esmaspäev, 30. detsember 2013

Dr. Annika Dahlqvisti LCHF (väga pikk jutt!)


Täna jagan teiega Rootsi arsti doktor Annika Dahlqvisti pikka kokkuvõtet LCHF-i kohta. Tema on see arst, kes olles enda tervise ja kaalu LCHF-i abil korda saanud, julges esimesena Rootsis hakata seda ka oma patsientidele soovitama. Selle peale kaebasid aga tema kolleegid ta peale Rootsi sotsiaalministeeriumisse ja ta kaotas seetõttu mõneks ajaks oma arstilitsentsi. Uppsala ülikooli teadlased pandi uurima tema antavaid LCHF-toitumissoovitusi, see uurimine võttis aega kaks aastat ning uurimuse tulemusel olid nad seejärel sunnitud doktor Annika Dahlqvisti kohta välja andma ametliku paberi, mis ütles, et LCHF on kooskõlas teaduse ja järeleproovitud kogemusega ning see on sobilik ravi ülekaalulisuse ja 2. tüüpi diabeedi vastu. Annika Dahlqvistile anti tema arstilitsents ka loomulikult tagasi. Ta on nüüd siis jälle praktiseeriv arst, aga lisaks peab ta ka palju LCHF-teemalisi loenguid, on kirjutanud mitmeid LCHF-raamatuid – nii teooriast kui toiduretseptidega ning tema on see inimene Rootsis, kes vist küll LCHF-i nimel oma pead kõige rohkem on pakule pannud. Käesolev artikkel on kirjutatud aastal 2008.
 
 


LCHF-meetod parema tervise ja kaalukontrolli tarvis

Ajalugu

Inimene on elanud maal üle 2 miljoni aasta. Oma evolutsiooni (arengu) jooksul on inimene elanud küti, kalastaja ja korilasena. Saadavalolevast toidust eelistas inimene alati rasvasemaid tükke. Instinktiivselt tundis ta, et loomne rasv on toitev ja energiat andev.

Peamiseks hüpoteesiks on seepärast, et loomne valk ja rasv on meile söömiseks parimad. Kui see hüpotees kõigi eelduste vastu vale oleks, peaks kõikehõlmav ja asjakohane teaduslik uurimine seda ka tõestada suutma.

Need süsivesikud, mida inimene kogu oma varajase ajaloo jooksul kätte sai, olid söödavad lehed, juured, pähklid, marjad ja puuviljad. Nende söömine sõltus aastaajast ning ei moodustanud kõige olulisemat toidu- ega energiahulka.

Umbes 10 000 aastat tagasi hakkas inimese toidulauale tulema suure süsivesikusisaldusega toit: teravili, riis ja mais. Peale seda oleme saanud järjest rohkem tärkliserikast toitu. 17. sajandil tuli kartul. Kõik see ei toonud aga kaasa paremat tervist, pigem vastupidi.

Viimase saja aasta jooksul on järjest laienev toiduainetööstus toonud meieni palju uusi toiduaineid, see protsess on eriti palju kiirenenud viimase kolmekümne aasta jooksul. Margariinid ja omega-6-rikkad toiduõlid on mahult kõige suuremad ning need on hakanud asendama eelkõige loomseid rasvaallikaid.

Huvitav ajaline kokkusattumus on 1930. aastad – sellel ajal kirjeldatakse ka esimest südameinfarkti, ajal, mil tahkestatud margariinid said tavaliseks lihtrahva toidulaual. Varasemast ajast ole kirjeldatud, et keegi oleks jäänud haigeks või surnud kesksesse rinnavalusse. See huvitav ajaline seos ei ole seni uurimiseks põhjust andnud, lähtutud on vaid sellest, et loomne küllastunud rasv põhjustab südameinfarkti, niisiis see rasv, mida inimene sõi kogu oma varasema ajaloo jooksul, ilma et oleks infarkti saanud.

1950-ndatel tekkis ideid selle kohta, et just loomne küllastunud rasv põhjustas suurenenud südameinfarktide arvu. Ancel Keys USA-st on see teadlane, kes selle sõnumi edastamise pärast kõige tuntum on. Tema argumendid põhinesid epidemioloogilistel (rahvastiku) uuringutel, mis tundusid näitavat, et mida rohkem rasva inimesed mingil maal sõid, seda rohkem südameinfarkte nad said. Hiljem näitas ta statistikat, mis tundus näitavat, et kogu rasvahulk ei mänginudki rolli, vaid et polüküllastamata rasv oli parem kui küllastunud rasv.

Keysi teooriad levisid poliitikute ja ajakirjanikeni, kes leidsid, et sõnum oli niivõrd murelikkust tekitav, et ei ole aega seda teadusuuringutega tõestada. Poliitikud andsid teadustöö toetust vaid nendele teadlastele, kes oma uuringutes lähtusid sellest, et loomne rasv oli kahjulik. Sel moel kasvas üles terve teadlaste põlvkond, kes oli loomse rasva suhtes negatiivselt meelestatud.


Toitumissoovitus, mis soosib minimaalses koguses loomset valku, tekkis ka ideoloogilistel põhjustel. Rootslased Georg Borgström ja Anna-Britt Agnsäter mängisid selles protsessis suurt rolli. Käimatõmbavaks jõuks oli õiglane mõtlemine maa toiduressurssidest.

Olulist rolli hakkas mängima veel üks soovmõtlemine, mis pärines taimetoitlaste sfäärist. Nemad leidsid ja leiavad endiselt, et taimne toit on meie tervisele loomsest toidust kasulikum.

Ma ei tea küll ühtki teaduslikku alust, mis tõendaks, et see nii on.

See on puhas soovmõtlemine, mis põhineb emotsioonidel – et on palju eetilisem süüa taimi kui loomi. Vasakpoolsed, Hipi ja Flower Power keskkonnaliikumised 70- ja 80-ndatel olid taimetoitluse suunaga.

Uuringud

Ei rasvavaest ega madala valgusisaldusega toitumissoovitust ei ole õnnestunud teaduslikult tervise seisukohalt õigustada. Teadlaste kogukond on ometi kapseldunud nendesse toitumispõhimõtetesse ning pole seni olnud avatud teisteks mõttekäikudeks. Seda võib nimetada „Punkrimentaliteediks“.

Aastate jooksul on määratud „ekspertgruppe“, kes on saanud ülesandeks tagantjärele neid toitumissoovitusi teaduslikes uuringutes kinnitada. Nemad on siis kogunud pikkade ridade viisi viiteid uuringutele, mida vaid hea tahtmise korral on olnud võimalik seostada nende toitumissoovitustega.

Olulised uuringute variaablid on seejuures olnud vere kolesterooliväärtused ning toiduga saadav küllastunud rasv ja kolesterool. Need parameetrid on omistatud südame ja veresoonkonna tervise jaoks oluliseks. Kui nüüd uuringuid hinnata, siis ei ole võimalik näha ühtegi asjakohast seost.

Vaata selle kohta rohkem Uffe Ravnskovi raamatust „Rasv ja kolesterool on kasulikud!“

Siin on struktureerimata nimekiri teaduslikest uuringutest ja artiklitest: http://blogg.passagen.se/dahlqvistannika/?anchor=lista_p%C3%A5_vetenskapliga_studier

Mina ei tea ühtki uuringut, ei lühiajalist ega pikaajalist, mis näitaks madala rasvasisaldusega dieedi paremust süsivesikuvaese dieedi ees, puudutagu see siis tervisenäitajaid või raskeid lõpp-punkte nagu haigus ja surm.

Toitumissoovitused diabeetikutele

Teadus on juba paarsada aastat teadnud, et süsivesikud tõstavad veresuhkrut ning et diabeetikute jaoks on probleemiks kõrge veresuhkur. Seepärast olid enne insuliini leiutamist diabeetikutele antavad toitumissoovitused rangelt süsivesikuvaesed. Juba lõhna järgi võis aru saada, et trepikojas elab diabeetik, kuna seal oli tunda kapsalõhna. Nimelt oli diabeetikutele antav tüüpiline toitumissoovitus koores hautatud valge kapsas koos praetud lihaga. Niiviisi sai tüüp-1 diabeetik mitmeid aastaid elada, samal ajal kui tärkliserikka toiduga jätkav diabeetik suri mõne nädalaga. Peale insuliini tulekut kadus tasapisi soovitus vältida tärkliserikast toitu, kuid suhkrut soovitati vältida kuni 1990-ndateni. Leiti, et süsivesikuid süües tuli vaid insuliinidoosi suurendada.

Aga 1980-ndatel tulid paljud professorid mõttele, et me „teame“, et küllastunud rasv on südamele kahjulik. Diabeetikutel on suurenenud oht jääda südamehaigustesse – loomulikult tuleb neilegi soovitada küllastunud rasva vältida. Niiviisi tekkiski diabeetikutele mõeldud rasvavaene toitumissoovitus. Ei ole tehtud ühtainustki uuringut, mis näitaks, et diabeetikud saaksid rasvavaesest toitumisest tervisele kasu, ei lühiajaliselt ega pikas plaanis. Selline ongi see „teadus ja järeleproovitud kogemus“, mis puudutab diabeetikutele antavaid toitumissoovitusi. Ei ole üht ega teist.

Kui ka hiljem ei ilmnenud, et veresuhkur rasvavaese toiduga oleks paranenud, siis nad ei arvanud, et nende toitumissoovitused olid valed, vaid jõudsid hoopis järelduseni, et toitumine ei mängi diabeetikute jaoks üldse rolli, et kõik sõltub ravimitest. Ravimifirmad on sellise arengu üle muidugi üliõnnelikud. Nemad on ka sellele kaasa aidanud.

Kehtivaks diabeetikutele antavaks toitumissoovituseks on süüa rasvavaeselt ning et nende söödavad rasvad oleksid vaid margariini ja toiduõlide kujul. Nad peavad lisaks sööma ka „kiudainerikast“ sööki. Kiudaineid saab soovitatavalt sellistest süsivesikurikastest toiduainetest nagu teravili ja riis.

Rahvahaigused

Kõik tänapäeva rahvahaigused: südamehaigus, 2. tüüpi diabeet, astma, allergia, ekseem, psoriaas, reuma jms on saanud tunduvalt tavalisemaks kui 20. sajandil. See tähendab peale seda, kui toiduainetööstus tungis rahva majapidamistesse.

Varasemalt haigestusid ja surid inimesed näiteks nakkustesse, haavadesse ja nälga, see tähendab haigustesse, mille üle tänapäevane tsivilisatsioon juba suures ulatuses kontrolli on saavutanud.

Kuidas tööstus valitseva aparaadi okupeeris

Toiduainetööstus leidis üsna pea 1950-ndatel ja edaspidi, et nad saavad teenida kasumit nende uute toitumissoovituste pealt. Eelkõige just margariinitööstus, toiduõli tööstus ja süsivesikutööstus teenisid rasvavaeste ja süsivesikurikaste toitumissoovituste pealt. Need tööstused on jätkuvalt toiduainetööstuse propaganda eesliinis. Toiduainetööstus on organiseerunud. Rootsis on selleks SNF, Swedish Nutrition Foundation ja rahvusvaheliselt ILSI, International Life Sciences Institute, mis on infiltreerunud igasse toitumisnõuannete poori. Rootsis organiseerib ja maksab SNF kinni praktiliselt kõik toitumisalased uuringud, kõik konverentsid, teadlaste koosolekud, koolitused jms.

ILSI infiltreerib ja teeb lobitööd maailma kõikidele juhtivatele toitumisalastele ametkondadele. Peamiselt teevad nad lobitööd EU-le ja WHO-le, kus nad saavad suurt läbilöögijõudu. EU töötab nüüd rahvale välja uued toitumissoovitused. EU maksis ILSI-le palju miljoneid eurosid nende toitumissoovituste aluste väljatöötamise eest. Seega EU maksab toiduainetööstusele peale, et nad toodaksid toitumissoovitusi, mis on kasulikud nende enda majandusele.

LCHF

Enamus LCHF-liikumisega seotud inimesi on igaüks omal moel avastanud, et süsivesikuvaene ja rasvarikas toit teeb neid tervemaks ja annab neile võimaluse saada kontrolli alla oma ülekaal. Ühine kogemus on ka see, et täiskõhutunne püsib pikka aega ning pääsetakse magusaisust.

Ma olen kirjutanud toitumisprogrammi, mis on soovituseks, kuidas praktiseerida sellist toitumist, milles on vähem süsivesikuid ja rohkem loomulikku rasva.

Ainevahetuse füsioloogia

Kõik süsivesikud, nii suhkur kui tärklis, muutuvad lõpuks glükoosiks (viinamarjasuhkruks), kui nad kehasse jõuavad. Tärklis muutub glükoosiks vähemalt niisama kiiresti kui suhkur.

Kõrgenenud veresuhkur põhjustab suurenenud insuliini eritamist kõhunäärme beetarakkudes. Kõrge veresuhkur ja vere kõrge insuliinitase on need faktorid, mida kõige rohkem diabeetikute ja metaboolse sündroomiga isikute halva terviseprognoosiga seostatakse.

Kõrge veresuhkur ja vere kõrge insuliinitase on põletikku tekitavad ja põhjustavad veresoonte seintel põletikukoldeid, mis muutuvad katuks, millest tekibki veresoonte lupjumine. Kui need lupjumised haavandilisteks muutuvad, tekivad veretromboosid, mis põhjustavad südameinfarkte, insulte või veresoonte ummistusi jäsemetes.

Erinevat tüüpi rasvad

Iga rakumembraan on üles ehitatud küllastunud rasva, monoküllastamata ja polüküllastamata rasva kombinatsioonist. Meie rakkudes on põhimõtteliselt sama rasvade kombinatsioon, mis kõigil muudel loomadel.

Seepärast on ka loomne rasv meie jaoks ideaalne söök. See annab meile ideaalse ehitusmaterjali. Rasv on samuti suurepärane kütus.

Taimne rasv sisaldab meie vajaduste jaoks liiga palju polüküllastamata rasvu. Liiga suur kogus polüküllastamata rasvasid teeb rakumembraanid ebastabiilseks ja membraanid omastavad stabiliseerimiseks kolesterooli. Polüküllastamata rasvad oksüdeeruvad kergesti, mis tekitab suurema antioksüdantide vajaduse (näiteks vitamiinid). Küllastunud rasv seevastu ei oksüdeeru.

Siiski elab edasi see ebausaldusväärne müüt, et küllastunud rasv ladestub veresoontesse ja ummistab neid ning põhjustab südameinfarkti.

Nii need asjad ei käi. Soolde jõudnud rasva käsitlevad vere lipoproteiinid. Need on pinnalt vesilahustuvad ja töötavad rasva transportijatena kohtadesse, kuhu seda kehas on vaja viia. See on väga spetsiifiline süsteem. Küllastunud rasv ei ole sugugi põletikku esilekutsuv ning ei põhjusta veresoonte lupjumist.

Asendamatud rasvhapped

On kaht tüüpi polüküllastamata rasvu, mida meil on toiduga hädavajalik saada. Need on asendamatud omega-3 ja omega-6. Neid peaksime toiduga umbes ühesuuruses koguses saama. Meil on neid vaid mõned grammid päevas vaja.

Omega-6 on meie tavalises toidus liiga suures koguses. Tavalised toiduõlid nagu maisiõli, päevalilleõli, sojaõli jms sisaldavad peaaegu ainult omega-6. Teravili sisaldab samuti palju omega-6. Niisamuti margariinid.

Omega-3 on seevastu tunduvalt raskem piisavalt saada. On olemas taimset omega-3, näiteks linaseemnetes, kuid need rasvhapped on lühikese ahelaga ja inimene ei saa neid suuremal määral omistada. Selleks, et meie neist kasu saaksime, peavad need mingi looma läbima, et ahel pikeneks.

Seepärast on taimse omega-3 reklaam pettus, meil ei ole sellest mitte mingisugust kasu. See ei täida meie kehas mingit funktsiooni ning sellel on vaid oht oksüdeeruda ja seeläbi meid kahjustada.

Looduses elav kala sisaldab ohtralt pika ahelaga omega-3. Kasvanduses kasvanud kala sisaldab tihti rohkem omega-6, kuna teda on toidetud näiteks teravilja ja sojaga. Veiseliha ja lehmapiim sisaldavad heas koguses omega-3, kui loomad on rohtu söönud. Kui neid loomi on aga teravilja peal kasvatatud, tuleb liha ja piim suure omega-6 sisaldusega.

Kanad, keda toidetakse linaseemnetega, munevad hea omega-3 sisaldusega mune.

Pika ahelaga omega-3 on põletikuvastane ning tugevdab nakkuste- ja vähivastast kaitset ning toimib trombidevastaselt.

Omega-6 on põletikku põhjustav ning nõrgendab nakkuste- ja vähivastast kaitset. See soodustab trombide teket. Omega-3 ja omega-6 omavad seega „vastupidist“ mõju kehas ning mõte on selles, et nad üksteist tasakaalustaksid, mida nad ka teevad, kui neid esineb võrdselt. Kui meil on omega-6 üleküllus, jääme me haigeks. Me saame muuhulgas veresoonte lupjumisi, oleme nakkuste suhtes tundlikud, suureneb oht vähki haigestuda, saame trombe jne.

Oliivõli ja rapsiõli sisaldavad üsna palju monoküllastamata rasva. Need õlid on tunduvalt paremad kui omega-6 õlid, aga neil on halvemad rasvhapped kui võil.

Kookosrasv on veel üks küllastunud taimne rasv, mis sobib suurepäraselt söömiseks. See on väga põletikuvastane.

Meie jaoks ainus põhjus või eelistamiseks on see, et seda toodetakse meie kodumaal. Kookosrasva toodetakse troopikas ja seda peab importima selleks, et me seda süüa saaksime.

Toidupoes hõbepaberis müüdav kookosrasv ei ole puhas. Päris ökoloogiline külmpressitud kookosrasv on müügil ökopoodides või toidupoe terviseriiulil.

Margariinid

Margariinid on või imitatsioon, mida valmistatakse taimsetest rasvadest. Kui margariin valmistatakse vedelatest õlidest, näiteks maisiõlist või saflooriõlist, siis lisatakse nikkelkiip katalüsaatoriks reaktoris tugeva surve ja kõrge temperatuuri all ning vesinikgaas peab massist läbi tormama. Nii tekib tahke rasv, tahkestatud margariin, mis sisaldab palju transrasvu.

Tahkestatud margariin on haigusi esilekutsuv ja suurendab drastiliselt südameinfarktide ohtu. Tahkestatud margariin on enamus pagaritoodete ja valmistoitude lahutamatuks osaks, mida me toidupoest või pagariäridest osta saame.

Margariinid, mis seisavad piimatoodete riiulil, ei sisalda enam transrasvu. Need on nüüd see-eest tehtud küllastunud taimerasvast, näiteks kookosrasvast või palmiõlist (mõlemad on kohale transporditud troopikast konteinerite sees, mis vastassuunalisel transpordisuunal võivad olla sisaldanud mürgiseid kemikaale). Palmiõli toodetakse maharaiutud vihmametsade maal.

Need rasvad on läbi teinud esterdamise selliste mürgiste kemikaalidega nagu naatriummetülaat, et nende vedelapoolne konsistents rohkem võisarnaseks muutuks. Need on esterdatud margariinid. Peale seda protsessi peab uut rasva valgendama, värvima ja maitsestama kemikaalidega, et mass lõpuks võile sarnanema hakkaks. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et esterdatud margariinid oleks tervisele vähem ohtlikud kui tahkestatud margariinid. Seda ei ole tootjad üldse testinudki. Kuid margariinide reklaam on siiski tuimestav. Reklaam väidab, et selline ollus on südamele kasulik. Seda koos toiduaineameti hea mäluga.

Seega, enne kui teame, et margariinid on ohutud, peaksime sööma võid, mis on puhas loodustoode. Uuringud viitavad sellele, et või on tervisele kasulik. Vaata teaduslike uuringute nimekirja, allpool on piimarasvade kohta: http://blogg.passagen.se/dahlqvistannika/?anchor=lista_p%C3%A5_vetenskapliga_studier

Margariinirasvad ei ole meie jaoks bioloogiliselt õiged ning need saavad meie kehas vale funktsiooni, mis on haigusi esile kutsuv. Need sisaldavad ka liigselt omega-6.

Lisaks on ka uuringuid, mis viitavad sellele, et margariinid halvendavad insuliiniresistentsust.

Valgud

Valke kasutatakse esmajoones ehitusmaterjalina. Need koosnevad aminohapetest, mis on hädavajalikud, st me ei suuda neid ise toota, vaid me peame neid toiduga saama. Vaid loomne valk sisaldab kõiki hädavajalikke aminohappeid, mis on meie jaoks õiges kombinatsioonis.

Üleliigne valk muundatakse glükoosiks ja seda kasutatakse kütusena.

Valku peame sööma normaalses koguses. See on umbes 0,5-1,5 grammi valku iga ideaalkaalu kilogrammi kohta.

Vaata toiduainete tabelist, kui palju valku erinevad toitained sisaldavad. Liha sisaldab umbes 20% valku (ülejäänud on peamiselt vesi). Seepärast on nii, et kui süüa kogu oma valguvajadus liha kujul, on sul vaja 60 g valgu söömiseks süüa 300 g liha päevas. Miinus muud valguallikad.

Süsivesikud

Süsivesikute söömine tuleb hoida madalal tasemel. Süsivesikud tõstavad veresuhkrut ja vere insuliinisisaldust, mis on kõigi jaoks kahjulik.

Diabeetikud, metaboolse sündroomiga isikud, ülekaalulised ja teised haiged peavad hoidma oma süsivesikute tarbimise väga madalal.

Terved, füüsiliselt aktiivsed inimesed võivad süüa rohkem süsivesikuid, kuna nemad kulutavad energia ära ning ei saa nii kõrget veresuhkrut. Aga kui nad söövad nii palju süsivesikuid, kui toiduaineamet soovitab, siis on ka nendel suur oht varem või hiljem haigeks jääda.

Toiduaineamet soovitab 50-60 energiaprotsenti (E%) süsivesikuid. Kui metaboolselt terved inimesed söövad selle asemel 30-40 E% süsivesikuid, on neil väiksem oht ülekaalu ja haiguste tekkeks.

Esimest tüüpi diabeet

Esimest tüüpi diabeeti põdevatel inimestel on väga palju võita, kui nad hoiavad oma veresuhkru madalal vähese süsivesikute tarbimise abil. Nii saavad nad hakkama madala insuliinidoosiga, mis vähendab madala veresuhkru atakkide (hüpoglükeemia) tekkimise ohtu.

Madal veresuhkur ja madal insuliin vähendab ka nende ohtu saada tavalisi diabeedi komplikatsioone nagu südameinfarkt, insult, pimedus, jäsemete amputatsioonid, neerukahjustused, dementsus jne.

Ametlikud toitumissoovitused, st professorid ja toitumisnõustajad leiavad, et t1-diabeetikud võivad süüa täpselt nii, nagu kõik teised, sealhulgas palju süsivesikuid ning et nad saavad oma kõrget veresuhkrut pareerida kõrge insuliinidoosiga. Seevastu hoiatavad nad loomse rasva eest, kuna nad usuvad, et see ummistab sooned (nagu varem mainitud, täiesti ilma teadusliku aluseta). Selliste t1-diabeetikutele antavate toitumissoovituste tõttu on neil väga halb pikaajaline prognoos.

Metaboolne sündroom

Metaboolne sündroom on haiguste kompleks, mis täielikult või osaliselt eelneb 2. tüüpi diabeedile. Inimesel on siis halvenenud võime veresuhkrut insuliini abil rakkudesse transportida. Inimesel ei ole veel pidevat kõrgenenud veresuhkrut, kõrget tühjakõhu veresuhkrut, aga pikalt kestev veresuhkru tõus peale süsivesikurikast einet. Vere insuliinisisaldus võib olla tugevalt kõrgenenud. Sellised vere insuliini tõusud ja kestev kõrge veresuhkur põhjustavad suurenenud ohu veresoonkonna haigusteks.

Metaboolse sündroomiga inimesed on tihti, aga mitte alati ülekaalulised (tihti kõhupiirkonna rasvumine). Paljud südameinfarktide patsiendid on aga saledad ning normaalkaal ei välista südamehaigust.

Tavalised metaboolse sündroomi komponendid on ka kõrge vererõhk ja normist erinevad vererasvade väärtused.

Teist tüüpi diabeet

Teist tüüpi diabeetikutel on pidev kõrgenenud veresuhkur ja kõrgenenud tühjakõhu veresuhkur. Sellele on eelnenud mitmeid aastad kestev halvenenud insuliiniresistentsus ja vere kõrge insuliinisisaldus.

Nendel inimestel on tugevalt kõrgenenud oht kõiksugu haiguste tekkeks – südamehaigused, insult, neerukahjustused, pimedus, jäsemete vereringe häired (jalahaavad võivad viia amputatsioonideni), dementsus, vähk, astma, allergiad jms.

On juba ammu teada, et t2-diabeetikute jaoks on kõige olulisem hoida veresuhkur madalana.

Tervishoiutöötajad ei ole seni tavaliselt aru saanud, et parim viis veresuhkru madalal hoidmiseks on süsivesikute tarbimist piirata. Kõik süsivesikud (suhkur ja tärklis) tõstavad veresuhkrut, ja tärklis teeb seda vähemalt sama palju kui suhkur.

Tervishoiutöötajad arvavad reeglina, et ainus viis veresuhkrut madalana hoida on süüa veresuhkrut alandavaid tablette või süstida insuliini.

T2-diabeetik, kes läheb üle LCHF-toitumisele, võib oma ravimiannuseid vähendada või mõnikord lausa täiesti ära jätta, kui ta on tervemaks saanud. Kui veresuhkur ja vererõhk alanevad, võib ka ravimiannuseid vähendada. Statiinid võib kohe ära jätta, kui inimene läheb LCHF-toitumisele, kuna südamehaiguste oht alaneb sellise toitumisega nullilähedaseks. Ei ole tõendatud, et süsivesikuvaeselt toituv inimene saaks kasu satiinidest ning selleks, et ravimit võtta, peaks ju ometi olema tõendatud mõju. Kui enam ei sööda nii palju trombe tekitavaid omega-6 margariine, ei ole tõenäoliselt enam vaja ka verevedeldajaid võtta. Loomulikult vajab see rohkem uurimist.

Ülekaal

Kõige tavalisemaks ülekaalu põhjuseks on liigse energia saamine süsivesikute näol. Suures koguses süsivesikuid tekitavad kõrgemat veresuhkrut, mis omakorda tekitab kõrgenenud vere insuliinisisaldust. See võib anda põhjust insuliini resistentsuseks rakkudes, mis põhjustab veelgi kõrgemat vere insuliini sisaldust. Insuliin töötab veresuhkru ümber rasvaks ja ladustab seda rasvkoes. Kõrge insuliin blokeerib samuti rasvapõletust.

Insuliini peab niisiis alla normaalsele tasemele saama, enne kui ülekaaluline inimene saab rasva oma rasvavarudest põletama hakata. Insuliiniresistentsel inimesel on pidev kõrgenenud insuliinitase ja ta ei jõua kunagi selle tasemeni, et ladustatud rasva saaks põletada.

Rasva ladustamine toimib kui „külmutatud pangakonto“, kus on ainult sissemaksed, aga raha välja ei saa võtta.

Oluliseks faktoriks ülekaalu arengus on nälg ja „isu“, mis tekivad kõrgest veresuhkrust ja vere kõrgest insuliinisisaldusest. Seda võivad tõendada paljud ülekaalulised – et nad on nii kohutavalt näljased ja isudega kogu aeg.

Isude taga peituv mehhanism on kaudselt seotud vere kõrge insuliinisisaldusega. Ma usun, et isud tekivad siis, kui veresuhkur jälle alla läheb. Kuigi see ei pea olema nii, et veresuhkur on madalal, t2-diabeetikud on täpselt sama suurte isudega, hoolimata sellest, et nende veresuhkur ei ole madalale langenud.

Loomuliku rasva söömine ei tõsta veresuhkrut ega vere insuliinisisaldust. Kui süsivesikud rasva vastu vahetada, võib ülekaaluline inimene põletada oma rasvavarud. Niisiis kergendab LCHF-toitumine rasvapõletust.

Lisaained

Lisaks kunstlikele rasvadele margariinide ja omega-6 sisaldavate toiduõlide näol on toiduainetööstus loonud terve hulga lisaaineid, mida nad toitudele lisavad. Nendel kemikaalidel on erinevad funktsioonid, nagu näiteks värvained, maitseained, säilitusained, konsistentsi parandajad jne. Ükski lisaaine ei ole inimesele kasulik, need on vaid tootja kasumi suurendamiseks. Ohutust kinnitavad uuringud on tööstuse enda poolt korraldatud ja tasustatud.

Kõige suuremat kõlapinda leidnud lisaaine on glutamaat. Seda nimetatakse ka MSG-ks (monosoodiumglutamaat), maitsetugevdaja, E 620 – E 630, millest E 621 (naatriumglutamaat) on kõige tavalisem. Glutamaadil on kehas palju bioloogilisi mõjusid, see suurendab meie isu ja nälga, põhjustab psüühilisi häireid, läheb kõhunäärmesse ja stimuleerib insuliinieritust, mis samuti suurendab nälga ja annab meile ülekaalu.

Füüsiline treening

Füüsiline treening on keha jaoks väga kasulik. See stimuleerib vereringet ja tugevdab liikumisaparaati.

Seevastu ei ole füüsiline treening hädavajalik, et kaalust alla võtta ja tervemaks saada.

Köögiviljad ja puuviljad

Köögivilju on kasulik süüa. Need sisaldavad vitamiine ja mineraale ning on maitsvad ja dekoratiivsed. Maapinnal kasvavad köögiviljad ei sisalda nii suurel hulgal süsivesikuid. Juurviljad sisaldavad veidi rohkem süsivesikuid.

Puuviljad on peamiselt suhkruvesi. Puuviljades ei ole midagi sellist kasulikku, mida köögiviljades ei ole. Inimesed, kes on süsivesikute suhtes väga tundlikud, võtavad suurest puuviljade söömisest kaalus juurde ning seepärast võib puuviljade söömine neil kaalulangetamist takistada.

Kiudained

Kiudainetel ei ole tegelikult mingisugust väärtust. Need võivad soolte jaoks raskesti töödeldavad olla ning võivad põhjustada gaaside teket ja soolte ärritust.

Osad inimesed vajavad siiski teatud koguses kiudaineid, et nende seedimine liiga aeglaseks ei jääks. Nemad võivad siis süüa kiudaineid, mis ei ole seotud süsivesikutega.

Energia tasakaal

Mõned räägivad, et osad uuringud viitavad sellele, et LCHF-toitumisega võib samasuure energiakoguse juures kaalust rohkem alla võtta kui mõne teise toitumisega, näiteks rasvavaese.

Muidu on peamiseks LCHF-i parema kaalulanguse põhjuseks see, et inimene ei ole nii näljane ja nii suurte isudega, mis tal oleks rasvavaesel dieedil, mistõttu saadakse hakkama väiksema kalorikogusega.

Lapsed

Kõik lapsed, ka ülekaalulised, võivad süüa loomulikul rasval põhinevat toitu, aga nad peavad vältima margariine ja omega-6 õlisid. Nad ei pea tõenäoliselt sööma eriti rangelt süsivesikuvaeselt, kuna nad liiguvad palju ja kasvavad. Aga nad peavad sööma tunduvalt väiksemas koguses süsivesikuid kui see, mida toiduaineamet soovitab.

Kui mõõdukalt süsivesikuvaese toitumisega ülekaal siiski ei kao, peaks laps süsivesikukogust vähendama, kuni kaal alla läheb või vähemalt kuni kaalutõus peatub.

Lapsed, kes söövad palju süsivesikuid, margariine, toiduõlisid, glutamaati ja teisi lisaaineid ning tarbivad vähe loomset rasva, võivad saada psüühilise funktsiooni häireid. Nende kontsentratsioon võib häiruda, nad võivad muutuda agressiivseks, üliaktiivseks ning nende intellektuaalne areng võib halveneda.

Need lapsed peaks oma toitumist muutma: vähendama süsivesikuid ja sööma võid ja muid loomseid rasvu, sealhulgas omega-3 ja täielikult välistama kunstlikud rasvad ja lisaained. Ei ole ju teada, mida nad kõige halvemini taluvad, seega kõige kindlam on kõik need asjad välja jätta. Senikaua, kuni margariinide ja moodsate taimeõlide mõju inimesele pole teada, peab neid vältima.

Lapsed peavad saama loomulikku ja ökoloogiliselt toodetud toitu.

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar