (näiteks vitamiinid). Küllastunud rasv seevastu ei oksüdeeru.

Siiski elab edasi see ebausaldusväärne müüt, et küllastunud rasv ladestub veresoontesse ja ummistab neid ning põhjustab südameinfarkti.

Nii need asjad ei käi. Soolde jõudnud rasva käsitlevad vere lipoproteiinid. Need on pinnalt vesilahustuvad ja töötavad rasva transportijatena kohtadesse, kuhu seda kehas on vaja viia. See on väga spetsiifiline süsteem. Küllastunud rasv ei ole sugugi põletikku esilekutsuv ning ei põhjusta veresoonte lupjumist.

Asendamatud rasvhapped

On kaht tüüpi polüküllastamata rasvu, mida meil on toiduga hädavajalik saada. Need on asendamatud omega-3 ja omega-6. Neid peaksime toiduga umbes ühesuuruses koguses saama. Meil on neid vaid mõned grammid päevas vaja.

Omega-6 on meie tavalises toidus liiga suures koguses. Tavalised toiduõlid nagu maisiõli, päevalilleõli, sojaõli jms sisaldavad peaaegu ainult omega-6. Teravili sisaldab samuti palju omega-6. Niisamuti margariinid.

Omega-3 on seevastu tunduvalt raskem piisavalt saada. On olemas taimset omega-3, näiteks linaseemnetes, kuid need rasvhapped on lühikese ahelaga ja inimene ei saa neid suuremal määral omistada. Selleks, et meie neist kasu saaksime, peavad need mingi looma läbima, et ahel pikeneks.

Seepärast on taimse omega-3 reklaam pettus, meil ei ole sellest mitte mingisugust kasu. See ei täida meie kehas mingit funktsiooni ning sellel on vaid oht oksüdeeruda ja seeläbi meid kahjustada.

Looduses elav kala sisaldab ohtralt pika ahelaga omega-3. Kasvanduses kasvanud kala sisaldab tihti rohkem omega-6, kuna teda on toidetud näiteks teravilja ja sojaga. Veiseliha ja lehmapiim sisaldavad heas koguses omega-3, kui loomad on rohtu söönud. Kui neid loomi on aga teravilja peal kasvatatud, tuleb liha ja piim suure omega-6 sisaldusega.

Kanad, keda toidetakse linaseemnetega, munevad hea omega-3 sisaldusega mune.

Pika ahelaga omega-3 on põletikuvastane ning tugevdab nakkuste- ja vähivastast kaitset ning toimib trombidevastaselt.

Omega-6 on põletikku põhjustav ning nõrgendab nakkuste- ja vähivastast kaitset. See soodustab trombide teket. Omega-3 ja omega-6 omavad seega „vastupidist“ mõju kehas ning mõte on selles, et nad üksteist tasakaalustaksid, mida nad ka teevad, kui neid esineb võrdselt. Kui meil on omega-6 üleküllus, jääme me haigeks. Me saame muuhulgas veresoonte lupjumisi, oleme nakkuste suhtes tundlikud, suureneb oht vähki haigestuda, saame trombe jne.

Oliivõli ja rapsiõli sisaldavad üsna palju monoküllastamata rasva. Need õlid on tunduvalt paremad kui omega-6 õlid, aga neil on halvemad rasvhapped kui võil.

Kookosrasv on veel üks küllastunud taimne rasv, mis sobib suurepäraselt söömiseks. See on väga põletikuvastane.

Meie jaoks ainus põhjus või eelistamiseks on see, et seda toodetakse meie kodumaal. Kookosrasva toodetakse troopikas ja seda peab importima selleks, et me seda süüa saaksime.

Toidupoes hõbepaberis müüdav kookosrasv ei ole puhas. Päris ökoloogiline külmpressitud kookosrasv on müügil ökopoodides või toidupoe terviseriiulil.

Margariinid

Margariinid on või imitatsioon, mida valmistatakse taimsetest rasvadest. Kui margariin valmistatakse vedelatest õlidest, näiteks maisiõlist või saflooriõlist, siis lisatakse nikkelkiip katalüsaatoriks reaktoris tugeva surve ja kõrge temperatuuri all ning vesinikgaas peab massist läbi tormama. Nii tekib tahke rasv, tahkestatud margariin, mis sisaldab palju transrasvu.

Tahkestatud margariin on haigusi esilekutsuv ja suurendab drastiliselt südameinfarktide ohtu. Tahkestatud margariin on enamus pagaritoodete ja valmistoitude lahutamatuks osaks, mida me toidupoest või pagariäridest osta saame.

Margariinid, mis seisavad piimatoodete riiulil, ei sisalda enam transrasvu. Need on nüüd see-eest tehtud küllastunud taimerasvast, näiteks kookosrasvast või palmiõlist (mõlemad on kohale transporditud troopikast konteinerite sees, mis vastassuunalisel transpordisuunal võivad olla sisaldanud mürgiseid kemikaale). Palmiõli toodetakse maharaiutud vihmametsade maal.

Need rasvad on läbi teinud esterdamise selliste mürgiste kemikaalidega nagu naatriummetülaat, et nende vedelapoolne konsistents rohkem võisarnaseks muutuks. Need on esterdatud margariinid. Peale seda protsessi peab uut rasva valgendama, värvima ja maitsestama kemikaalidega, et mass lõpuks võile sarnanema hakkaks. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et esterdatud margariinid oleks tervisele vähem ohtlikud kui tahkestatud margariinid. Seda ei ole tootjad üldse testinudki. Kuid margariinide reklaam on siiski tuimestav. Reklaam väidab, et selline ollus on südamele kasulik. Seda koos toiduaineameti hea mäluga.

Seega, enne kui teame, et margariinid on ohutud, peaksime sööma võid, mis on puhas loodustoode. Uuringud viitavad sellele, et või on tervisele kasulik. Vaata teaduslike uuringute nimekirja, allpool on piimarasvade kohta: http://blogg.passagen.se/dahlqvistannika/?anchor=lista_p%C3%A5_vetenskapliga_studier

Margariinirasvad ei ole meie jaoks bioloogiliselt õiged ning need saavad meie kehas vale funktsiooni, mis on haigusi esile kutsuv. Need sisaldavad ka liigselt omega-6.

Lisaks on ka uuringuid, mis viitavad sellele, et margariinid halvendavad insuliiniresistentsust.

Valgud

Valke kasutatakse esmajoones ehitusmaterjalina. Need koosnevad aminohapetest, mis on hädavajalikud, st me ei suuda neid ise toota, vaid me peame neid toiduga saama. Vaid loomne valk sisaldab kõiki hädavajalikke aminohappeid, mis on meie jaoks õiges kombinatsioonis.

Üleliigne valk muundatakse glükoosiks ja seda kasutatakse kütusena.

Valku peame sööma normaalses koguses. See on umbes 0,5-1,5 grammi valku iga ideaalkaalu kilogrammi kohta.

Vaata toiduainete tabelist, kui palju valku erinevad toitained sisaldavad. Liha sisaldab umbes 20% valku (ülejäänud on peamiselt vesi). Seepärast on nii, et kui süüa kogu oma valguvajadus liha kujul, on sul vaja 60 g valgu söömiseks süüa 300 g liha päevas. Miinus muud valguallikad.

Süsivesikud

Süsivesikute söömine tuleb hoida madalal tasemel. Süsivesikud tõstavad veresuhkrut ja vere insuliinisisaldust, mis on kõigi jaoks kahjulik.

Diabeetikud, metaboolse sündroomiga isikud, ülekaalulised ja teised haiged peavad hoidma oma süsivesikute tarbimise väga madalal.

Terved, füüsiliselt aktiivsed inimesed võivad süüa rohkem süsivesikuid, kuna nemad kulutavad energia ära ning ei saa nii kõrget veresuhkrut. Aga kui nad söövad nii palju süsivesikuid, kui toiduaineamet soovitab, siis on ka nendel suur oht varem või hiljem haigeks jääda.

Toiduaineamet soovitab 50-60 energiaprotsenti (E%) süsivesikuid. Kui metaboolselt terved inimesed söövad selle asemel 30-40 E% süsivesikuid, on neil väiksem oht ülekaalu ja haiguste tekkeks.

Esimest tüüpi diabeet

Esimest tüüpi diabeeti põdevatel inimestel on väga palju võita, kui nad hoiavad oma veresuhkru madalal vähese süsivesikute tarbimise abil. Nii saavad nad hakkama madala insuliinidoosiga, mis vähendab madala veresuhkru atakkide (hüpoglükeemia) tekkimise ohtu.

Madal veresuhkur ja madal insuliin vähendab ka nende ohtu saada tavalisi diabeedi komplikatsioone nagu südameinfarkt, insult, pimedus, jäsemete amputatsioonid, neerukahjustused, dementsus jne.

Ametlikud toitumissoovitused, st professorid ja toitumisnõustajad leiavad, et t1-diabeetikud võivad süüa täpselt nii, nagu kõik teised, sealhulgas palju süsivesikuid ning et nad saavad oma kõrget veresuhkrut pareerida kõrge insuliinidoosiga. Seevastu hoiatavad nad loomse rasva eest, kuna nad usuvad, et see ummistab sooned (nagu varem mainitud, täiesti ilma teadusliku aluseta). Selliste t1-diabeetikutele antavate toitumissoovituste tõttu on neil väga halb pikaajaline prognoos.

Metaboolne sündroom

Metaboolne sündroom on haiguste kompleks, mis täielikult või osaliselt eelneb 2. tüüpi diabeedile. Inimesel on siis halvenenud võime veresuhkrut insuliini abil rakkudesse transportida. Inimesel ei ole veel pidevat kõrgenenud veresuhkrut, kõrget tühjakõhu veresuhkrut, aga pikalt kestev veresuhkru tõus peale süsivesikurikast einet. Vere insuliinisisaldus võib olla tugevalt kõrgenenud. Sellised vere insuliini tõusud ja kestev kõrge veresuhkur põhjustavad suurenenud ohu veresoonkonna haigusteks.

Metaboolse sündroomiga inimesed on tihti, aga mitte alati ülekaalulised (tihti kõhupiirkonna rasvumine). Paljud südameinfarktide patsiendid on aga saledad ning normaalkaal ei välista südamehaigust.

Tavalised metaboolse sündroomi komponendid on ka kõrge vererõhk ja normist erinevad vererasvade väärtused.

Teist tüüpi diabeet

Teist tüüpi diabeetikutel on pidev kõrgenenud veresuhkur ja kõrgenenud tühjakõhu veresuhkur. Sellele on eelnenud mitmeid aastad kestev halvenenud insuliiniresistentsus ja vere kõrge insuliinisisaldus.

Nendel inimestel on tugevalt kõrgenenud oht kõiksugu haiguste tekkeks – südamehaigused, insult, neerukahjustused, pimedus, jäsemete vereringe häired (jalahaavad võivad viia amputatsioonideni), dementsus, vähk, astma, allergiad jms.

On juba ammu teada, et t2-diabeetikute jaoks on kõige olulisem hoida veresuhkur madalana.

Tervishoiutöötajad ei ole seni tavaliselt aru saanud, et parim viis veresuhkru madalal hoidmiseks on süsivesikute tarbimist piirata. Kõik süsivesikud (suhkur ja tärklis) tõstavad veresuhkrut, ja tärklis teeb seda vähemalt sama palju kui suhkur.

Tervishoiutöötajad arvavad reeglina, et ainus viis veresuhkrut madalana hoida on süüa veresuhkrut alandavaid tablette või süstida insuliini.

T2-diabeetik, kes läheb üle LCHF-toitumisele, võib oma ravimiannuseid vähendada või mõnikord lausa täiesti ära jätta, kui ta on tervemaks saanud. Kui veresuhkur ja vererõhk alanevad, võib ka ravimiannuseid vähendada. Statiinid võib kohe ära jätta, kui inimene läheb LCHF-toitumisele, kuna südamehaiguste oht alaneb sellise toitumisega nullilähedaseks. Ei ole tõendatud, et süsivesikuvaeselt toituv inimene saaks kasu satiinidest ning selleks, et ravimit võtta, peaks ju ometi olema tõendatud mõju. Kui enam ei sööda nii palju trombe tekitavaid omega-6 margariine, ei ole tõenäoliselt enam vaja ka verevedeldajaid võtta. Loomulikult vajab see rohkem uurimist.

Ülekaal

Kõige tavalisemaks ülekaalu põhjuseks on liigse energia saamine süsivesikute näol. Suures koguses süsivesikuid tekitavad kõrgemat veresuhkrut, mis omakorda tekitab kõrgenenud vere insuliinisisaldust. See võib anda põhjust insuliini resistentsuseks rakkudes, mis põhjustab veelgi kõrgemat vere insuliini sisaldust. Insuliin töötab veresuhkru ümber rasvaks ja ladustab seda rasvkoes. Kõrge insuliin blokeerib samuti rasvapõletust.

Insuliini peab niisiis alla normaalsele tasemele saama, enne kui ülekaaluline inimene saab rasva oma rasvavarudest põletama hakata. Insuliiniresistentsel inimesel on pidev kõrgenenud insuliinitase ja ta ei jõua kunagi selle tasemeni, et ladustatud rasva saaks põletada.

Rasva ladustamine toimib kui „külmutatud pangakonto“, kus on ainult sissemaksed, aga raha välja ei saa võtta.

Oluliseks faktoriks ülekaalu arengus on nälg ja „isu“, mis tekivad kõrgest veresuhkrust ja vere kõrgest insuliinisisaldusest. Seda võivad tõendada paljud ülekaalulised – et nad on nii kohutavalt näljased ja isudega kogu aeg.

Isude taga peituv mehhanism on kaudselt seotud vere kõrge insuliinisisaldusega. Ma usun, et isud tekivad siis, kui veresuhkur jälle alla läheb. Kuigi see ei pea olema nii, et veresuhkur on madalal, t2-diabeetikud on täpselt sama suurte isudega, hoolimata sellest, et nende veresuhkur ei ole madalale langenud.

Loomuliku rasva söömine ei tõsta veresuhkrut ega vere insuliinisisaldust. Kui süsivesikud rasva vastu vahetada, võib ülekaaluline inimene põletada oma rasvavarud. Niisiis kergendab LCHF-toitumine rasvapõletust.

Lisaained

Lisaks kunstlikele rasvadele margariinide ja omega-6 sisaldavate toiduõlide näol on toiduainetööstus loonud terve hulga lisaaineid, mida nad toitudele lisavad. Nendel kemikaalidel on erinevad funktsioonid, nagu näiteks värvained, maitseained, säilitusained, konsistentsi parandajad jne. Ükski lisaaine ei ole inimesele kasulik, need on vaid tootja kasumi suurendamiseks. Ohutust kinnitavad uuringud on tööstuse enda poolt korraldatud ja tasustatud.

Kõige suuremat kõlapinda leidnud lisaaine on glutamaat. Seda nimetatakse ka MSG-ks (monosoodiumglutamaat), maitsetugevdaja, E 620 – E 630, millest E 621 (naatriumglutamaat) on kõige tavalisem. Glutamaadil on kehas palju bioloogilisi mõjusid, see suurendab meie isu ja nälga, põhjustab psüühilisi häireid, läheb kõhunäärmesse ja stimuleerib insuliinieritust, mis samuti suurendab nälga ja annab meile ülekaalu.

Füüsiline treening

Füüsiline treening on keha jaoks väga kasulik. See stimuleerib vereringet ja tugevdab liikumisaparaati.

Seevastu ei ole füüsiline treening hädavajalik, et kaalust alla võtta ja tervemaks saada.

Köögiviljad ja puuviljad

Köögivilju on kasulik süüa. Need sisaldavad vitamiine ja mineraale ning on maitsvad ja dekoratiivsed. Maapinnal kasvavad köögiviljad ei sisalda nii suurel hulgal süsivesikuid. Juurviljad sisaldavad veidi rohkem süsivesikuid.

Puuviljad on peamiselt suhkruvesi. Puuviljades ei ole midagi sellist kasulikku, mida köögiviljades ei ole. Inimesed, kes on süsivesikute suhtes väga tundlikud, võtavad suurest puuviljade söömisest kaalus juurde ning seepärast võib puuviljade söömine neil kaalulangetamist takistada.

Kiudained

Kiudainetel ei ole tegelikult mingisugust väärtust. Need võivad soolte jaoks raskesti töödeldavad olla ning võivad põhjustada gaaside teket ja soolte ärritust.

Osad inimesed vajavad siiski teatud koguses kiudaineid, et nende seedimine liiga aeglaseks ei jääks. Nemad võivad siis süüa kiudaineid, mis ei ole seotud süsivesikutega.

Energia tasakaal

Mõned räägivad, et osad uuringud viitavad sellele, et LCHF-toitumisega võib samasuure energiakoguse juures kaalust rohkem alla võtta kui mõne teise toitumisega, näiteks rasvavaese.

Muidu on peamiseks LCHF-i parema kaalulanguse põhjuseks see, et inimene ei ole nii näljane ja nii suurte isudega, mis tal oleks rasvavaesel dieedil, mistõttu saadakse hakkama väiksema kalorikogusega.

Lapsed

Kõik lapsed, ka ülekaalulised, võivad süüa loomulikul rasval põhinevat toitu, aga nad peavad vältima margariine ja omega-6 õlisid. Nad ei pea tõenäoliselt sööma eriti rangelt süsivesikuvaeselt, kuna nad liiguvad palju ja kasvavad. Aga nad peavad sööma tunduvalt väiksemas koguses süsivesikuid kui see, mida toiduaineamet soovitab.

Kui mõõdukalt süsivesikuvaese toitumisega ülekaal siiski ei kao, peaks laps süsivesikukogust vähendama, kuni kaal alla läheb või vähemalt kuni kaalutõus peatub.

Lapsed, kes söövad palju süsivesikuid, margariine, toiduõlisid, glutamaati ja teisi lisaaineid ning tarbivad vähe loomset rasva, võivad saada psüühilise funktsiooni häireid. Nende kontsentratsioon võib häiruda, nad võivad muutuda agressiivseks, üliaktiivseks ning nende intellektuaalne areng võib halveneda.

Need lapsed peaks oma toitumist muutma: vähendama süsivesikuid ja sööma võid ja muid loomseid rasvu, sealhulgas omega-3 ja täielikult välistama kunstlikud rasvad ja lisaained. Ei ole ju teada, mida nad kõige halvemini taluvad, seega kõige kindlam on kõik need asjad välja jätta. Senikaua, kuni margariinide ja moodsate taimeõlide mõju inimesele pole teada, peab neid vältima.

Lapsed peavad saama loomulikku ja ökoloogiliselt toodetud toitu.

 

 

 

Puuviljadest

Leidsin väga huvitava Anna Halléni artikli puuviljade kohta, enam paremini ei saaks neid asju selgitada! Originaalartikkel asub siin: http://www.annahallen.se/hur-ar-det-med-frukt

Niisiis, kuidas on tegelikult lood puuviljadega? Ma usun, et sa juba tead vastust, kui veidi järele mõtled. Puuviljad ja suhkruvesi on enam-vähem üks ja sama. Nii puuviljad kui tavaline suhkur sisaldavad lisaks glükoosile teatud koguses fruktoosi. Osad puuviljad vähem ja osad rohkem. Glükoos läheb otse verre ja on meie veresuhkur. Aju elab veresuhkrust ja meie lihased kasutavad seda kütusena, kui teeme TUGEVAT trenni.

Fruktoos läheb kõigepealt maksa ja seal töödeldakse see ümber glükoosiks (veresuhkruks), kuna fruktoos on meie keha jaoks natuke vales vormis.

Kui meil on piisavalt glükoosi/veresuhkrut nii veres, ladustamiskohas ehk maksas ning energiavaruna lihastes, siis on keha nutikas ja efektiivne. Keha töötleb fruktoosi ümber rasvaks ja säilitab üleliigse fruktoosi pekirõngana meie pihal halvemate aegade tarvis.

Glükoosist suudab keha samamoodi rasva toota, aga eriti tubli on keha just fruktoosi rasvaks muutmisel. Mitte ainult tubli, vaid kohe äärmiselt nutikas!

Seega puuviljade valimine kaalulangetamiseks ei ole just kõige säravam idee.

Fruktoos lükkab maksast välja ka LDL-i (nn „halba“ kolesterooli). Kuna maksas on vaid teatud koguses ruumi ning kui maksa tuleb uusi asju, siis peab sealt midagi välja saatma. Toitude fruktoosiga magustamine, mis on keha jaoks tohutu suur kogus, ei ole just väga tark tegu. Tulemuseks on rasva tootmine ja LDL-i tarbetu tõstmine, mida kehal vaja ei ole.

Aga kas ÜKS puuvili teeb ka kõike seda? Ei, seda see vaevalt teeb, vähemalt mitte ohtlikus koguses. Aga kas on mõistlik soovitada süüa PALJU puuvilju päevas? Ei, seda mitte.

Mida siis ikkagi on puuviljades sellist, mida suhkruvees ei ole? Tegelikult mitte just palju. Aga puuviljad on muidugi parema maitsega ja pakuvad suuremat rahuldustunnet. On siiski mõned asjad.

Esiteks C-vitamiin, aga seda võid saada ka lusikatäiest Cole Slaw-st (kapsasalatist), mis on tunduvalt tervislikum valik. C-vitamiin ilma suhkruta!

Teiseks sisaldavad puuviljad vees lahustuvaid kiudaineid. NEID me vajame ja tihti rohkem, kui saame. Aga köögiviljadest saame neid täpselt niisama hästi! Siiski, kui sulle köögiviljad ei meeldi või kui sa ei talu köögiviljadest tulevat süsivesikutehulka, võid valida vees lahustuvate kiudainete saamiseks ka terved linaseemned või fiberhuski/psülliumi.  

Ja eriti palju muud puuviljades ei olegi.

Aga kui sa saad hakkama ühe puuvilja söömisega päevas ning kui sa ei ole nõus sellest loobuma, siis jätka selle nautimist – aga ära arva, et see kuidagi kasulik on! Siiski ei jää sa veel päevas ühe puuvilja söömisest ei haigeks ega lähe paksuks. Puuvilju võib vaadelda maiustustena, mida sööd lisaks oma tavapärasele söögile.

Soovitus sulle, kellel suhkur isusid tekitab ja kes isudega võitleb: väldi puuvilju. Sina lähed ka ühest puuviljast paksuks – sest sa ei saa hakkama vaid ÜHE puuvilja söömisega. Ning oluline on ka see, kuidas sa sööd PEALE puuvilja söömist, sest paljude jaoks tähendab see seda, et peale puuvilja söömist näksid sa midagi terve ülejäänud päeva jooksul.

Lektiinid ja muud põnevat

Artikkel Anna Hallénilt: http://www.annahallen.se/lektiner-och-annat-spannande

Kas me peaksime sööma 6-8 leivaviilu päevas? Kas oad ja läätsed on tervislik toit? Jätame hetkeks süsivesikud kõrvale ja vaatame asja veidi sügavama toitumisteaduse seisukohalt. Mida nendes toitudes veel leidub?

Lektiinid on mürk (tegelikult üks proteiin), mis on taimedel selle kaitseks, et neid ära ei söödaks. Puuvili tahab, et ta ära söödaks, sest see on taime jaoks parim viis paljuneda. Puuviljad ei sisalda seetõttu lektiine.

Need loomaliigid, kes söövad palju taimi, söövad tavaliselt palju erinevaid sorte ja saavad seetõttu väikses koguses palju erinevaid lektiine/mürke. Kokku saadakse seega väga väike kogus mürke. Inimeste probleem on selles, et me ei ole algselt terade/seemnete sööjad JA see, et me sööme vaid väheseid teravilja sorte väga suurtes kogustes.

Meil puudub kohandumine JA me saame suures koguses sama mürki. Kokku saame me suures koguses mürke. Teine probleem on selles, et lektiinid suurendavad soole limaskesta läbilaskvust võõrastele ainetele. Paljudes allikates väidetakse, et see viib autoimmuunsete haigusteni. (Lektiinid ei lõhustu, vaid võivad soole limaskesta kahjustada).

Kus leidub lektiine? Kõikides ubades, näiteks sojaubades. Kartulis, maapähklites, seemnetes ja teraviljas. (Osa lektiine inaktiveeritakse keetmisel).

Gluteen on taimne proteiin. Mõnes kohas on kirjas, et see on lektiin, mõnes kohas, et see on lektiinidega lähedalt suguluses. Lektiinid on igal juhul taimsed proteiinid ja gluteen on taimne proteiin ning kumbki neist ei ole meile kasulik. Nii palju võin ma kokkuvõtlikult öelda. Kahjuks seob gluteen kokku taigna, nii et see jääb tihe ja pehme. Seda hindavad pagarid väga, lausa nii väga, et taignasse lisatakse tihti lisa gluteeni. Gluteen tekitab kehas palju probleeme, näiteks kahjustab tundlike inimeste soole limaskesta. Minu arusaam on siiski selline, et kõik peaksid gluteeni vältima, isegi kui sa ei arva, et oled selle suhtes ülitundlik. Tsöliaakia suurendab autoimmuunsete haiguste tekkimise ohtu …

Kus on gluteeni? Teraviljas, peamiselt nisus, rukkis ja maisis. (Kaer tundub olevat üks leebemaid teraviljasorte).

Fütiinhapet on kõikides teraviljades ja see seob kahjuks endaga selliseid mineraale nagu raud, kaltsium, magneesium ja tsink. Fütiinhappe tõttu ei saa keha neid mineraale omastada ja need läbivad keha. Fütiinhapet on ka täisteras ja kliides, mistõttu täisteravõileib võib pikas perspektiivis mineraalide puudust põhjustada ….

Kus on fütiinhapet? Täisteras, kliides ja meie neljas teraviljas.

Lõpuks veel antitoitained. Siin läheb asi veidi keeruliseks. Fütiinhape on antitoitaine. Lektiinid on samuti antitoitained. Seega see on ühine nimetaja. Taime enda kaitse tema ärasöömise vastu, mis meie kehasse jõudes blokeerib teatud mineraalide imendumist.

LCHF suhkrusõltlastele

Artikkel Anna Hallénilt: http://www.annahallen.se/lchf-for-sockerberoende

Kes on suhkrusõltlased? Jah, see on tähtis küsimus, mille üle tihti vaieldakse. Aga ma annan siinkohal oma lihtsa selgituse: suhkrusõltlane on see, kes ei saa hakkama nende asjade söömisega, mida ta on eelnevalt süüa otsustanud ja langeb pidevalt kiusatuste ohvriks. Siia alla kuulub kõik alates ebatervislike asjade kokkuostmisest, kõige autos ära söömisest ja seejärel paberite peitmisest kuni järjepideva õgimiseni vaid selleks, et esmaspäeval uuesti alustada. Inimene, kes külaliste juuresolekul keeldub koogitükist ja kes pärast külaliste lahkumist kogu järelejäänud koogi üksi ära sööb.

Sina, kes sa otsustad mingi kindla nädalamenüü kasuks, aga teed juba mõne päeva pärast erandi ja seda hiljem kahetsed. On midagi, mis meie isu käivitab. Midagi, mis on tahtest tugevam. Midagi, mis paneb meid oma soovist ja unistusest loobuma ja mille pärast me hiljem piinlikkust tunneme, et me ei saanud hakkama.

Süsivesikud mõjutavad meie preemiasüsteemi, meie mõnusüsteemi, meie ellujäämissüsteemi. Osad süsivesikud rohkem, osad vähem. See süsteem peab olema ning ongi palju tugevam kui sinu tahe. See on süsteem, mida sa ei peagi saama juhtida. Vähemalt mitte järjepidevalt ja pikema aja jooksul.

Osad süsivesikud avaldavad suuremat mõju kui teised. See, millised süsivesikud mõju avaldavad, erineb ka inimeseti.

Taldrikureeglit järgiv inimene, kes sööb igat asja natukene ja kellel pole kaaluga probleemi, ei ole süsivesikusõltlane. Toit ja maiustused maitsevad talle, aga midagi muud sellele suurt ei järgne. Ta sööb, saab kõhu täis ja lõpetab söömise.

Taldrikureegli järgija, kes aga kogu aeg dieeditab või end tagasi hoiab, on täiesti ilmselgelt süsivesikusõltlane. Milleks end küll vabatahtlikult paksuks süüa, et seejärel oleks jälle mingiks ajaks nälgimise rõõm? Sellepärast, et aju signaalained plahvatavad suurest õnnest ja saadavad välja suurepäraseid signaale … Vähemalt alguses. Seejärel muutub aju järjest ahnemaks ja nõuab järjest rohkem, et üldse midagi tunda. Kuni ühel päeval ei piisa enam sellestki ja tuleb mõnuainega liialdama hakata või see välja vahetada … (ja seda oivalist kaifi ei pruugi ka siis saada).

Tänu sellele on nii, et kui eemaldada või vähendada mõnuainet – suhkrut/süsivesikuid, siis saavad väga paljud tagasi kontrolli oma söömise üle. See tähendab, et LCHF-ist saab lahendus, õnn ja halleluuja! Lõpuks ometi oled leidnud oma valikute üle kontrolli. (Kuigi paljud peavad selleks läbi tegema ka karmi võõrutusperioodi. Peavalu, pearinglus, ärevus, väsimus, kurbus, paanika … Siinkohal loobuvad paljud ja ütlevad: „LCHF ei sobi minu kehale. Ma ei tunne end hästi“. Umbes nagu suitsetamisest loobuv inimene ütleks paar päeva peale loobumist: „Tead, suitsetamisest loobumine ei ole ikka minu jaoks. Oleme ju kõik erinevad. Minu keha vajab suitsu. Mu keha ütles mulle seda kohe peale loobumist – nii peavalu kui pearinglusega. Kõik meetodid ei sobi kõigile.“)

Kahjuks ei sobi siiski ka LCHF kõigile. Sellest lihtsalt ei piisa ning lisaks sisaldab ka LCHF päris palju sõltuvust käivitavaid lõkse. Me kõik oleme unikaalsed indiviidid oma unikaalse aju tasakaaluga. Osad on andekamad sõltuvuse küüsi jääjad kui teised, osadel on selleks väga vähe tarvis, et instinktid üle võtaksid ning osade jaoks piisab isu käivitamiseks vaid mõttest.

Mis asjad võivad LCHF-i raames lõksuks olla?

Esimeseks asjaks on tavaliselt pähklid. Pähklitel on väga paljude inimeste jaoks isusid käivitav toime. Sa kas kaotad kontrolli kohe või tekitavad pähklid sul suuremat isu, nii et otsustad mõned päevad hiljem erandi teha. Tihti ongi pähklitel pikemaajalisem toime. See tähendab, et mõnda aega suudad isegi oma isudele vastu panna …

Teiseks asjaks on kõik piimatooted. Nii piimasuhkur kui kaseiin tekitavad probleeme. Ka vadak võib seda teha.

Seemneleivad ja LCHF-küpsetised on tihti katastroofiks, kuna nad tuletavad vanu toite meelde.

Kolmandaks asjaks võib olla kohvis leiduv kofeiin. Üks sõltuvus käivitab tihti teise.

Vein on samuti ohtlik lõks. Paljud suhkrusõltlased, kes nüüd süsivesikud kontrolli alla on saanud, on hakanud varasemast rohkem jooma. Suur häirekell!

Neljandaks on teatud köögiviljad ja juurviljad. Tavaliseks isude käivitajaks on punane paprika, kirsstomatid, vahel isegi tavalised tomatid. Väga tavaline isude tekitaja on ka porgand. Marjade ja puuviljade söömisega kaasneb tavaliselt alati suure isu tekkimine.

Siiski, pidin äärepealt kõige olulisema unustama – šokolaad! Ja ma ei räägi praegu šokolaadis olevast suhkrust, vaid kakaos sisalduvatest ainetest. Mistõttu ka 80% ja 90% šokolaad tekitab osadel inimestel suuri probleeme.

Veel üks asi. Sa TEAD, et oled sõltlane, kui valid mingi alternatiivi, mis enam hea ei maitse ja seda ainult sellepärast, et saaksid seda süüa.

Ja vahel on sõltuvus nii suur, et vajad abi. Kõigi jaoks ei piisa vaid menüü väljavahetamisest. Küsi abi!

Kalasupp

Vaja läheb:
1 pk koorimata krevette
lõhe või forelli
mingit valget kala (nt heik)
porgandit, paprikat, porrut, sibulat, peterselli
vahukoort
kalapuljongikuubik + vesi
tomatipastat
oliivõli praadimiseks
soola, sidrunipipart, cayenne pipart

Valmistamine:
1. Koori krevetid ja jäta alles kõik krevettide koorimisest ülejääv (koored, mari, pead).
2. Pane krevetid karbiga külma ja valmista nüüd krevettide koormisest ülejäänud materjalist puljong.
3. Prae kreveti koori, marja, päid oliivõlis. Kui koored on veidi heledamaks läinud, lisa üks tükeldatud sibul, tomatipastat ja kalapuljong. Lase keeda umbes 20-30 minutit.
4. Kurna puljong läbi, viska koored-pead ära ja nüüd kasuta saadud puljongit supi valmistamiseks.
5. Lisa puljongi sisse tükeldatud köögiviljad, punane ja valge kala.
6. Lisa supi sisse ka vahukoor ja maitseained.
7. Kui kõik on pehmeks keenud, keera kuumus maha. Kui supp enam ei kee, alles siis lisa supi sisse krevetid.
8. Serveeri hapukoore ja juustuküpsistega - ma lisasin seekord juustuküpsiste taignale ka seesamiseemneid. 

Jõululaud

 

 

Meie jõululaual olid tavapäraselt ahjuliha kuivatatud ploomidega, mitmeid tunde pliidil haudunud hapukapsas, keedukartul, verivorstid peekoniga, kõrvitsasalat. Minul jäid küll kartul, kõrvits, verivorst ja liha seest ploomid söömata ;)

 

 

Lisaks tavapärastele jõulutoitudele oli ka palju LCHF-toite: must leib, smetana+kalamari+punane sibul+till, võis praetud brie ja camembert + suhkruta vaarikamoos, isetehtud maksapasteet, kala-võileivatort, seened, oliivid, lõhe, lchf-piparkoogid ja isetehtud mandli-pähklivõi.

 

kala võileivatort

 

 

Pasteet: http://toidutare.ee/peotoidud/j%C3%B5ulud/FF7D/

 

 

Pähklivõi: panin köögikombaini u 150 g mandleid, 150 g metspähkleid, 100 g kreeka pähkleid ja u 60 g pehmeks sulatatud kookosrasva. Pool teelusikatäit erütritooliga magustajat ka, kuna kreeka pähkel jättis veidi kibeda maitse. Pähklivõi oli väga maitsev lchf-piparkookide peale määrituna ;) 

 

 

 



Šveitsipärane pikkpoiss

Täna jagan taas üht mõnusat pikkpoisi retsepti, mis pärineb Sten Sture Skaldemani raamatust "GI-null! Naistele, kes soovivad end saledaks süüa" (teen mõnele kirjastusele vihje, et eesti naised tahavad ka seda raamatut lugeda, ehk siis saame ka varsti eestikeelsena selle suurepärase raamatu!). See raamat sisaldab palju retsepte ja erinevaid LCHF-toitumissoovitusi, sõltuvalt sellest, kas sul on vaja langetada 50+, 25+ või 10+ kilo. Ma just lõpetasin selle lugemise ja olen vaimustuses!

Šveitsipärase pikkpoisi jaoks läheb vaja:

1 kg hakkliha (ma kasutasin Hiiumaa maheveise hakkliha, lihtsalt super! aga ma ei tea, kas seda ka kusagil mujal peale Hiiumaa A&O poodide müüakse)
2 pk krõbedaks praetud peekonitükke
4 muna
8 dl riivjuustu
4 dl vahukoort
2 tükeldatud sibulat
soola, pipart, prantsusepäraseid ürte (ma kasutasin pizzamaitseainet)

peekon

 

Valmistamine:

 

1. Prae peekon, tükelda sibul

2. Sega kausis ühtlaseks taignaks hakkliha, peekon, sibul, riivjuust, muna, maitseained, vahukoor.

3. Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi ja küpseta 200-kraadises ahjus umbes 1 tund.

4. Serveeri koos toorsalatiga ning näiteks hellmanns real majoneesist ja rimi eco tacokastmest kokkusegatud kastmega.

 

 

 

 

 



Olen jälle Naistelehes ;)

Tänases Naistelehes: Rasvane toit on hea kaalualandaja!

 

 

Juustuküpsised

Selle retsepti eest tänan Merlet :)

Vaja läheb:
2 munavalget
100 g riivjuustu
2 spl mandlijahu

Valmistamine:
1. Vahusta munavalged kõvaks vahuks
2. Sega riivjuustu ja mandlijahuga.
3. Mina lisasin veel maitseks veidi Cayenne pipart ning üks osa juustu oli mul tavaline eesti juust, teine osa lepasuitsu riivjuust. See kõik andis väga hea maitse.
4. Tõsta lusikaga ahjuplaadile kuhjakestesse ja küpseta 180 kraadi juures kuldpruuniks.

Juustu-peekonitäidisega sea sisefilee

Vaja läheb:
1 sea sisefilee (u 700 g)
riivitud tugevama maitsega juustu, nt lepasuitsu või parmesani
1 pk peekonit
1-2 küüslauguküünt
peterselli
võid

Valmistamine:
1. Lõika filee keskelt lahti.
2. Tükelda peekon ja prae krõbedaks.
3. Lisa peekonile küüslaugupressiga küüslauk.
4. Täida seafilee juustu, peterselli ja peekoni-küüslauguseguga.
5. Seo nööri või lõngaga kokku.
6. Prae rulli pannil, maitsesta soola ja pipraga.
7. Pane umbes 30-45 minutiks ahju.
8. Lase peale ahjus küpsemist lihal veel alumiiniumfooliumis umbes 10-15 minutit "puhata".
9. Serveeri cole slaw-ga (valge peakapsas, punane sibul, hapukoor, hellmanns majonees).

 

 

 

 

Odav söök, mis on hea ja tervislik!

Tõlgin Anna Halléni artikli: http://www.annahallen.se/billig-bra-mat

 

 

Kas sellist on üldse olemas? Jah, muidugi on.

Meie keha peab saama valku ja tavaliselt on just valgurikkad toiduained kallid. Varem täitsime ju oma kõhtu hunnikute viisi odavate makaronide ja võileibadega.

Munad on hea ja odav alternatiiv. Ning munadest ei pea ju tegema ainult omletti ja keedetud/praetud mune. Saab ka teha ilma põhjata pirukatäidiseid ja erinevate köögiviljadega munahüüvet (kasuta näiteks külmutatud woki köögivilju). Võid teha ka pannkooke, seemneleiba ja erinevaid munasalateid. Munad on ka üheks kõige kasulikumaks valikuks üldse. Ja see on ju suurepärane! Munatoite annab lõputult varieerida.

Praetud munad vorsti või praetud seasingiga. Sellised lihatooted on tavaliselt hea hinnaga ning neid ei pea olema suures koguses. Piisab natukesest, et need hea maitse annaksid. 5 praetud muna ja üks vorstike. Seevastu on vorst muidugi tervise seisukohast halvem valik kui puhas liha.

Siiski on ju saadaval palju häid ja odavaid vorstikesi, mille lihasisaldus on vähemalt 70%. Nii tavalisi grillvorste kui ka maitsestatud vorste. Söö neid koos Cole-Slaw salatiga (riivitud valge kapsas, sibul, majonees) või tee mõnus vorstiomlett. Või praetud muna ja praetud vorstiviilud. Või tee vorsti-pajaroog paprikast, tomatipüreest/purustatud tomatist, koorest, sibulast ja seentest.

Keedetud munad majoneesiga, võiga, heeringaga, tomatikastmes makrelli/skumbriaga või tuunikalaga. Kaks viimast alternatiivi ei pruugi alati kõige odavamad olla, aga on hea, kui kodus on kiirtoitu ning konservpurgid säilivad ju kaua. Neid on lihtne kiiresti söögiks teha.

Vormitoidud. Eilsed jäägid ja pakk külmutatud woki-köögivilju. Klopi teises kausis lahti muna koos koore ja maitseainetega ja vala peale. Osta kõige odavamat juustu, viiluta mõned viilakad vormiroale peale ja pane ahju.

Osta neid köögivilju, mis parasjagu kõige odavamad on. Selle juures on veel hea see, et sel juhul on need hooajalised ja kõige kasulikumad! Suures pakis külmutatud köögiviljad on samuti tavaliselt hea hinnaga.

Ka on suures pakis külmutatud kanafileed, hakkliha ja sink tavaliselt hea hinnaga. Jaga portsjoniteks ja pane sügavkülma.

Hakkliha, eriti just seahakkliha, on tihti soodsa hinnaga. Ilma saiata tacod, hakklihakaste koos hakitud kurgi ja paprikaga. Hakklihakotletid või pikkpoiss. Serveeri valgest kapsast salati või lillkapsapüreega. Tavaline valge peakapsas on alati odav. Ja maitseb ülimalt hästi just praetult. Lisaks on see ka üks kõige tervislikumaid asju, mida võid süüa.

Valgest peakapsast võib samuti püreed teha. Nii tuleb see tunduvalt odavam kui lillkapsast tehtuna. Retsept on sama: lõika kapsas ribadeks, keeda pehmeks ja tee püreeks, lisa vahukoort, võid ja maitseaineid.

Makrell/skumbria tomatikastmes on väga hea kala, milles on palju Omega-3. Sobib hästi koos keedumunaga. Lisaks on see väga hea omletitäidis.

Siiski lisandub toitudele vahukoor, hapukoor ja või. Nende hinnaga kahjuks mängida ei saa.

Joo tavalist kraanivett. Paljudele meeldib vesi ka kurgi- või apelsinitükkidega.

Kui raha ei jätku, võib igapäevased pähklid asendada magneesiumi ja seleeni toidulisandiga. Muidu oleks hea süüa iga päev peotäis mandleid ja 3-4 parapähklit, nii saab sinu keha kätte kõik vajaliku.

Paljud ütlevad, on nii tüütu, kui kogu aeg on sama toit. Kummalisel kombel ei kehtinud see nende puhul siis, kui nad iga päev makarone ja võileibu sõid:)