KKK ehk Korduma Kippuvad Küsimused

 

Praegune ajahetk on toitumises üsnagi murranguline. Rootsis on teatavasti küll süsivesikute piiramise ja julgelt rasva söömise soovitused enamus inimesteni jõudnud, siin aga on asi uus ja alles väga erakordne. Paljude jaoks on LCHF kindlasti šokeerivgi. Ma täiesti mõistan neid inimesi. Eriti raske võib olla LCHF-i omaks võtta neil, kelle töö on seotud inimestele toitumissoovituste andmisega. Arstid, õed, toitumisnõustajad, toitumisõpetajad jne, keda on koolitatud hoopis vastupidist nõu andma. Kui nemad nüüd kõik kohe rõõmsalt tunnistaksid, et tõepoolest, rasva söömine ei teegi ei paksuks ega haigeks, vaid et piiri tuleks pidada hoopis pudru ja leiva ja igasugu muude süsivesikutega, siis see oleks nende poolt ju nagu tunnistamine, et kogu nende senine töö on olnud vale mis vale. Arusaadav, et enamus neist punnib sellele teemale vastu. Aga mul on õnn tunda ka nendelt erialadelt palju tarku ja avatud maailmavaatega inimesi, kes asjast kohe aru said! Lootust on :)

Ma olen endale juba paksu naha kasvatanud selle peaaegu 10 kuuga, mis ma LCHF-i harrastanud olen. Ma ei lase enam sel teemal omale kellelgi nii lihtsalt midagi öelda, eks olen seda asja ka juba piisavalt uurinud ja tean juba, et tegemist ei ole mingi järjekordse alternatiivhulluse või moeröögatusega, kõik põhineb ju ikkagi teadusel.  Siiski peab olema valmis kõiksugu kommentaarideks. Õnneks on kõikide skeptikute küsimused väga etteaimatavad ja korduva loomuga, eriti originaalseid vastuväiteid ma kuulnud ei ole. Toon mõned dialoogid, mis minu elus viimase kümne kuu jooksul ikka korduma kipuvad.  Vastusedki juba pähe kulunud :)

-        Ma küll seda LCHF-i ei julge teha, pidevalt tuleb igasugu uusi dieete, kes ütleb, et nüüd varsti jälle ei öelda, et see lchf on ikka kahjulik ja hoopis vastupidine on kasulik. 

-        LCHF ei ole midagi uut siin ilmas. Lihtsalt nimi on uus. Sisult on see sarnane söök, nagu on inimesed 2,5 miljonit aastat söönud, kui olime kütid-korilased. Inimese geneetika on välja arenenud just niimoodi rasvast liha ja juurikaid süües. Alles viimased 10 000 aastat on söödud teravilja ja vaid viimased 50 aastat on kardetud rasva, samal ajal on viimase 50 aasta jooksul tekkinud suur ülekaalulisuse ja diabeedi epideemia. 

-        Kas sul sooned umbe ei lähe sellest suurest rasvasöömisest? Mis su kolesterool selle rasva peale teeb? 

-        Küllastunud rasv tõstab just hea HDL taset. Süsivesikute vältimine alandab triglütseriide. Mu tervis on parem kui ei kunagi varem. Sooned ajab umbe liigne saiasöömine.  

-        Kas sul süda pahaks ei lähe, kui nii palju rasva sööd? 

-        Ma söön täpselt nii palju, kui mul isu on. Kui süda pahaks peaks minema, siis järelikult olen liiga palju söönud.  

-        Kuidas sa küll nii vähe sööd, ainult kaks korda päevas? 

-        Vaata eelmist vastust. 

-        Kuidas sa suudad nii tubli olla ja kõigele maitsvale ei öelda? 

-        Ma ei arva, et ma mingi tubli oleksin. LCHF ei nõua kelleltki mingit pingutust ega tublidust. On vaja vaid teadlikkust, mida ja kuidas süüa ja kõik loksub paika iseenesest. Enesedistsipliiniga pole siin mingit pistmist, kõik on puhas biokeemia. 

-        Oled sa hull või, et sa oma lastele ka saia, makaroni jms ei anna? 

-        Mis vitamiine on siis küll nii väga saias, makaronis jms, mida nad korralikust lihast, kalast, munast, koorekastmetest ja köögiviljast küll kätte ei saa? Saiavitamiin äkki? 

-        Kui kaua sa kavatsed seda teha ja mis sa pärast siis teed? 

-        Miks ma peaks üldse kunagi midagi muutma, kui ennast niigi hästi tunnen? 

-        Kas see LCHF liiga kalliks ei lähe? 

-        Arvestades, et mul enne LCHF-i kulus ikka tublisti üle poole kilo komme päevas, siis on päris toit tunduvalt odavam. Lisaks saab täisväärtuslikust toidust kõhu paremini täis, kogused ei ole nii suured. 

-        Kuidas küll pidudel hakkama saada? 

-        Olen alati hakkama saanud, alati pakutakse ju pidudel kas juustu, liha, singirulle, täidetud mune või muud säärast. Iga kell valin koogi asemel juustutüki, mis on ju palju maitsvam. 

-        Mulle meeldib ikka toitu nautida, kui tahan söön saia, kui tahan söön kooki või pastat. 

-        Mulle meeldib ka toitu nautida, söön just neid asju, mis maitsevad ja mille söömise järgselt ennast ka hästi tunnen – rasvane sealiha võikastmes, vahukoorest ja tumedast šokolaadist tehtud puding, vein, juust jne jne. 

-        Ikkagi on ebanormaalne nii palju liha süüa! 

-        LCHF toitumine tähendab vähe süsivesikuid, palju rasva – mitte palju valku. Valku, st liha ja muna süüakse täiesti tavalises normaalses koguses. See on ka ainuke asi, milles vana rasvahirmus toitumisteadus ja tänapäevane teadus ühel meelel on. Liha söön ma ikka sama palju kui enne või mistahes muu toitumise juures. LCHF ei ole proteiinidieet. 

-        Aga minu arst ütles, et see LCHF on ikkagi üks kõige kahjulikumaid asju, mida oma tervisele teha võid. Keha on pidevas mürgitusseisundis! 

-        Kas sinu arstil on ilmunud artikleid British Medical Journalis või äkki mõnes veelgi paremas meditsiiniajakirjas? Äkki oleks hoopis sinu arstil aeg end väljaspool Eestit koolitada või vaadata, mis tuuled mujal maailmas puhuvad? Rootsis näiteks tunnistasid Uppsala Ülikooli teadlased ja Rootsi riik LCHF-i teadusega kooskõlas ja järelproovitud kogemusega vastavuses olevaks raviks ülekaalulisuse ja 2. tüüpi diabeedi vastu. 

-        No aga ikkagi on ju täielik lauslollus puuvilju ja marju mitte süüa! 

-        Kõik sõltub LCHF-i harrastava inimese eesmärkidest. Kes lepib vahepeal kaaluseisakuga või on juba oma soovkaalu saavutanud, see lubab omale vahepeal mõõdukalt marju-puuvilju. Kes tahab kangesti kaalu kaotada, see jätab puuviljad-marjad söömata või läheb kaalujälgijatesse tagasi :) Või siis sööb omale karu moodi puuviljadest-marjadest talvevarud naha vahele. Kuna aga näiteks minul tekitab üleliigne süsikakogus (puuviljad, marjad kaasa arvatud) magusahoogusid, siis minu jaoks oleks lauslollus hunnik puuvilju-marju süüa, mis mind pärast veel lisaks ka kommi sööma paneks. 

-        Ma saan aru, et liha ja köögivili on tervislik söök ja ma võiks seda LCHF-i isegi tegema hakata, aga nii palju rasva ma küll ei suuda süüa.  

-        Kui jätta menüüst välja nii rasvad kui enamus süsivesikuid, siis on tegemist väga ekstreemse näljakuuriga, millel head lõppu ei ole. Kaal ei lange, sest keha läheb säästurežiimile ning halb on olla, sest kõht on tühi. Lõppeb varem või hiljem suure süsikate = kiire energia ahmimisega
 

 

 

 

Munapuder hotelli stiilis

Mul on üks hea hotelli stiilis munapudru retsept, see on väga lihtne ja maitsev - kui just parasjagu munast kõrini pole saanud - nagu LCHF-i puhul tihti kipub juhtuma ;)

Siiski on munapuder väga toitev hommikusöök ja saladuskatte all võin ka öelda, et vähemalt minul lähebki kaal kõige paremini alla just siis, kui valin hommikusöögiks just muna ja peekoni mingil kujul. Peekoniisu pole mul kahjuks enam mitu kuud olnud ja munaisu tuli ka alles eile tagasi. Mul kipubki olema nii, et kui mingi hommikusöök meeldib, siis söön seda mitu nädalat järjest, kuni jälle ära tüütab ja järgmise ette võtan.

Aga munapuder siis, 1 portsjon.

Vaja läheb:
3 muna
3 spl vahukoort
soola, pipart
võid praadimiseks

Valmistamine:
1. Pane pann pliidil keskmisele kuumusele sooja (mul on 9 astet, seega panin 4-5 vahele)
2. Vahusta kausis munad, vahukoor, sool, pipar.
3. Pane suur võitükk pannile ja lase sel sulada.
4. Veendu, et pann ei oleks liiga kuum!
5. Vala munasegu pannile ja liiguta seda kogu aeg vähemalt 5-7 minutit.
6. Alguses tundub, et ei juhtu mitte midagi, lõpuks hakkab muna hüübima ja pika ootamise peale saabki munapuder valmis.
7. Raputa peale veel tilli ja söö näiteks koos juustuga.

Kolesterool

Selline teema, nagu kolesterool, tuleb LCHF-i raames ikka kõne alla. Kes ütleb sulle, et tal lähevad juba sellise koguse juustu vaatamisest sooned umbe, nagu sina sööd, kes tunneb lihtsalt huvi, et kas sa ära ei karda surra, kui nii suures koguses rasva sööd ;)

Selleks, et saaksite aru, et muretsemiseks pole põhjust, vahendan teile täna Dietdoctori / Andreas Eenfeldti kodulehelt kolesterooli teemat. Rootsikeelne algallikas asub siin: http://www.kostdoktorn.se/kolesterol. Järgneb minu tõlge.

Kolesterool on eluks hädavajalik aine. See on vajalikuks alustalaks igale rakule sinu kehas. Kolesterooli vajame muuhulgas selleks, et luua ja stabiliseerida rakumembraane, mis on kaitsvaks kihiks sinu rakkude ümber. Kolesteroolil on täpselt sama ülesanne kõikide loomade juures.

Lisaks on kolesterool ka selliste steroidhormoonide ehituskiviks, nagu suguhormoonid testosteroon ja östrogeen. Ka D-vitamiin on steroidhormoon, mis koosneb kolesteroolist.

Kolesterooli transporditakse ka vere kaudu, et see jõuaks rakkudeni, mis seda vajavad. See transport toimub spetsiaalsetes „pakendites“, mida kutsutakse LDL („halb kolesterool“) ja HDL („hea kolesterool“).

Kõrgem kolesteroolitase võib statistiliselt tähendada veidi suuremat ohtu südamehaigusteks. Aga see sõltub. Näiteks kõrge „hea“ kolesterooli HDL tase tähendab vastupidi tunduvalt väiksemat ohtu südamehaigusteks. Ning kui sööd palju küllastunud rasva, siis tavaliselt sinu HDL-kolesterool tõusebki.

„Kõrge“ kolesterool on ülimalt tavaline
Tänapäeval on selline probleem, et ravimitööstus tahab müüa kolesterooli alandavaid ravimeid mitte ainult nendele, kellel sellest tõendatud kasu oleks. Nad tahavad seda müüa nii palju kui võimalik. Siis saavad nad (näiteks www.kolesterool.ee) väita, et kõigi üldkolesterool peaks olema alla 5. Kui see on kõrgem, siis on neil selleks puhuks kohe ravimeid võtta, näiteks Lipitor. Ja nad müüvadki. Lipitor on maailma enimmüüdud ravim ja aastal 2007 müüdi seda 90 miljardi Rootsi krooni eest aastas.

Sellised müüginumbrid on muidugi mõistetavad, kui vaadata, kuivõrd tavaline on kolesteroolitase ˃5. Igal teisel tervel kolmekümneaastasel rootslasel on see üle 5. Ja 95 protsendil kõigist 60-aastastest.

Seega tundub, et üldkolesterool üle 5 on täiesti normaalne. Ravimitööstus soovib väita, et see nii ei ole. Kõik oleks ju hästi, kui selle kohta oleks tõendusmaterjali, et suurem enamus tervisest pakatavatest täiskasvanud rootslastest, kelle kolesterool on üle 5, saaksid sellisest ravimist kasu. Kahjuks ühtegi sellist tõendusmaterjali ei ole. Enamasti ei saada mingit kinnitust selle kohta, et kolesterooli alandavaid ravimeid võtvad inimesed sellest tervemaks saaksid. Veelgi vähem kinnitust saab selle kohta, nagu võimalikud kasud kaaluksid üles kõrvaltoimete ohu. Kõige tavalisemad kõrvaltoimed on lihasevalu ja lihasnõrkus. Aga veelgi halvem, kolesterooli alandavad ravimid suurendavad diabeeti haigestumise ohtu.

Üldkolesterool – üle lihtsustatud, aga  ülimalt tasuv pilt

Kui vaadata ainult üldkolesterooli numbrit või LDL-i, annab see väga ebakindla riskihinnangu. Aga see on väga tasuv, kuna sel juhul satub enamus rootslasi „riskigruppi“ ning nendest saavad uued potentsiaalsed ravimitööstuse kliendid. Igapäevased ravimid elu lõpuni …

Tänapäevasem vaade kolesteroolile

Üldkolesterooli väärtus üksi ütleb enamikul juhtudel üpris vähe südamehaiguste riski kohta (välja arvatud ekstreemjuhtudel, geneetiliste kõrvalekallete puhul). Palju kindlama riskide hinnangu annab vererasvade jaotus.

Probleem on selles, et see teeb asja keerulisemaks. Sõnum, et „kõrge kolesterool on ohtlik“ on kergesti mõistetav. Kolesterooli jaotuse analüüsimine nõuab veidi rohkem teadmisi kui enamus inimestel huvi oleks.

Enamus rasva veres transporditakse väikestes „pakendites“, mida kutsutakse lipoproteiinideks. Suuruse järjekorras on need järgmised:

·        VLDL – analüüside peal kirjas kui triglütseriidid
·        LDL
·        HDL

LDL – „halb“ kolesterool

Kõigepealt selgitus: LDL-i kutsutakse küll „halvaks kolesterooliks“, kuid veidi LDL-i on kehale eluliselt vajalik. See võib saada ohtlikuks vaid siis, kui selle teatud osi liiga palju saab.

Söögist saadav rasv ja kolesterool transporditakse kõigepealt maksa, kus see pakendatakse suurtesse pakenditesse, mille nimi on VLDL. Neid eritatakse verre ja seotakse aeg-ajalt keharakkudega, mis vajavad lisarasva ja -kolesterooli (energiaks või ehitusmaterjaliks).

Seoses sellega, et rasva imendub järjest rohkem, muutub VLDL järjest väiksemaks ning kui see on teatud suuruseni kahanenud, kutsutakse seda LDL-iks. Kuni selleni, kui LDL imendub mingisse rakku, mis kolesterooli vajab, jätkab LDL kahanemist ning muutub üha väiksemaks ja tihedamaks LDL-osakeseks.

Ühtlasi on ilmnenud, et mida väiksem ja tihedam LDL-osake on, seda lihtsam on sel oksüdeeruda (rääsuda) ning kinnituda kahjustunud veresooneseinale. Seeläbi võib see kaasa aidata protsessile, mis tekitab südame-veresoonkonna haigusi (mis sõltuvad ka paljudest muudest protsessidest).

Huvitav on aga see, et nende kõige väiksemate ja ohtlikemate LDL osakeste arvu ei suurenda rasva söömine, vaid hoopis suures koguses kiireid süsivesikuid!

HDL – „hea“ kolesterool

Selle pakendi nimi on HDL, mis suudab kolesterooli ülejääke kehast kokku korjata ning transportida need tagasi maksa (niisiis vastupidine funktsioon LDL-ile). Kõrged HDL-kolesterooli tasemed alandavad statistiliselt vaadatuna tugevasti südamehaigustesse haigestumise ohtu. On spekuleeritud selle üle, kas see võiks sõltuda sellest, et HDL on suuteline endaga kaasa võtma rasva ja kolesterooli, mida väikesed LDL-osakesed on veresoonte seintele ladustanud.

Kaitsva HDL kolesterooli taset suurendab peamiselt loodusliku rasva söömine, näiteks küllastunud rasva. Seevastu suures koguses kiireid süsivesikuid alandab tavaliselt HDL-i.

Kuidas küll nii palju eksida võidi?

Kui süsivesikute söömine annab halvema kolesterooli ja rasva söömine tagab parema kolesteroolitaseme, siis kuidas küll on võimalik, et viimastel aastakümnetel on ametlikud soovitused täpselt vastupidised olnud? Selleks on kindlasti palju põhjuseid, aga kõige olulisemaks põhjuseks on see, et alguses hakati keskenduma LDL-ile, seda peeti südamehaiguste peamiseks riskifaktoriks.

Teati, et küllastunud rasv toidus paistis veidike tõstvat LDL-i (vähemasti lühiajaliselt, mõneks kuuks). Siis tulid statiinid (kolesterooli alandavad rohud) ja tundus, et need alandasid nii LDL-i kui südamehaigetel ohtu südameinfarkti saada.

Järsku oli väga tulus soovitada inimestele oma kolesterool kontrolli all hoida, et saaks selle vastu ravimeid müüa. Nagu öeldud, müüdi ainuüksi 2007. aastal 90 miljardi rootsi krooni eest Lipitori, mis on maailma kõige tulusam ravim.

Niisiis praegu ollakse paljude jaoks väga tasuvas olukorras, selle taga on tohutud ressursid, mis tahavad takistada status quo muutmist.

Küsimus on aga selles, kas see (ja vanamoodne prestiiž) on põhjuseks, miks endiselt keskendutakse täielikult LDL-i alandamisele, ohtlikke vererasvade vältimiseks. Uuemad teadusuuringud näitavad nimelt, et LDL koosneb erineva suurusega osakestest. Suured „kohevad“ LDL-osakesed ei tundu eriti ohtlikud. Siiski märgatakse neid LDL-väärtuses kõige rohkem, kuna need on kõige suuremad ja tavaline LDL väärtus näitab vaid kogust.

Kokkuvõte

Suuri ja häid „kohevaid“ LDL-osakesi ja „head“ HDL-kolesterooli tõstab söödav küllastunud rasv.
Väikseid, tihedaid, ohtlikemaid LDL-osakesi märgatakse kahjuks vähem tavalise LDL-väärtuse juures, kuna need on väiksed. Neid suurendab just süsivesikute söömine.

Ravimifirmadel on tunduvalt tulusam müüa kalleid rohtusid kõigile, kellel on kõrgem LDL-väärtus, kui vaid neile, kellel sellest tõendatult kasu oleks. Neid on arvatavasti tunduvalt vähem kui kõik, kes neid täna saavad.

Iroonia on selles, et põhjus, miks just nimelt rasv ja küllastunud rasv ohtlikuks tembeldati, on see, et need suurendavad LDL-i ja üldkolesterooli! Nüüd me teame, et see suurenemine tuleneb suurtest LDL-osakestest, mis ei ole ohtlikud ja HDL-kolesteroolist, mis lisaks ka kaitseb.

Kui sellise soovituse järgi rasvasöömist piirata, asendatakse see rasv tavaliselt kergesti seeditavate süsivesikutega, et kõhtu täis saada. Need süsivesikud aga kõrgendavad väikeste ohtlike LDL-osakeste taset, mida tavalise LDL-testi käigus väga ei märgata. Ühtlasi väheneb suurte ohutute LDL-osakeste arv ning langeb ka kaitsva HDL-i tase. See kõik võib anda veidi madalama üldkolesterooli ja madalama LDL-väärtuse analüüsil, aga just sellise jaotusega, mis juhtumisi suurendab südamehaigustesse haigestumise ohtu!

Niisiis, kui süüa vähem rasva ja rohkem süsivesikuid, viib see selleni, et hea HDL-kolesterool alaneb ning ohtlikud triglütseriidid tõusevad. Ülalmainitud triglütseriidid transporditakse maksast välja oma VLDL-osakestes, mille suurus aja jooksul kahaneb ja need muutuvad LDL-iks. Nende LDL-osakeste suurus muudkui kahaneb, kuni need imenduvad. Suurem triglütseriidide tase tähendab, et on oht rohkemate väikeste, tihedate ja ohtlike LDL-osakeste tekkeks.

Prestiiž ja paradigma-mõtlemine

Tegelikult teatakse ju päris hästi, kuidas see kõik toimib. Need seosed ei ole kolesterooli-uurijate hulgas sugugi vastuolulised. Nende teadmiste probleem seisneb aga selles, et need on risti vastupidi varasemate nõuannetega. Varasemad soovitused olid ju toituda rasvavaeselt. Paljud meditsiinilised autoriteedid ei taha kindlasti tunnistada (isegi mitte endale), et nad on kõik need aastad eksinud.

Raha

Ravimifirmad ei soovi loobuda suurest osast oma hiiglaslikust ravimiturust. Ning suured toiduainete tootjad ei soovi kaotada oma väga tulusate rasvavaeste toodete müüki. Tulemuseks on, et need uued teadmised ei ole loomulikult kuigi populaarsed ning nendele töötatakse vastu igast võimalikust suunast.

Kas kolesterooli söömine on kahjulik?

Tihti on väidetud, et tuleks vältida liiga suures koguses kolesterooli söömist, näiteks mune. Munakollane on kõige kolesteroolirikkam toit, mida teatakse – kogu seda kolesterooli on ilmselt vaja selleks, et ehitada üles kõik rakud tibu jaoks.

Mitte kunagi ei ole suudetud tõestada seda, et vähem söödavat kolesterooli annab parema tervise. Niisamuti pole suudetud tõestada, nagu kolesterooli sooles imendumist vähendavad ravimid (nagu Ezetrol) omaksid mingit positiivset mõju tervisele.

On ilmnenud, et umbes 80% kehas vajaminevast kolesteroolist luuakse keha enda poolt, eelkõige maksas. Kui süüa vähem kolesterooli, siis tekitab keha seda ise rohkem juurde. Kui süüa rohkem kolesterooli, tekitab keha seda vähem. Niisiis mängib toidust saadav kolesterool väikest rolli ning tõenäoliselt ei ole mingit põhjust muretseda selle pärast, kui palju kolesterooli süüa.

Niisiis: söö nii palju mune, kui tahad. Kõik viitab sellele, et see on vaid toitev ja kasulik.

Kuidas tõlgendada kolesterooliväärtusi?
Kui oled terve, siis tavaliselt ei ole põhjust oma kolesterooli kontrollida, kui siis vaid uudishimust. See lõpeb kahjuks tihti sellega, et sulle tehakse ettepanek hakata võtma ravimit, millel puudub teaduslikult tõendatud kasu, kuid on palju kõrvalnähtusid.

Erinevad kolesterooliväärtused

·        Üldkolesterool – enamus juhtudel on üldkolesterool üksi suhteliselt halb riski mõõtja. Tihti soovitatakse, et see väärtus oleks alla 5,0 – mis tegelikult kehtib vaid juba südamehaigusega inimestele. Muidu tervetele inimestele ei ole see sobiv tase ravi alustamiseks – 70% rootslastel, kes on 30-50 aastased, on see väärtus kõrgem ning 90-95% üle 50-aastastest see väärtus kõrgem. Raskesti tõlgendatav ja piiratud väärtus, kui ülejäänud kolesteroolinäitusid pole arvesse võetud.

·        Triglütseriidid. Madal väärtus on hea. Kõrged väärtused tulenevad tavaliselt suurest süsivesikute söömisest. ˃1,7 on halb, see on märk metaboolsest sündroomist ja sellega kaasneb suurenenud oht südamehaigusteks. Enamusel LCHF-toitumise järgijatel on see väärtus väga madal. Madal on hea. Peab olema vähemalt alla umbes 1,7. 

·        HDL – kõrge väärtus on hea, loomulik rasv suurendab HDL-i. Madalad väärtused annavad suurenenud ohu südamehaigusteks ning suur süsivesikute tarbimine alandab HDL-i. Alla 1,0 (meestel) või 1,3 (naistel) on halb ning ka see on metaboolse sündroomi märgiks. Enamusel LCHF-toitumise järgijatel on kõrged väärtused. Kõrge on hea. Peab olema vähemalt üle 1,0 (meestel) või 1,3 (naistel). 

·        LDL – Tihti soovitatakse, et see väärtus oleks alla 3,0. Siiski on selle väärtuse tõlgendamine keerukas, sest nagu me rääkisime, koosneb LDL erineva suurusega osakestest ning ohtlikud on vaid väikesed LDL-osakesed. Madal triglütseriidide tase (ja kõrge HDL) viitavad sellele, et enamus LDL-osakestest on paremad suured osakesed – siis võib olla ka tunduvalt kõrgem LDL ilma suurenenud ohuta. Seevastu kõrge triglütseriidide väärtus (ja madal HDL) viitavad sellele, et on rohkem väikseid ja ohtlikke LDL-osakesi. Üldiselt tundub nii, et LDL-väärtusi ülehinnatakse analüütilis-tehnilistel põhjustel siis, kui triglütseriidid on alla 1,1* (mis on süsivesikuvaese toitumise juures väga tavaline). Raskesti tõlgendatav ja piiratud väärtus, kui arvesse pole võetud ülejäänud kolesterooliteste. 

·        Üldkolesterool/HDL suhe. Madal on hea, soovitatavalt alla 6. Kui soovitakse vaid üht lihtsat mõõtu oma kolesteroolianalüüsist südamehaiguste ohu väljalugemiseks, siis see suhe on parim. See ütleb palju rohkem kui üldkolesterool, LDL ja isegi rohkem kui triglütseriidid. See on ka parem kui LDL/HDL suhe, mida samuti mõnikord kasutatakse. LCHF-toitumise järgimine annab siinkohal tihti väga hea väärtuse. See on kõige kindlam riski hindamise vahend. Madal on hea. Peab olema vähemalt alla 6, aga soovitatavalt alla 5 ja veelgi parem, kui alla 4.

Lihtne riskianalüüs
Kolesterooliväärtuste tõlgendamine on keeruline ning kui vaadata ainult üldkolesterooli või LDL-i, siis tekib oht tarbetute ravimite võtmiseks. Mida omakorda ravimitööstus innukalt meile peale surub.

Kui suur osa kolesteroolist on „hea“ HDL, võib inimese kolesteroolitase olla tunduvalt kõrgem, ilma mingi statistilise riski suurenemiseta.

Siin on üks lihtsam ja parem reegel inimestele, kellel EI  ole juba südamehaigust:

1.      Jaga oma üldkolesterool oma HDL-väärtusega. Kui su üldkolesterool on 8,0 ja HDL 2,0, siis saad tulemuseks 4,0.

2.      Kui tulemus on alla 5: võid olla rahulik: sinu kolesterool on hea.

3.      Kui väärtus on kõrgem: eriti kui väärtus on üle 6, on põhjust mõelda oma elustiili muutmisele. Siis võib analüüsi uuesti teha, umbes poole aasta pärast. Kui see pikas perspektiivis ei parane, võib erandjuhtudel kaaluda ravimite kasutamist.

Kui sul on juba diagnoositud südamehaigus (stenokardia, südameinfarkt), siis peaks püüdlema veelgi paremate väärtuste poole. Sellisel juhul võivad kolesterooli alandavad ravimid olla motiveeritud. Konsulteeri oma arstiga.

(tõlke lõpp)

*Miks LDL väärtust ei saa tõsiselt võtta? Teen tõlke siit: http://forum.kostdoktorn.se/topic/3418-varf%C3%B6r-man-alldrig-skall-bry-sig-om-ldl/

"Põhjuseks on see, et LDL väärtus arvutatakse välja ühe valemi abil ning kui üks kolesteroolianalüüsi väärtustest muutub, muutub ka LDL, vahel halvemuse poole.

Valemi nimi Friedewaldi valem, mis on järgmine (Üld)-(HDL)-(0,45 x triglütseriidid)

Ja nüüd võtame ühe suvalise väärtuse, Üld= 6,2, HDL = 1,5 ja triglütseriidid = 1!

Arvutuseks tuleb siis 6,2-1,5-0,45=LDL=4,25

Nüüd hakkad LCHF-i järgi toituma ja triglütseriidid alanevad, aga muud näidud jäävad samaks.

Üld=6,2, HDL=1,5 ja triglütseriidid alanesid ütleme kuni 0,7!

Järsku saad tulemuseks 6,2-1,5-0,315 = LDL = 4,385.. ja.. LDL tõuseb rasvarikka dieediga!

Kuigi see nii ei ole, sest see on ju võimatu, kuna üldkolesterool ja HDL on jäänud samaks. Sinul ei ole viga midagi, viga on valemis!

Niisiis, tavalise kolesteroolitesti puhul kasuta ikka riskifaktori näitajana Üld/HDL! 

Ja see peab olema 6 või madalam, soovitatavalt 5 või madalam, eriti hea, kui see on 4 või madalam!

Siin on ühtlasi ka üks Friedewaldi valemi kalkulaator, kus saate seda proovida: http://homepages.slingshot.co.nz/~geoff36/LDL_mmol.htm

(kasutage koma asemel punkti)

 

***

Ühtlasi lisan pika teema lõppu veel paar filmilinki, need on inglise keeles.

Need on siis möödunud ja ülemöödunud nädalal Austraalias eetris olnud kaheosaline telesaade kolesteroolist ja kolesterooli alandavatest ravimitest ehk siis sellest, et neid ravimeid ei ole kindlasti nii palju vaja välja kirjutada, kui seda tegelikult tehakse. Selle teise osa linastumise eel tahtis Austraalia südameliit selle näitamise ära keelata, aga vaba maa ja saade oli ikkagi eetris, koos väikse diskleimeriga, et pidage oma ravimite osas nõu oma arstiga.

Esimene osa siin: http://www.youtube.com/watch?v=rDVf-00w5gk

Teine osa siin: http://www.youtube.com/watch?v=wAKaM330xzg

 

Ja on veel üks pikem film kolesteroolist ja statiinidest: „The statin nation“, aga see on täiskujul praeguseks youtube-ist maha võetud, osade kaupa saab vaadata. Kasutage pealkirja abil otsingut.

 

 

 

 

 

Kodujuustu pätsikesed

Käivad üsna range lchf-i alla, kolmes pätsikeses umbes 3-4 g süsivesikuid.

Vaja läheb siis:
1 muna
100 g kodujuustu (mul õnnestus juhuslikult leida poest suisa 15% rasvasisaldusega mingi väiketootja kodujuust)
0,75 spl fiberhuski (vt pildi peal karpi)
näpuotsatäis soola
praadimiseks kookosrasva või võid

 

 

Valmistamine:

 

1. Sega kõik ained saumiksriga ühtlaseks siledaks taignaks.

2. Kuumuta pannil kookosrasv ja pane supilusikaga pannile kolm kuhjakest.

3. Prae kummaltki poolt kuldpruuniks.

4. Söö koos sobiva lisandiga. Mina sõin täna neid näiteks merevaiguga, aga magusaarmastajatele peaks sobima ka stevia ja näiteks kaneeliga magustatud vahukoore ja mustikate-vaarikatega.

 

 

 

 

Originaalretsept asub siin: http://56kilo.se/kesoplattar/

 

***

 

Retsepti autor Åse ütleb, et sööb juba aastaid sellise portsu kodujuustust pätsikesi umbes 5 korda nädalas hommikusöögiks.

 

 

Åse Falkman Fredriksson on siis 40-aastane 5 lapse ema Rootsist, peab üht Rootsi populaarseimat LCHF toidublogi, saavutas ise oma soovkaalu LCHF-toitumise abil, võttes selle abil alla 25 kg. Nüüd püsib juba aastaid oma soovkaalus veidi liberaalsema LCHF toitumise abil, tema blogi ja tema loodud toidud on niivõrd populaarsed, et ta tuli oma põhitöökohalt graafiku/disainerina ära ja elatubki selle retseptiblogi pidamisest :) Loomulikult on ka tema kirjutanud ühe LCHF-teemalise raamatu, nagu paljud teised rootslased :)

 

Siin üks link ka Åse blogile ja tema enne-pärast piltidele: http://56kilo.se/om-mig/

 

 





Kas tärklis teeb terveks ja saledaks?

Algatuseks siis neile, kes veel ei tea, et tärklist sisaldavad süsivesikuallikad on näiteks riis, kartul, makaron, leib, sai, puder, hommikusöögihelbed, jahutooted jms.

Rootsis oli paar päeva tagasi järjekordne väike LCHF-lahing. Nimelt ilmus Dagens Nyheteris artikkel pealkirjaga „Tärklis teeb terveks ja saledaks“. Sellest võtsid muidugi tuld LCHF-eestvedajad ning väga hästi selgitava vastukaja sellele artiklile kirjutas Ann Fernholm.

Ann Fernholm, pilt www.ettsotareblod.se

 

Ann Fernholm on teadusajakirjanik, õppinud molekulaar-biotehnoloogiat Uppsala ülikoolis. Ta on kirjutanud ülipopulaarse raamatu „Ett sötare blod“ – „Magusam veri“, milles kritiseerib tänapäeva toitumisnõuandeid ning selgitab, kuidas suhkur ja kiired süsivesikud meie kehasid mõjutavad. See raamat tahaks kindlasti eesti keelde tõlkimist, kohustuslik LCHF-kirjandus ;)

"Magusam veri", pilt www.ettsotareblod.se

Täna siis toon teieni huvitavamad Ann Fernholmi vaatenurgad sellest vastu-artiklist. Kõigepealt tuleb vastulause artikli pealkirjale „Tärklis teeb meid terveks ja saledaks“ –

„… see on täiesti tõsi juhul, kui elada sellisel saarel, nagu Okinawa või mõne muu põlisrahva hulgas, kus ei ole magustatud toiduaineid. Kehal on täiesti suurepärane biokeemiline süsteem tärklises leiduva glükoosi töötlemiseks. Aga kui mingi rahvus hakkab segama tärkliserikka dieedi sisse valget suhkrut, algab rasvumine. Seda võib praegu selgelt näha Aasias, näiteks Indias ja Hiinas.

See, mis eristab valget suhkrut tärklisest, on tema fruktoosisisaldus. Fruktoos on suhkrusort, millele kehas erilist kasutust ei ole. Meie maks töötleb fruktoosi ja kui me sööme samal ajal palju tärklist, siis muundab maks suure osa sellest fruktoosist rasvaks. Kui hiired söövad fruktoosirikast toitu, areneb neil kiiresti välja maksa rasvumine ning maksa rasvumine on just üks probleem, mis globaalselt laviinina suureneb. Paljud teadusuuringud viitavad sellele, et fruktoosist põhjustatud rasvatootmine maksas viib selleni, et rasv jääb maksa. Kui aga see juhtub, hakkab maks järjest halvemini insuliinile reageerima. See omakorda tingib selle, et insuliinitase kehas tõuseb. Ja nii ongi meil tekkinud probleem tärklise ja glükoosiga. Keha ei saa enam suhkru töötlemisega hakkama, tekkinud on insuliiniresistentsus.

Oma raamatus „Magusam veri“ kirjeldan üht eksperimenti, mille ma viisin läbi koos professor Kerstin Brismariga Karolinska haiglas. Me mõlemad sõime samasuure koguse komme, aga reageerisime uskumatult erinevalt. Ilmnes, et tema oli insuliini suhtes resistentne ja tal eritus täpselt samast kommidoosist verre kümme korda rohkem insuliini. Siin on graafik, mis näitab erinevust.

www.ettsotareblod.se

 

See pilt näitab, kui erinevalt me võime suhkrule reageerida.

Inimene, kes ütleb, et ei saa omal ilma riisi söömata kõhtu täis, on ilmselt piisavalt palju sporti teinud ning söönud seni piisavas koguses suhkrut, mis vastab tema geneetilisele koostisele. Sellisel inimesel ei ole seda problemaatikat veel välja kujunenud. Seevastu on miljonil teisel rootslasel see probleem olemas. Kui kehasse tekivad niivõrd suured insuliinidoosid, siis ei saada omal sugugi riisist kõhtu täis. Tavapäraselt toimib insuliin küllastustunde hormoonina, aga molekulaarbioloogilised teadusuuringud näitavad, et kui insuliinidoosid veres muutuvad liiga kõrgeks, võib insuliin blokeerida ühe teise olulise küllastustunde-hormooni mõju: leptiin. Ilma leptiinilt saadud signaalita jääb meie aju rahulolematuks. See võib sundida meid rohkem sööma. Ja ongi nõiaring käima läinud.

Tärklis teeb meid haigeks ja tapab – kui inimesel on metaboolne sündroom.

Sõltuvalt inimesest, on tärklisel niisiis täiesti erinevad mõjud kehas. Inimeste jaoks, kes liiguvad palju, on terved ning piiravad oma suhkrusöömist, ei kujuta tärklis endast suuremat probleemi. Kuid inimeste jaoks, kes on natuke liiga palju suhkru ja rämpstoiduga pidutsenud (transrasvad võivad samuti rasvunud maksa tekkele kaasa aidata), on olukord hoopis teine. Nendel tõuseb veresuhkur liiga kõrgele tasemele. See omakorda sütitab veresoontes põletiku, mis võib viia südameinfarktini, insuldini ja paljude teiste ebameeldivusteni. Lisaks tõuseb insuliinitase veres ja programmeerib keha kasvule. Ka näiteks rinnavähirakud reageerivad insuliinile ja ühele kasvufaktorile, mida insuliin aktiveerib: IGF-1.

Metaboolselt haige ja terve inimese ainevahetused erinevad kardinaalselt.“

Peekon + muna tassikoogi kujul

Pilt google

 

 

Täna hommikuks soovisin teha siis selliseid tassikoogi vormis muna+peekoni ampse, nagu siin pildil näha. Peab küll ütlema, et sellist välimust mul veel saavutada ei õnnestunud, aga tegin niiviisi:

 

1. Panin plekist muffinivormi silikoonvormid ja siis iga vormi sisse keerasin peekoniviilu.

 



2. Seejärel lõin iga tassikese sisse ühe muna ning raputasin peale soola-pipart.

 

 

3. Siis panin umbes 200 kraadisesse ahju umbes 10-15 minutiks ja välja tulid sellised punnid:

 



Miks peaks sööma kookosrasva

 

Enne 1950-ndaid aastaid kasutati kookosrasva palju, seda peeti kasulikuks ning see oli teatud riikides majapidamistes väga tavaline rasv. Kuna aga kookosrasv sisaldab suurel hulgal küllastunud rasva, siis suure ülemaailmse rasvahirmu levikuga hakati uskuma, nagu see suurendaks südamehaigustesse haigestumist.

Nüüd on kookosrasv teinud läbi uuestisünni. Teadlased on selle alles äsja põlatud rasva kohta leidnud palju positiivseid omadusi inimeste jaoks, kes soovivad kaalu kaotada, kellel on kõrge vererõhk või kõhuprobleemid.

Siinkohal räägime me siis rafineerimata kookosõlist, Virgin/Extra Virgin Coconut Oil, mida müüakse ökopoodides ja tavapoodide terviselettides. Kindlasti ei ole midagi tervislikku rafineeritud kookosõlis, mida müüakse toidupoodide külmlettides hõbepaberis. Praktilise poole pealt ütlen veel ära, et kõige soodsam on Selveri terviseriiulis müüdav valge plastikpurgi sees olev kookosrasv (500 ml hind ca 10 eur, kõige mõnusama kookosemaitsega aga nt Solarise toidupoes ja Eliksiir ökopoes müüdav Cocovi kookosrasv, 500 ml hind ca 13-14 eur). Lisaks müüakse osades poodides ka sellist kookosrasva, kust on spetsiifiline kookosemaitse eraldatud - neile, kellele see maitse ei meeldi.

Mis siis on kookosõli plussid? Tõlgin punkte erinevatest allikatest.

·        Kookosrasv kiirendab ainevahetust ning on seetõttu kasulik kaalulangusele. Kookosrasv sisaldab just selliseid rasvhappeid, mida meie keha vajab. Kookosrasv on kasulik inimestele, kellel on kilpnäärmest tingitud aeglane ainevahetus. Kuna kookosrasvast saadav energia seedub ruttu ning keha pigem põletab kui talletab seda, on see hea rasv, mida kaalulangetamise juures kasutada. Kookosrasv annab ka kiiresti ja pikka aega kestva küllastustunde. 

·        Tavalised rafineeritud taimeõlid on tihti ebastabiilsed ja oksüdeeruvad (rääsuvad) kiiresti. Aga see ei käi kookosrasva kohta, mis talub kõrgeid temperatuure (kuni 178˚C) ning sobib seetõttu toiduvalmistamiseks paremini kui muud rasvad. Kuna kookosrasv sisaldab palju küllastunud rasvhappeid, säilib see hästi ka soojemates tingimustes. Seda võib hoida toatemperatuuril, kuna selle rasvhapped ei reageeri õhuga. Alates 25-28˚C õhutemperatuurist muutub kookosrasv vedelaks ning sel juhul võib seda ka kookosõliks nimetada, kuigi tegelikult kookosrasv = kookosõli, olgu see siis tahke või vedel.

·        Kaprüülhappel, mida kookosrasv sisaldab, on ph-d reguleeriv toime. See loob soodsa keskkonna soolebakteritele, eriti piimhappebakteritele, mis aitavad hoida head soolestikufloorat. Inimesed, kes kannatavad soolehädade ja candida (seene) käes, saavad abi kookosrasvast, kuna see sisaldab baktereid hävitavaid aineid, mis võitlevad kehas elutsevatele parasiitidele vastu.

·        On ka leitud, et kookosrasva sisaldav dieet toetab omega 3 ja omega 6 vahelise tasakaalu paranemist, mille poole tasuks püüelda, kui soovitakse pikaajalist head tervist. 

·        Mitmed uuringud loodusrahvaste kohta, kes kasutavad toiduvalmistamisel kookosrasva, näitavad, et kookosrasval põhinev dieet ei põhjusta kuidagi selliste läänemaailma heaoluhaiguste/metaboolse sündroomi teket, nagu kõrge vererõhk, südamehaigused ja kõrge kolesterool. Lisaks sisaldab looduslik kookosrasv kaprüülhapet ja lauriinhapet, mis on viirusi ja baktereid hävitava toimega.  

·        Kookosrasv tasakaalustab kolesteroolitaset, suurendab hea kolesterooli (HDL) taset, mis paljudel läänemaailma rasvahirmus ja süsivesikute liigtarbimises käes kannatanud inimestel liiga madal kipub olema. 

·       Kookosrasvas sisalduvad keskmise pikkusega rasvhapped moodustavad vähemalt 50% rakumembraanidest, mis annab meie rakkudele tugevust ja jõudu. Kookosrasva võib kasutada otse nahal, et ennetada kortsukesi ning nahka hooldada. Keskmise pikkusega rasvhapped tagavad ka selle, et kaltsium imendub kehas paremini. 

·       Kookosrasv sisaldab palju lauriinhapet, mis on antibakteriaalse ja seenevastase toimega ning tõstab seega keha immunsust, kaitseb magu ja soolestikku kahjulike mikroorganismide eest ning kaitseb maksa mürkide eest. Lauriinhape on aine, mida leidub ka inimese rinnapiimas, see kaitseb imikuid nakkuste eest. Mitte ühelgi toitainel peale rinnapiima ei ole nii kõrget lauriinhappe sisaldust kui kookosrasval. 

·       Lauriinhape on üheks kookosrasva võtmekomponendiks. Lauriinhape on peamiseks kookosrasva tervislikkuse põhjuseks. Lauriinhape muudetakse sooles momolauriiniks, mis kaitseb selliste viiruste ja bakterite eest nagu näiteks herpes simplex, tsütomegaloviirus (CMV), gripp, leetrid, listeeria, stafülokokid ja streptokokid. Monolauriinil on ka võime lahustada hiv-viiruste pinnaproteiini ning takistab seeläbi viiruse kujunemist. Selle rolli AIDSi ravimisel uuritakse hetkel mitmes kohas maailmas. Lisaks on monolauriinil võime mikroobidega võidelda, lahustades nende rasvamembraani.  

·       Nagu öeldud, on kookosrasvas sisalduvat lauriinhapet veel ainult rinnapiimas, milles see on eluliselt oluline koostisosa. Lauriinhape on eluks vajalik toitaine nii imikutele kui täiskasvanutele. Enneaegselt sündinud lapsed, kelle seedesüsteem ei ole veel täielikult välja arenenud, suudavad lauriinhapet suhteliselt hästi seedida. Muud rasvad läbivad nende seedesüsteemi seevastu seedimata kujul. 

·       Kookosrasv annab kiiret energiat ja soodustab keha oma paranemisvõimet. See on oluline näiteks patsientidele, kes kasutavad kõiki oma keha ressursse selleks, et võidelda tõsiste haigustega. Tervise-eelised, mis on keskmise pikkusega rasvhapetel võrreldes pikkadega, tulenevad keha seedesüsteemist. Keskmise pikkusega rasvhapped imenduvad otse värativeenist ning kust need maksa juhitakse ja kus see kohe kehale kättesaadavaks saab. Keskmise pikkusega rasvhapete molekulid on väiksemad kui pikkade rasvhapete molekulid ning vajavad seetõttu lõhustumiseks vähem ensüüme. Keskmise pikkusega rasvhapped lõhustatakse koheselt sülje ensüümide ja maohappe poolt, mistõttu pankreasel on vähem tööd. See on väga suure tähtsusega inimestele, kes kannatavad seede- ja ainevahetusprobleemide all. Inimesed, kellel on probleeme rasva ja rasvlahustuvate vitamiinide seedimisega, saavad palju abi keskmise pikkusega rasvhapetest. Need on ka olulised inimeste jaoks, kellel on Chroni tõbi (krooniline soolestiku põletik), pankreatiit (rasvade ainevahetuse häire), külomikronide puudus (lipoproteeinide vorm, mis lümfi kaudu verre jõuavad), rasvade transpordi häire. Keskmise pikkusega rasvhapetel, mida sisaldub kookosrasvas, on ka võime hävitada baktereid, mis põhjustavad kopsupõletikku, kuseteede põletikku, ajukelmepõletikku.

·       Kookosrasv vähendab ja teatud juhtudel isegi elimineerib suhkrusõltuvuse. Kookosrasv parandab rasvlahustuvate vitamiinide, mineraalide ja amiinohapete imendumist ning vähendab ka meie E-vitamiini vajadust.

 Kasutatud allikad:

http://matochdryckestips.wordpress.com/2008/08/04/kokosolja-kallpressad-medicin/

http://www.aftonbladet.se/wellness/article13592985.ab

 

 

 

 

 



 

Kana sinihallitusjuustu-koorekastmes

 

 

6-9 portsjonit

 

Vaja läheb:

 

3 pakki või 18 tk kana kintsufileed, u 1,3 kg

võid praadimiseks

soola ja pipart

1 porrulauk

330 g 30% hapukoort

200 g vahukoort

200 g sinihallitusjuustu

lihapuljongi kuubikuid või paar spl fondi

 

Valmistamine:



Prae kanatükid võis, maitsesta seejärel soola ja pipraga.
Pane kanatükid ahjuvormi põhja.
Prae pannil võis nüüd tükeldatud porru ja pane see seejärel kanatükkide peale.
Nüüd pane pannile hapukoor, vahukoor, puljongikuubikud/fond ja murendatud sinihallitusjuust.
Lase kastmel ühtlaseks podiseda ja vala see seejärel kanatükkide peale ahjuvormi.
Lase sel ahjus veel u 20 min küpseda.

Serveeri krõmpsu grillitud lillkapsa ja brokoliga. Valmistamine: pane lillkapsa- ja brokoliõisikud ahjuplaadiga ahju, kõige kuumema programmiga. Lase otstest pruuniks küpseda. Välja võttes vala üle oliivõliga ning raputa peale soola.

Šokolaadivaht

 

 

Vaja läheb:

100 g tumedat šokolaadi (25 % süsivesikuid)

2 munakollast

300 g vahukoort

veidi looduslikku vanilliessentsi

 

Valmistamine:

1. Sulata šokolaad veevannil

2. Vahusta koor koos vanilliga, mitte liiga kõvaks.

3. Vahusta vahukoore sisse ka munakollased.

4. Lisa kõigepealt sulanud šokolaadile 0,5 dl vahukoore-muna segu, mikserda, lisa veel paar dl, vahusta ja seejärel kogu ülejäänud segu ning vahusta.

5. Vala pokaalidesse, serveeri koos ilma suhkruta vaarika toormoosiga (siinkohal tervitused Kadrile :) ), originaalretseptis soovitati vaarikamoos ka kuumaks ajada.

Sellest kogusest tuli 7 pisikest portsu, ühes portsus koos vaarikatega umbes 10 g süsivesikuid.

Supid

Pilt google-ist 

 

Minult on küsitud, mida siis ikkagi arvata suppidest LCHF-i raames. Minu vastus on, et kui omal sellest kõhu täis saad ja kasutad sobivaid koostisosi (mitte siis kartulit, makaroni, jahu, ube, herneid), siis on ju vägagi OK. Ise ma ei ole viimasel ajal väga palju suppe teinud, aga praegu tundub, et hakkab supiisu tagasi tulema, nii et varsti kindlasti teen.

 

Jagan siinkohal mõned LCHF-sõbralikud supiretseptid.

 

 

KANA-PEEKONISUPP

 

Vaja läheb:

võid praadimiseks

1 karp kanafileed mingis marinaadis

1 pakk peekonit

1 sibul

2 porgandit

1 porru

1 väike hiina kapsas

1 purk purustatud tomateid

1 l vett + 2 kana puljongikuubikut

cayenne pipart, tüümiani

serveerimiseks riivitud parmesani

 

Valmistamine:

Prae pannil või sees kana, peekon, sibul, porgand.

Pane kõik koostisained potti ja lase umbes pool tundi keeda.

Serveeri koos riivitud parmesaniga.

 

Kui äkki sellest supist kõht tühjaks peaks jääma, siis 1-2 viilu lchf-leiba sobib siia juurde hästi.

 

 

JUUSTU-SIBULASUPP VEISEFILEEGA

 

See supp nõuab palju aega ning on inspireeritud ühest kunagisest kaalujälgijate supist. Lahjad koostisosad on loomulikult asendatud nüüd täisrasvastega :)

 

Pane umbes 400 g veisestrooganovi koos soola ja pipraga küpsetuskotti ja umbes tunniks ajaks ahju küpsema.

 

Lõika 3 sibulat ratasteks ja tükelda 1-2 suurt porrut.

 

Pane koos pehmeks küpsetatud lihaga potti, lisa vesi, veise puljongikuubik ja lase sibulal ja porrul pehmeks keeda.

 

Sega sisse üks karp võimalikult rasvast toorjuustu või sulatatud juustu ning umbes 2 dl vahukoort.

 

Maitsesta paprikapulbri, soola ja pipraga.