esmaspäev, 4. november 2013

Kas tärklis teeb terveks ja saledaks?


Algatuseks siis neile, kes veel ei tea, et tärklist sisaldavad süsivesikuallikad on näiteks riis, kartul, makaron, leib, sai, puder, hommikusöögihelbed, jahutooted jms.
Rootsis oli paar päeva tagasi järjekordne väike LCHF-lahing. Nimelt ilmus Dagens Nyheteris artikkel pealkirjaga Tärklis teeb terveks ja saledaks“. Sellest võtsid muidugi tuld LCHF-eestvedajad ning väga hästi selgitava vastukaja sellele artiklile kirjutas Ann Fernholm.
Ann Fernholm, pilt www.ettsotareblod.se
 
Ann Fernholm on teadusajakirjanik, õppinud molekulaar-biotehnoloogiat Uppsala ülikoolis. Ta on kirjutanud ülipopulaarse raamatu „Ett sötare blod“ – „Magusam veri“, milles kritiseerib tänapäeva toitumisnõuandeid ning selgitab, kuidas suhkur ja kiired süsivesikud meie kehasid mõjutavad. See raamat tahaks kindlasti eesti keelde tõlkimist, kohustuslik LCHF-kirjandus ;)

"Magusam veri", pilt www.ettsotareblod.se

Täna siis toon teieni huvitavamad Ann Fernholmi vaatenurgad sellest vastu-artiklist. Kõigepealt tuleb vastulause artikli pealkirjale „Tärklis teeb meid terveks ja saledaks“ –

„… see on täiesti tõsi juhul, kui elada sellisel saarel, nagu Okinawa või mõne muu põlisrahva hulgas, kus ei ole magustatud toiduaineid. Kehal on täiesti suurepärane biokeemiline süsteem tärklises leiduva glükoosi töötlemiseks. Aga kui mingi rahvus hakkab segama tärkliserikka dieedi sisse valget suhkrut, algab rasvumine. Seda võib praegu selgelt näha Aasias, näiteks Indias ja Hiinas.
See, mis eristab valget suhkrut tärklisest, on tema fruktoosisisaldus. Fruktoos on suhkrusort, millele kehas erilist kasutust ei ole. Meie maks töötleb fruktoosi ja kui me sööme samal ajal palju tärklist, siis muundab maks suure osa sellest fruktoosist rasvaks. Kui hiired söövad fruktoosirikast toitu, areneb neil kiiresti välja maksa rasvumine ning maksa rasvumine on just üks probleem, mis globaalselt laviinina suureneb. Paljud teadusuuringud viitavad sellele, et fruktoosist põhjustatud rasvatootmine maksas viib selleni, et rasv jääb maksa. Kui aga see juhtub, hakkab maks järjest halvemini insuliinile reageerima. See omakorda tingib selle, et insuliinitase kehas tõuseb. Ja nii ongi meil tekkinud probleem tärklise ja glükoosiga. Keha ei saa enam suhkru töötlemisega hakkama, tekkinud on insuliiniresistentsus.

Oma raamatus „Magusam veri“ kirjeldan üht eksperimenti, mille ma viisin läbi koos professor Kerstin Brismariga Karolinska haiglas. Me mõlemad sõime samasuure koguse komme, aga reageerisime uskumatult erinevalt. Ilmnes, et tema oli insuliini suhtes resistentne ja tal eritus täpselt samast kommidoosist verre kümme korda rohkem insuliini. Siin on graafik, mis näitab erinevust.
 
See pilt näitab, kui erinevalt me võime suhkrule reageerida.
Inimene, kes ütleb, et ei saa omal ilma riisi söömata kõhtu täis, on ilmselt piisavalt palju sporti teinud ning söönud seni piisavas koguses suhkrut, mis vastab tema geneetilisele koostisele. Sellisel inimesel ei ole seda problemaatikat veel välja kujunenud. Seevastu on miljonil teisel rootslasel see probleem olemas. Kui kehasse tekivad niivõrd suured insuliinidoosid, siis ei saada omal sugugi riisist kõhtu täis. Tavapäraselt toimib insuliin küllastustunde hormoonina, aga molekulaarbioloogilised teadusuuringud näitavad, et kui insuliinidoosid veres muutuvad liiga kõrgeks, võib insuliin blokeerida ühe teise olulise küllastustunde-hormooni mõju: leptiin. Ilma leptiinilt saadud signaalita jääb meie aju rahulolematuks. See võib sundida meid rohkem sööma. Ja ongi nõiaring käima läinud.

Tärklis teeb meid haigeks ja tapab – kui inimesel on metaboolne sündroom.
Sõltuvalt inimesest, on tärklisel niisiis täiesti erinevad mõjud kehas. Inimeste jaoks, kes liiguvad palju, on terved ning piiravad oma suhkrusöömist, ei kujuta tärklis endast suuremat probleemi. Kuid inimeste jaoks, kes on natuke liiga palju suhkru ja rämpstoiduga pidutsenud (transrasvad võivad samuti rasvunud maksa tekkele kaasa aidata), on olukord hoopis teine. Nendel tõuseb veresuhkur liiga kõrgele tasemele. See omakorda sütitab veresoontes põletiku, mis võib viia südameinfarktini, insuldini ja paljude teiste ebameeldivusteni. Lisaks tõuseb insuliinitase veres ja programmeerib keha kasvule. Ka näiteks rinnavähirakud reageerivad insuliinile ja ühele kasvufaktorile, mida insuliin aktiveerib: IGF-1.

Metaboolselt haige ja terve inimese ainevahetused erinevad kardinaalselt.“

1 kommentaar:

  1. Tere Kadi!

    Mul on väga hea meel,et sattusin eile juhuslikult Sinu blogi lugema. Olen ise siiamaani ka olnud nö suhkruaustaja ja arvanud,et ilma süsivesikuteta ei saa elada.
    Mul on piedavlt migreenihood (kuigi need võivad ka rasestumisvastastest vahenditest olla).
    Figuur on muidu normaalne,ilus naiselik,kuid seda lödisevat pekki jalgadel ja kõhul on päris palju. Trenniga seda ka kuidagi vähemaks ei ole õnnestunud saada.
    Lisaks on mul pidevad isud "millegi hea" järele ja ma ei saa enne rahu kui pitsa või pakk krõpse on söödud,hiljem on muidugi süümekad. Lisaks pidev väsimustunne...
    Aga nüüd otsustasin,et muudan oma toitumist. Püüan ka süsivesikuid piirata ja rohkem häid rasvu süüa ja vaatan,kuidas mu keha sellele reageerib. Kui ilma kaloreid lugemata sellest lödisevast pekist lahti saaks,oleks super:)
    Aitäh Sulle nii põhjalike artiklite ja suurepärase blogi eest :)
    Jõudu ja jaksu edaspidiseks !

    Loodan,et LCHF muudab ka minu elu ja saavutan parema enesetunde ning figuuri :)

    VastaKustuta