Tõsi ta on, et paljud saavad üleminekuvaevustest kuidagi mängleva kergusega üle ning ei pane tähelegi, kui juba kilode sulamise faasi jõuavad, paljusid tabab aga tõsine keto-flu ehk ketoosi-gripp. Aga eks lõpuks on kõik ikka tahtmises kinni - see, kes ikka oma elustiili tegelikult muuta ei soovi ja ootab vaid tulemust, see leiab alati ka vabanduse, et küll on lchf halb, küll käsib tal keegi ülemäära võid süüa või ei suuda ta seda oma perekonnaga ühildada. See, kes tahab asjast aru saada, see ka saab ning saavutab ka rõõmsalt tulemusi. Mõni on nii õnnelik selle üle, et võib liha ja juustu süües saleneda, et ei pane neid alguse vaevusi tähelegi, mõelda, kõht täis ja kaal langeb! Teine näeb ainult halba ja vingub iga asja kallal, ta ei saagi oma lchf-i rasketest hetkedest üle. Siiski neid positiivseid kaalulangetajaid on õnneks palju-palju rohkem, seda mu oma tutvusringkonna lchf-harrastajate seas kui ka need paljud minu blogi lugejad, kes te mulle tänukirju saadate, et olete lchf-ist suurt abi leidnud. Aitäh teile nende kirjade eest veelkord, iga selline teeb mul alati tuju nii heaks :)
Aga jõuame nüüd ikkagi Skaldemani ja võõrutusnähtude juurde ka:
Üleminek süsivesikukütuselt rasvakütusele toimub kolmes etapis.
Esimene etapp kestab 1-2 nädalat, siis läheb aju üle ketoonide kasutamisele. Kõige hullemad on tavaliselt 3.-6. päev. Kes need esimesed 1-2 ndl vastu peab (ja ennast suurema süsivesikute söömisega jälle uuesti nullpunkti ei vii), sellel hakkab esimese etapi lõppedes kindlasti parem ja ühtlasi algab rasvapõletus, st aju läheb üle rasva põletamisele.
Teine faas kestab mõned kuud. Aju on nüüd ketoonide kasutamisele juba üle läinud, nüüd harjub sellega ka keha. Sel ajal võib esineda atsetooni-hingeõhku ja saab ketostixidega oma ketoosi tugevust mõõta. Enesetunne on tavaliselt eufooriline ja kaal sulab (nendel, kes siis ikka päriselt ka järgivad lchf-i, mitte nendel, kes iga paari päeva tagant erandi teevad).
Kolmandas faasis on nii aju kui keha juba rasvakütusel töötamisega harjunud, (rasvakütuse all mõtleb Skaldeman seda, et keha sööb oma rasvavarusid). Ära on kadunud isu süsivesikute järele. Ka muu toidu kogused vähenevad iseenesest. Kolmandasse faasi jõutakse Skaldemani väitel esimese poolaasta jooksul.
Ma võin omast kogemusest kinnitada, et minu puhul on need asjad tõesti olnud täpselt nii, nagu Skaldeman kirjeldab. Praeguseks hetkeks, kui aasta hakkab täis saama, jätavad mind tõesti süsivesikutega patustamised täiesti külmaks. Osasid lchf-asju võiks muidugi üle süüa aeg-ajalt, aga see on juba teine teema.
Soovitus kaalulangetajatele:
* söö päevas kuni 20 g süsivesikuid, see teeb umbes 400 g maa peal vastavaid köögivilju.
* söö piisavalt valku - näiteks 70 kilose soovkaaluga inimene vähemalt 70 g valku, palju sportivad inimesed võivad ka rohkem, st 1,5 - 2 g valku iga soovkaalu kilogrammi kohta süüa. 70 g valku ei ole 70 g liha!!!, 70 g valku võrdub umbes 350 g liha. Üldiselt ei ole vaja neid gramme nii piinliku täpsusega jälgida, peaasi, et liiga vähe valku ei saaks. Valk on keha ehitusmaterjal ja hädavajalik.
* söö juurde nii palju rasva, et kõht täis saaks, kogust ei ole tarvis mõõta, söö palju tahad - inimeseti erinev, kui palju võid või koorekastet keegi oma lihatükile juurde vajab.
* Võõrutusnähtude leevendamiseks soovitatakse juua ohtralt vett, mõnel juhul on abi kangest kohvist või teest, paljudel hoopis näpuotsatäiest meresoolast või muust soolasest (näiteks normaalse koostisega puljongikuubikust keedetud tassitäis puljongit). Keha kaotab LCHF-ile üle minnes alguses palju vett ja sellega seoses mineraalaineid, paljudel läheb vererõhk väga madalaks. Vesi ja sool aitavad keha vedelikukogust veidike taastada, sool annab ühtlasi mineraalaineid, kange kohv ja tee aitavad vererõhku tõsta - kellel see liiga madal on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.