kolmapäev, 1. jaanuar 2014

Gary Taubes ja Ameerika low-carb


Olen tähele pannud, et osad inimesed heidavad mulle ette minu sallimatust teiste toitumisviiside kohta, et miks ma küll nii kindel LCHF-is olen, et miski muu võib ju ometi ka hea olla ja igale väitele leiab ju internetiavarustest alati vastuväite. Jah, neil võib selles osas isegi täiesti õigus olla - mul tõepoolest ei ole mingit sallivust ametlike toitumissoovituste suhtes, mis oma rasvavaese sisu ja hunnikute viisi süsivesikute ja teravilja ülistamisega minu silmis kohe kindlasti head ei saa olla. Seega midagi positiivset taldrikureegli kohta te siit blogist kohe kindlasti lugeda ei saa, kes äkki midagi sellist veel ootas ;). Samas, elulistes olukordades, kui toitumine teemaks ei tule, jätab mind küll täiesti külmaks, mida keegi sööb või ei söö, minu poolest söögu või suhkrusaia keiju light margariiniga.

Aga kui nüüd keegi minu arvamust asja kohta küsib, siis ma olen küll kogu selle low-carb teema kohta nii palju lugenud, et ma ei saakski peale selle tohutu materjalihulga läbitöötamist enam midagi muud arvata kui et see on see kõige õigem ;)
Aga siiski usun ma, isegi kui ma poleks LCHF-i kohta midagi lugenud, peale praktiliste „söö rasva – ära söö süsivesikuid“ soovituste, siis arvestades oma tänast enesetunnet ja kaalukadu, võiksin usaldada ja usaldama jäädagi ka ainult oma „kõhutunnet“ ja ikkagi täpselt niisama kindlalt öelda, mida ma ametlikest toitumissoovitustest arvan.
Aga ärge saage minust valesti aru, ma ei arva üldse, et kõik inimesed peaksid sööma täpselt nii nagu mina, ma ei arva, et kõik inimesed kindlasti vaid kuni 20 g süsivesikuid päevas peaksid sööma või et kõik inimesed hommikuti minu moodi rasvakohvi peaksid jooma.

Ja ma nõustun täiesti selle lõiguga Annika Dahlqvisti artiklist:

 Terved, füüsiliselt aktiivsed inimesed võivad süüa rohkem süsivesikuid, kuna nemad kulutavad energia ära ning ei saa nii kõrget veresuhkrut. Aga kui nad söövad nii palju süsivesikuid, kui toiduaineamet soovitab, siis on ka nendel suur oht varem või hiljem haigeks jääda. Toiduaineamet soovitab 50-60 energiaprotsenti (E%) süsivesikuid. Kui metaboolselt terved inimesed söövad selle asemel 30-40 E% süsivesikuid, on neil väiksem oht ülekaalu ja haiguste tekkeks.“

Väga kenasti võtab sarnase mõtte kokku ka Anna Hallén:

„Hea tervise aluseks on tavaline hea toit. Gluteenivaba süsivesikuvaene toit koos loomulike rasvadega. Seda unikaalselt vastavalt sinu keha vajadustele. Meil kõigil ei ole samasugused vajadused! Aga meil on kõigil samad keha „mehhanismid“. Mitte keegi ei tunne end seejuures kõige paremini ning keegi pole loodud sööma gluteeni, võileibu, pastat ega suhkrut. Aga on inimesi, kes saavad oma toidus täiesti vabalt marju ja juurvilju süüa ning kes end seejuures säravalt tunnevad.“

Seega ma loodan, et saite ikka minu mõttest aru.

***

Tegelikult tahan täna jagada hoopis üht Gary Taubesi artiklit. Tema loengud ja raamatud veensid alguses ka mind – kui  mul umbes aasta tagasi lchf-iga alustades esimestel nädalatel veel suurt kaalukadu ega paremat kolesterooli või alanenud vererõhku veel veenva faktorina näha ei olnud.
 

Kes inglise keelt oskab, sellel soovitan lugeda Gary Taubesi raamatuid „Good Calories, Bad Calories“ või „Why We Get Fat“. Gary Taubes on ameeriklasest teadusajakirjanik, kes on võitnud mitmeid auhindu oma töö eest. Ta õppis Harvardi Ülikoolis füüsikat ja hiljem Stanfordi ülikoolis lennundusinseneriks. Hiljem õppis ta veel Columbia ülikoolis ajakirjandust ja töötas peale seda erinevate mainekate ajakirjade juures. Algselt keskendus ta füüsikaküsimustele, aga hiljem suunas oma tähelepanu rohkem meditsiinile ja toitumisele. Tema tööks on just teaduslike vastuolude leidmine. Raamat „Good Calories, Bad Calories“ on tegelikult kogu antud raamatu kirjutamise hetkel olemas olnud toitumisega seotud teadusuuringute meta-analüüs, st Gary Taubes vaatas läbi kõik 2007. aastal eksisteerinud toitumise kohta käivad uuringud ja just kõik need uuringud ütlesidki seda, et miski ei kinnita, et rasvavaene ja süsivesikuid täis mainstream „taldrikureegel“ meie tervisele või kaalule kuidagi kasulik oleks, vaid et normaalne on just nimelt süsivesikuid piirata ja julgelt rasva süüa. Raamat „Good Calories, Bad Calories“ on kirjutatud teadlastele ja arstidele, see on üsna keerulises keeles ning sisaldab väga palju viiteid erinevatele uuringutele ja nende uuringute põhjalikke kirjeldusi. Kuna antud teema on ka lihtinimesele väga huvipakkuv, siis kirjutas Gary Taubes veel teisegi raamatu samal teemal. Teise raamatu mõte on sama, mis esimesel, aga väljendusviis tunduvalt lihtsam ja lühikesem, raamatu pealkiri on „Why We Get Fat“. Tõlgingi siinkohal teile seda viimast raamatut tutvustava artikli, mis sisaldab ühtlasi intervjuud Gary Taubesiga. Artikkel ilmus ajakirjas Readers Digest aastal 2011.

Kas see on siis mingi viis kaalulangetamiseks?

Jah, nii see tegelikult on. Auhinnatud teadusajakirjanik Gary Taubes selgitab (lõpuks!), miks konventsionaalsed dieedid ei toimi – ja mida sa teha saad, et kaalus alla võtta.

Kui ülekaalulisust uurivad teadlased nii targad on, siis miks meie kõik nii paksud oleme? See küsimus on Gary Taubesi uure raamatu – „Miks me paksuks läheme – ja mida me selle vastu teha saame“ keskmes. Lõppude lõpuks on riiklik tervishoiusüsteem juba viimased 40 aastat raiunud üht väga lihtsat sõnumit: kui sa paks ei taha olla, siis piira oma rasva söömist. Ja nende samade aastate jooksul on ülekaalulisuse protsent tõusnud 13-lt 22-ni, ja viimase riikliku uuringu kohaselt lausa 33 protsendini.

Taubes usub, et tema teab, miks see nii on: ülekaalulisust uurivad eksperdid on asjad täiesti peapeale pööranud. Ta ütleb, et kui uuringuid hoolikalt vaadata, siis võib näha, et rasv ei ole meie vaenlane, vaid seda on kergesti seeditavad süsivesikuid. Just need söögid, mida meile tervise- ja dieettoidude näol pähe üritatakse määrida – rasvatu jogurt, lihtsad ahjukartulid (hoiduge või eest) ja tavaline pasta (hoiduge oliivõli, kastme ja juustu eest) – panevad meid füsioloogiliselt kilosid koguma. Ning toidud, mida meil vältida kästakse – praetud lihatükid, hakklihakotletid, juust ja isegi hapukoor, mille me nii hoolikalt ahjukartuli pealt ära kraapisime – võivad meil aidata lõpuks kaalu langetada ja hoida meie südamed tervena.

Nagu arvata võite, on Taubes oma ütlemistega poleemikat tekitanud. Kuigi teda tuntakse kui kinnisideelist reporterit ja teadusele pühendunud nohikut (ta õppis Harvardis füüsikat ja Stanfordis lennundustehnikat ning on võitnud mitmeid teadusajakirjanduse auhindu), on teda nimetatud ka ohtlikuks „kirsikorjajaks“ – see on inimene, kes uurib läbi aastakümnete kaupa teadusuuringuid ja paneb kokku vaid need tükid, mis talle meeldivad. Aga viimase viie aasta jooksul tehtud uuringud on pannud teadlasi oma pikaajalisi eelarvamusi ümber mõtlema, neid, mis puudutavad madala süsivesikusisaldusega dieete. Praegusel ajal võtavad näiteks sellised teadlased, nagu Mitchell Lazar, MD, Pennsylvania ülikooli diabeediinstituudi juht ja kardioloog Allan Sniderman, MD, McGill Ülikoolist, Taubesi argumente väga tõsiselt.

Taubes nimetab oma ideid vaid üheks alternatiivseks hüpoteesiks sellele, miks me paksuks läheme. Seejärel lisab ta täie kindlusega, et selline radikaalne mõtteviis on „kindlasti õige“. Taubes istus maha ja rääkis juttu meie tervisereporteri Lisa Davisega, et jagada Readers Digesti lugejatega oma teooriat. Siin on kirjas see, mida ta tahab, et sa teaksid.

Ülekaalulisuse eksperdid on eksinud

„Kehakaalu ja ülekaalulisuse kohta näib kehtivat see täiesti põhjapanev idee, et meie paksuksminemise põhjuseks on see, et me saame toiduga rohkem kaloreid kui me ära kulutame. See on nn. apluse ja lodevuse hüpotees: me sööme liiga palju ja liigutame end liiga vähe. See tundub täiesti vastuvaieldamatu, nii mõistlik kui veel saab olla, aga ometi on see tegelikult täiesti mõttetu – see ei ütle meile midagi mõistlikku selle kohta, miks me paksuks läheme. Kui ma paksemaks lähen, siis on ju ilmselge, et ma olen üle söönud. Aga kui küsida küsimus: Miks sa üle sõid?, siis sellele küsimusele ei saa ma kalorid-sisse / kalorid-välja kaalutõusu teooria abil vastata.

Inimesed reageerivad sellele nii, nagu ma kahtleksin termodünaamika seadustes. Aga ma ei kahtle nendes sugugi, ma ütlen vaid, et need ei ole asjakohased. Jah, kui sa paksemaks lähed, siis sa söödki rohkem kaloreid kui ära põletad – aga küsimus on MIKS. On olemas üks naeruväärselt lihtne alternatiivne hüpotees, ja see on, et sa ei lähe paksuks sellepärast, et sa üle sööd. Sa sööd üle sellepärast, et sul on tekkinud häire selles osas, kuidas sinu rasvkude reguleeritakse.“

Dieedid ei toimi

„Viimase 40 aasta jooksul on uuringud näidanud, et ei ole võimalik saada kliiniliselt märkimisväärset mõju kalorite piiramisest. Samal ajal, kui eksperdid ütlevad sulle, et aplus ja lodevus on kaalutõusu põhjuseks, ütlevad nad ka, et me teame, et ükski dieet ei toimi ja seepärast oleme välja mõelnud mõned tabletid ülekaalulisuse vastu, mis teenivad miljardeid. Seetõttu peab ka meedikute kogukond bariaatrilist kirurgiat (maovähendusoperatsioone, st sinu seedesüsteemi kohandamist) mõistlikuks lahenduseks.

Ei tohiks olla üllatus, et dieedid ei toimi. Ülekaalulised inimesed on kogu oma elu püüdnud vähem süüa. Tõenäoliselt on vähe neid, kes juba varakult alla andsid ja ütlesid, et see on lootusetu ja ma parem naudin elu. Enamjaolt võib ülekaalulist inimest defineerida isikuna, kelle jaoks dieedid ei toiminud.

Seega selline lihtne fakt, et arst käsib sul vähem süüa – mis kasu sellest siis on?

Kui piirad oma kaloreid, siis oled kogu aeg näljane – see on iseenesestmõistetav. Aga siis juhtub ka see, et sinu energiakulu kohandub sissetulevale energiahulgale. Loomade peal tehtud uuringud näitavad, et kui piirata energia saamist, siis nende rakud tõesti põletavad ka vähem energiat, mis on ka üheks põhjuseks, miks ülekaalulisuse uurijad tunnistavad oma ausatel hetkedel, et kalorite piiramine on ebaefektiivne.“

Võimatu on kaloreid lugeda

„Riiklikud tervishoiutöötajad tahavad, et me harrastaksime „energiatasakaalu“, mis on lihtsalt uus moodus öelda, et sa ei peaks rohkem kaloreid sisse sööma, kui ära kulutad. Aga mida siis energiatasakaal endas kätkeb?

„Kui tarbid päevas umbes 2700 kalorit, mis on üsna tüüpiline number, kui mehi ja naisi koos vaadelda, siis see teeb aastas üks miljon kalorit või kümme miljonit kalorit kümne aasta kohta. Kümne aasta jooksul sööd umbkaudu kümme tonni toitu. Kui täpselt peaksid oma sissesöödavad kalorid kulutatavate kalorite suhtes siis kohandama, et sa ei võtaks juurde rohkem kui 20 naela (9,71 kg) kümne aasta jooksul? Sest kui võtad iga dekaadi jooksul 20 naela juurde, siis ongi nii, et olid küll oma kahekümnendates sale, aga neljakümnendates eluaastates oled juba ülekaaluline, mis on paljude jaoks tavaline. Ja vastus on: 20 kalorit päevas. Kui sööd päevas 20 kalorit rohkem ja see läheb sinu rasvkoesse, siis võtad igas dekaadis juurde 20 naela (9,71 kg).

„Asja mõte on selles, et keegi ei suuda sissesöödavate ja kulutatud kalorite suhet sellise täpsuseni viia. 20 kalorit on nagu üksainuke amps McDonald’si hamburgerist. Või siis paar lonksu Coca-Colat või paar ampsu õuna. Ükskõik kui hästi sa kaloreid arvutada suudad, sellega sa hakkama ei saa. Niisiis, kui energiatasakaalu harrastamine oleks tõesti mooduseks, kuidas paksuksminemist vältida, siis küsimus on, miks me kõik paksud ei ole?“

Trenni tegemine ei hoia sind saledana

„Toitumisala inimesed püüavad sind nii kangesti panna kaalu kaotama trennitegemise abil, et nad on lausa ära unustanud sellise lihtsa fakti, et mida rohkem energiat sa kulutad, seda näljasemaks sa muutud. Oletame, et ma kutsuksin Alice Watersi, Chez Panisse restorani peakoka oma koju 12-käigulist pidusööki valmistama ja sina oleksid samuti kutsutud. Ja mul on veel lisaks kutsutud kondiiter ja gurmee-lihunik – Berkleys on nüüd olemas ju lausa gurmee-lihunikud! Võta vaid oma söögiisu kaasa!

„Kaks asja, mida sa tõenäoliselt siis teeksid, on lõunasöögi vahelejätmine ning sa võib-olla ka liigutaksid end veidi rohkem. Võid lausa öelda, et vaata Taubes elab minu majast kolme miili kaugusel – ma lähen sinna jala ja kui ma kohale jõuan, küllap ma siis näljane olen. Nali on selles, et need kaks asja, mida me inimestele kaalu kaotamise eesmärgil räägime – sööge vähem ja liigutage end rohkem – on täpselt samad asjad, mida sa loomulikult teeksid, kui sooviksid end eriti näljaseks teha.

„Kui vaadata andmeid, mis puudutavad ülekaalulisuse ja treeningute kohta käivaid teadusuuringuid, siis puuduvad igasugused veenvad tõendid selle kohta, nagu oleks treeningutel mingi mõju kaalule. Ameerika Spordimeditsiini Kolledž (American College of Sports Medicine) ütleb oma juhistes, mis anti välja koos Ameerika Südameliiduga (American Heart Association), et on mõistlik oletada, et kui teed rohkem trenni, siis on vähem tõenäoline, et võtad aja jooksul kaalus juurde. Kuid nendes samades juhtnöörides öeldakse, et seni ei ole andmed, mis seda hüpoteesi toetaksid, kuigi veenvad. Mis on kui surma suudlus. See on saja-aastane hüpotees ja kui nüüdseks hetkeks ka veel andmed veenvad ei ole, siis võib olla üsna kindel, et see hüpotees ongi vale.“

Aga on üks moodus kaalu langetamiseks

„Meie emad kasvasid üles uskudes, et rafineeritud süsivesikud ja tärkliserikkad toidud on paksukstegevad – pasta, kartulid, leib, kommid, riis ja mais. Ja neil oli õigus: sellised toidud teevad sind tõesti paksuks. Maiustused on tõenäoliselt kõige hullemad, nagu ka erinevad suhkruvee kombinatsioonid, alates puuviljamahladest kuni Coca-Colani. Põhjuseks on see, et rafineeritud süsivesikud tõstavad sinu insuliinitaset. Teadlased on teadnud alates 1960-ndate algusest, et insuliin on peamiseks hormooniks, mis reguleerib sinu rasvkude. See ei ole sugugi vastuoluline – vaata ükskõik millist endokrinoloogia õpikut ja kui otsid välja koha, mis puudutab seda, mis teeb rasvaraku paksuks, siis leiad sealt õpikust kõik need moodused, kuidas insuliin seda teeb. Siis otsi välja ülekaalu koht ja seal öeldakse, et inimesed lähevad paksuks sellepärast, et nad söövad liiga palju ja liiguvad liiga vähe. Siin on täielik ebakõla fundamentaalse teaduse ja inimeste ülekaalu põhjuse vahel.

„Kõik, mida ma ülekaalu uurijatele ütlen on, et pöörake rohkem tähelepanu rasvkoe hormonaalsele ja ensümaatilisele regulatsioonile. Kui seda teete, siis saate teistsuguse vastuse küsimusele, mis põhjustab ülekaalu ja mis seda ravib. Põhimõte on selles, et Dr Atkinsil oli õigus oma Atkinsi dieedi suhtes, kuigi ta ei saanud kogu teadusest õigesti aru.“

Sa pead sööma toite, mis hoiavad su insuliinitaseme madalal.

„Oleme harjunud mõtlema oma rasvarakkudest kui pikaajalisest pangakontost, kus su keha hoiustab liigseid kaloreid rasvhapetena, mida sa ei kasuta enne kui oled näljas. Aga tegelikkus on selline, et rasvkude on pigem nagu sinu rahakott ja sinu söögiajad on nagu pangaautomaati minek. Sa tead, kuidas pangaautomaati kasutatakse: paned raha oma rahakotti ja kulutad seda järk-järgult ja kui raha liiga väheks jääb, lähed uuesti pangaautomaati.

Aga insuliin lukustab sinu rahakotis oleva raha, nii et pead pidevalt jälle pangaautomaadi juurde minema. Sinu rasvarakud lähevad järjest paksemaks, aga sa ei saa kasutada neid rasvhappeid, mida nende sees ladustatakse. Nii et sa muutud näljaseks ja sööd uuesti.“

Võtmeks on süsivesikuvaene toitumine.

„Kui ma alguses selle teemaga tegelema hakkasin, siis proovisin Atkinsi dieeti eksperimendina. Mul ei olnud varem pähegi tulnud seda proovida – ma seostasin seda šarlatanlusega. Aga nüüd läksin sõpradega restorani ja kui nemad tellisid nahata kanafilee ja rohelise salati, siis mina tellisin pepperoni ja sulatatud mozzarella eelroaks ja pearoaks steigi. Kaal lihtsalt kukkus. Kui tänaval kõndisin, siis oli selline tunne, nagu võiks näha neid minu kaotatud kilosid minu seljataga kõnniteel.

Ma söön iga päev hommikusöögiks mune ja peekonit või vorsti. Lõunaks ma söön umbes 350 g hakklihakotletti juustuga, saia ma ei söö. Õhtusöögiks on umbes 450 grammine steik või pool grillkana või kõige suurem saadavalolev kalatükk ja köögiviljad. Sa sööd, mida tahad kuni kõht saab täis – sa lihtsalt ei söö neid asju, mis sind paksuks teevad.

Sa lähed sellele dieedile ja sööd hommikusööki ja korraga on kell kaks päeval ja sa mõtled – oh, ma peaks lõunat ka sööma. Aga sa ei ole näljane. Varem sõin väga rasvavaest toitu ja ma olin umbes iga kahe tunni tagant näljane. Ja ma võtsin iga aastaga kaalus juurde.

Suurim uurimus süsivesikuvaeste dieetide kohta tuli välja möödunud aastal. See võrdles madala rasvasisaldusega dieeti, milles võisid süüa 1200-1800 kcal päevas süsivesikuvaese dieediga, milles võisid süüa nii palju, kui ise tahtsid. Uurijad muide mõneti salgasid selle osa maha. Nad vaevu puudutasid fakti, et siin võrreldakse range kaloripiiranguga dieeti sellise dieediga, kus võid süüa nii palju kui tahad. Aga nad leidsid, et madala süsivesikusisaldusega dieet mõjus täpselt sama hästi. Minu jaoks on see olnud kõige olulisemaks tähelepanekuks ülekaalulisuse uuringutes: et võimalik on selline efektiivne dieet, mis ei piira kaloreid. Aga ametivõimud on seda aspekti ignoreerinud. Ja enamus läbi viidud uuringutes toimib tegelikult süsivesikuvaene dieet paremini kui rasvavaene, madala kalorsusega dieet.“

Palju rasva on sinu südamele parem.

„Idee sellest, et sissesöödav rasv põhjustab südamehaigusi, on väga sügavalt juurdunud. Me kõik ju teame, et Atkinsi dieet tapab inimesi – vähemalt nii on meile räägitud. Kui ma niimoodi sööma hakkasin, siis käskis naine mul elukindlustuse teha. Aga viimase dekaadi jooksul on mitmed uuringud viimaks ka Atkinsi dieeti vaadelnud ja need uuringud näitavad, et südamehaiguste riskifaktorid pigem paranevad just süsivesikuvaesel dieedil, mitte madala rasvasisaldusega ja väheste kaloritega dieedil, mida arstid ja Ameerika Südameliit sul süüa soovitavad. Sinu HDL läheb üles, mis on südamehaiguse suhtes kõige tähtsam number. Väiksed, tihedad LDL-osakesed, mis on eriti ohtlikud, muutuvad suurteks kohevateks LDL-osakesteks. Ja mitte ainult sinu kolesteroolinäitajad ei muutu paremaks, ka sinu insuliinitase ja vererõhk alanevad.

Rasvavaene dieet, mida inimesed on söönud lootuses oma südant kaitsta, on tegelikult hoopis nende südamele kahjulik, sest see on kõrge süsivesikusisaldusega. Tervishoiusüsteemi püüdlus panna kõiki inimesi niimoodi sööma, on üks peamiseid põhjuseid sellele, miks meil on praegu ülekaalulisuse ja diabeedi epideemia.“

Kui sul on kaaluga probleem, siis see ei ole sinu süü.

„Viimased 40-50 aastat on ülekaalulisuse uuringud olnud põhimõtteliselt püüdluseks selgitada, miks ülekaalulistel inimestel ei ole lihtsalt sellist moraalset eksimatust, nagu on saledatel inimestel, ilma seda päris otse välja ütlemata. See on kohutavalt haige. See ei ole vabandatav, aga selline on ometi konventsionaalne mõtlemine. Enamus arste ei taha ülekaaluliste patsientidega tegemistki teha, kuna nad mõtlevad, et need on inimesed, kes lihtsalt ei hooli sellest mida nad teevad: süüa mõõdukalt ja trenni teha.

Kui mina tänaval kõnnin ja mõnda ülekaalulist inimest näen, siis ma näen tema juures vaid hormonaalset häiret. Kõik inimesed ei lähe süsivesikute söömisest paksuks – see sõltub sellest, kui tundlikud on sinu rakud insuliini suhtes ja eriti sellest, kui tundlikud on sinu rasvarakud võrreldes sinu lihasrakkudega. Aga suur osa inimestest, kes paksuks lähevad, läksid paksuks just nende dieedis sisalduvate süsivesikute pärast. Kui oled juba pikka aega paks olnud, siis süsivesikute ärajätmine ei pruugi sind veel kõhnaks teha. Aga sa saad oma kõige saledama võimaliku keha saavutada just sellise dieediga, mis sisaldab kõige vähem süsivesikuid.

Kas on ka mingeid hoiatusi? Jah, osad inimesed tunnevad energiapuudust, kui nende kehad kohanduvad sellise uue toitumisviisiga, aga kui nad lisavad oma dieedile veidi soola või puljongit, siis peaks see mure lahenema. Süsivesikuvaene dieet võib alandada ka sinu vererõhku, nii et sul on võib-olla tarvis oma rohtusid kohandada -  kui sul on mõni haigus, peaksid esmalt oma arstiga konsulteerima. Aga põhimõtteliselt ütlen ma seda, et söö seda, mida inimesed on loodud sööma. Rafineeritud teraviljad ja suhkur ei ole 99,999 protsenti inimkonna ajaloost olnud inimese söök. Kui me olime veel kütid-korilased, siis me sõime liha nii tihti, kui seda kätte saime ning kui me sõime taimi, siis need olid palju kõvemad ja kiudainerikkamad kui tänapäevased taimed, nad sisaldasid palju vähem seeditavaid süsivesikuid. Põhiline idee on selles, et ära söö toite, mis sind paksuks teevad. Muus osas söö nii palju, kui tahad.“

5 moodust alustamiseks:

Eric Westman, MD, kes juhib Duke Elustiilimeditsiini Kliinikut Durhamis, North Carolinas ja kes oli raamatu The New Atkins for a New You („Uus Atkins uuele sinule“) kaasautoriks, on uurinud süsivesikuvaeseid dieete 12 aastat. Siin ontema 5 juhist:

1.      Ära püüa rasva piirata. „Rasvarikaste toitude söömine tagab selle, et sa ei tunne end millestki ilmajäetuna,“ ütleb Dr. Westman. Peekon, juust, vahukoor, hapukoor, määrdejuust, majonees, või ja õli on kõik tervislikud süsivesikuvaese dieedi osad.

2.      Ütle head aega pastale, leivale ja riisile. Selleks, et kaalus alla võtta, peavad enamus inimesed hoidma oma süsivesikud alla 20 grammi päevas. See jätab välja leiva (kaks viilu sisaldab umbes 24 g sv), riisi (üle 40 g sv tassis) ja pasta (umbes 40 g sv tassis). Kui oled eesmärgi saavutanud, võid vaikselt hakata rohkem süsivesikuid oma menüüsse lisama, mis sinu veresuhkrut liiga palju ei mõjutaks.

3.      Ole köögiviljade suhtes valiv. Tärkliserikkad (süsivesikurikkad) köögiviljad – enamus neist kasvavad maa all ning samuti ka mais, ei ole lubatud. Aga võid igapäevaselt kuni neli tassitäit rohelisi lehtköögivilju süüa, nagu näiteks lehtsalat, spinat ja lehtkapsas. Piira brokoli, lillkapsa ja brüsseli kapsa söömist kahele tassitäiele päevas.

4.      Ütle ei peidetud suhkrule. Puuviljad, meie legendaarne tervisetoit on suhkrust, st süsivesikutest pungil. Niisamuti puuviljamahlad. Muud kontsentreeritud suhkruallikad on limonaadid, koogid ja kommid. Sinu kaalulangus ei pruugi veel peatuda, kui tarbid light-jooke, light-õlut, kuiva veini ja suhkruvabasid maiustusi.

5.      Söö nii palju kui tahad. Kui asi puudutab valku ja rasva, siis „sul ei ole vaja kasutada portsjonikontrolli“, ütleb Dr Westman. „Sinu nälg läheb automaatselt väiksemaks, kui niimoodi sööma hakkad – kõik mida sa tegema pead, on söömine lõpetada, kui kõht täis saab.“

Milline näeb välja üks tavaline süsivesikuvaene päev

Dr Eric Westmani näidismenüü:

Hommikusöök:

Omlett kahest munast, singist ja juustust

Dieet-jõhvikamahl

Kohv vahukoore ja suhkruasendajaga

Lõunasöök:

Lõhesalat (2 tassitäit lehtsalatit ja 1 tassitäis salatiköögivilju)

Vesi või light-jook

Õhtusöök

Umbes 350 grammine biifsteek sinihallitusjuustuga

1 tassitäis vale-kartuliputru (püreeks tehtud lillkapsas või, vahukoore ja peekoniga)

Magustoit

Suhkruvaba tarretis või suhkruvaba šokolaadipuding, mis on vahukoorest tehtud

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar