Rohkem juttu treeningust + LCHF

Kuna ma ise ei ole veel nii kaugele jõudnud, et regulaarselt mingit tõsiseltvõetavat trenni teeksin (jalutamine seda ju päris ei ole), siis mõtlesin tõlkida oma lugejatele ühe kuulsa Rootsi LCHF trenni-blogija postituse. Rootsikeelne algallikas asub siin: http://www.highfatfitness.net/bli-fit-now/

Loo autor Martina on noor naine, ametilt insener (biotehnika, biofüüsika), lisaks kirjutab artikleid ühele Rootsi LCHF-ajakirjale, annab LCHF-teemalisi loenguid, on kirjutanud LCHF-teemalisi raamatuid, peab ülimalt populaarset LCHF-blogi. Ta teeb väga palju trenni, nii intervalltreeningut kui jõudu. Siin on Martina pilt, mis pärineb tema blogist:

 

Ja siin siis tema kirjutatud artikkel, mille tõlkisin:

Aja end samm-sammult vormi ning väldi toitumise ja treeninguga seotud müüte!

1.      Treening ei võrdu kaalulangus!

Esimene müüt puudutab seda, nagu saaks, peaks või võiks „end vormi treenida“. See on küll võimalik, aga see on tegelikult vaid asja keerulisemaks tegemine. Olen kirjutanud sellest ka varem, aga kirjutan seda jälle, et kui võtad omal rasvavoldist kinni ja ütled, et „nüüd on aeg trenni teha!“, peaksid sa tegelikult ütlema hoopis, et „nüüd on aeg oma toitumist muuta!“. Õige toitumine on A ja O, ükskõik millise keha poole püüdled.  

Õige treeninguga võid oma keha üles ehitada, saavutada parema liikuvuse, saada juurde jõudu, kehakuju muuta, suurendada oma vastupidavust ja energiakulu. Kõik need asjad on väärtuslikud selleks, et saavutada vormis keha! Aga… ilma õige toitumiseta saab see olema kohutavalt vaevarikas. Seepärast võtabki enamus jõutreeningutega alustanud inimesi kaalus juurde, mitte alla. 

2.      Unusta treenides kalorid!

Kui soovid lugeda oma toidus kaloreid, siis palun väga, aga unusta kalorid treenimise ajaks ära. See ei oma mingit tähtsust, kui palju kaloreid sa mingi treeninguga oled kulutanud ja kui sul on pulsikell vms, siis võid julgelt maha lahutada 100-200 kcal sellest, mis näidikul seisab. See peab harva paika. Sellest võib saada sulle tõeline lõks, kui arvad, et võid peale treeningut rohkem süüa. Ühtlasi ära tee trenni selleks, et kaloreid kulutada, selline pluss-miinus-arvestus ei pea paika. Samuti ei tasu mõelda, et võid süüa, mida tahad vaid sellepärast, et „lähed pärast nagunii trenni“. 

3.      Treeni õigel põhjusel

Kas soovid tõesti järgnevat saavutada:

·        nähtavaid lihaseid

·        füüsilist jõudu

·        paremat liikuvust

·        head vastupidavust

Väga hea! Siis alustagi millegi sellise nimel treenimist, mis sobib sulle ja sinu eesmärkidega! Kui soovid ainult saledamat keha või väiksemat rasvaprotsenti, siis tegele kõigepealt sellega ja alles siis treeninguga!

4.      Lõpeta igasuguste thinspo / inspo / super-bodytransformation piltide vaatamine

või vähemalt ära võta neid nii surmtõsiselt! Võib küll olla hea teada, milline soovid välja näha ja mille poole püüdled. Pilte on inspireeriv vaadata, aga hoiatus, hoiatus: DOPING ja narkootikumideks klassifitseeruvad preparaadid on VÄGA tavalised treeningumaailmas ja seda eriti teistes liberaalsemates maades kui Rootsi. Süstitav testosteroon, kasvuhormoon, peptiidid ja kõik muu säärane on lihtsasti interneti teel kättesaadav. Amfetamiinipõhised dieeditabletid, mis võtavad ära kogu söögiisu, ravimid, mis kiirendavad ainevahetust ja tekitavad „kerge“ hüpertüreoidismi – iga asja jaoks on rohi ja inimesed üldiselt ei tea väga hästi nende asjade kaugemaid mõjusid ning ei karda kasutada KÕIKI võimalusi ekstreemsete tulemuste saavutamiseks. Seepärast mõtle sellele järgmine kord, kui istud Instagramis ja võrdled end teistega, et sa ei tea, mis tabletid nende vannitoakapis on! 

5.      ÕIGE toit

See peaks olema tegelikult punkt number üks aga here it is: Ära aja asja keeruliseks, kui see võib olla lihtne! Ära kuluta hiigelsummasid kallite pulbrijookide ja muude sääraste toodete peale, vaid mõtle parem kõige peale, mida omale suhu topid, mõtle, et kõik seedub sinu kehas ja mõjutab igat su keharakku. Ära söö jama, söö head toitu. Jäta välja KÕIK süsivesikud, sealhulgas gluteen, kui soovid kiiremat teed madala rasvaprotsendini. Rasv on sinu sõber, kui soovid peenikest pihta ja saledat keha, aga nii palju kui vähegi võimalik, väldi rasva lisamist oma menüüsse piimatoodete näol (kui need just ei ole vähemalt 35-40% täisrasvased piimatooted). Mõtle hormoonidele ja saa aru, et kõrge insuliinitase teeb sind paksuks, madal veresuhkur aga soodustab kõrgemat kasvuhormooni taset, mis omakorda soodustab rasvapõletust ja lihaskasvu isegi ilma, et end diivanilt püsti peaksid ajama. Katseta LCHF-i koos paastuga.

 

·        mõõda ketoone, kui soovid. Ketostixid on saadaval apteegis – püüdle lilla värvi poole.

·        kehale sobib, kui toidukordade vahele jääb rohkem tunde, eksperimenteeri erinevat tüüpi paastudega.

·        hinda toitu juba poes, enne kui see sinu külmkappi jõuab, kasuta appi ShopGun, mis loeb triipkoode ja hoiatab jama toidu eest!

·        Ära tee mingeid erandeid, ei mingeid patustamispäevi! 

6.      Unusta ära kõik teised!

Selge, et on OK soovida välja näha nagu keegi teine või soovida omale ideaalset keha. Ma ei hakka siin ütlema, et kõik on piisavalt head sellistena, nagu nad on, sest sa oled piisavalt hea sellisena, nagu sa ise soovid olla! Sa oled väärt, et saavutada KÕIKI oma eesmärke, ükskõik kui ebarealistlikud või suurejoonelised need ka poleks. You can do it ja ma usun sinusse alati ja ma jään sind alati ülistama sellepärast, et oma standardit tõstad ja nõuad endalt alati rohkem kui keegi kunagi võiks mõista. Sellised sõnad ei sobi võib-olla Rootsis, aga ma olen alati olnud rohkem american style oma mõtetelt ja ma usun, et sinagi võid omale seda lubada. Mine ja ole oma kõige ilusam ja hotim sina PRAEGU.

(Mina lisan veel omalt poolt juurde selgituse Martina poolt soovitatud paastule. Nimelt harrastavad väga paljud rootslased LCHF-i raames ka 5:2 ning 16:8 paastu.

5:2 tähendab siis seda, et kahel päeval nädalas süüakse ülivähe, viiel päeval aga nii palju, kui läheb, ikka lchf toit siis. Selle kohta on ka juba jõudnud rootsi keeles raamat ilmuda, LCHF & 5:2.

16:8 tähendab seda, et jäetakse omale igapäevaselt 16 tunnine paus, kui midagi ei sööda, näiteks õhtul kaheksast järgmisel päeval 12-ni paastuvad ja söövad siis vahemikus 12-20 ja ikka LCHF-i, kuidas keegi, kaks või kolm toidukorda ning treenivad tavaliselt paastuva kõhu peale, st enne söömist.)

Üllatus Rimist

Pilt Rimi lehelt

 

Sattusin täiesti juhuslikult lugema Rimi kaupluse blogi ja mu silmad on siiamaani üllatusest pärani, et selline tark jutt ja veel eesti keeles ja nii sürri koha peal, nagu seda on mingi toidupoe blogi. Igatahes jutt on asjalik ja soovitan väga lugeda! Juttu siis kookosrasva headest omadustest, küllastunud rasva kasulikkusest, gluteenitalumatusest jms. Tegelikult ju kuulubki Rimi kett Rootsi ICA-le, äkki siis sealtpoolt need värskendavad rasvatuuled tulevad. Aga suurepärane lihtsalt!

Neli levinud müüti

Kookosrasva kasulikkusest

Müüt nr 2: rasva söömine teeb paksuks

Müüt nr 1: Küllastunud rasvad on kahjulikud

Seitse müüti toitumises

Mis on gluteen ja milliseid tervisehäireid see võib põhjustada

Moodne slow-cooking ehk veiseguljašš

Rootsis ja ilmselt ka paljudes teistes maades on viimasel ajal väga moodi läinud vanaemade stiilis pika hautamisajaga road. Hiljuti ilmus Rootsis paljude teiste LCHF-teemaliste raamatute kõrval ka raamat „Aeglane küpsetamine LCHF ja PALEO jaoks“. Meie pere üheks lemmikuks ongi viimasel ajal saanud sedasi 3-4 tundi haudunud veiseguljašš. Ideaalne LCHF-toit! Vaja läheb kõvasti AEGA! Samas mässamist on väga vähe.

Vajaminevad ained:
suur veise praetükk
võid
mugulsibulaid
erinevat värvi paprikaid
vahukoort
soola, pipart
Cayenne pipart, paprikapulbrit
2-3 spl tomatipastat
1-2 tl sambal oelek tšillipastat (stockmannis erinevate maade toitude riiulil olemas, purgi hind umbes 1.30)
muskaatpähklit, köömneid
serveerimiseks hapukapsast

Valmistamine:

1.      Lõika liha suurteks tükkideks ja pruunista kiirelt panni peal võis.
2.      Lõika sibul ribadeks.
3.      Pane pruunistatud lihatükid, sibul, maitseained, tomati- ja tšillipasta potti ning vala peale nii palju vett, et see kataks liha ja sibula.
4.      Lase vesi keema ning keera seejärel kuumus miinimumi peale.
5.      Nüüd lase niimoodi vaiksel tulel 3-4 tundi podiseda.
6.      Viimasel pooltunnil lisa tükeldatud paprika ja vahukoor ning hauta veel seni, kuni paprika on ka parajalt pehmeks keenud.
7.      Serveeri värske hapukapsaga.

Minu LCHF ja Sinu LCHF

Täna tahaksin rääkida sellest, et see mis sobib ühele, ei pruugi sobida samahästi teisele. Ehk et LCHF-toitumist võib teha mitut erinevat moodi.

Mina ise teen viimasel ajal üsnagi ranget LCHF-i sel lihtsal põhjusel, et kui juba 31 kilo on kaotatud ja jäänud on veel vaid 13 ülekilo, siis ei taha need viimased kilod enam kahjuks nii kergesti lahkuda – arvestades, et selja taga on juba niigi niivõrd suur kaalulangus. See range LCHF tähendab siis minu jaoks praegu seda, et ma igapäevaselt ei söö näiteks väga palju piimatooteid, milles on süsivesikuid (piiran igapäevases toidus vahukoort, jogurteid, kodujuustu, hapukoort), piimatoodetest söön põhimõtteliselt ainult juustu ja võid. Lisaks ei söö ma üldse puuvilju, köögivilju söön rohkem garneeringuks. Kui mõnikord enesekontrolli mõttes oma toitusid arvestan, siis jääb mu päevane süsivesikute hulk tihti sinna 5-6 grammi kanti, aga kindlasti mitte üle 10 g. Nendel üksikutel päevadel, kui toitu arvestan, püüan ka valgu koguse sättida nii, et see grammides kindlasti ei oleks palju suurem ega väiksem kui minu soovkaalu number kilodes ehk 70 g valku päevas. Ülejäänu osas siis tuleb kõht rasvast täis saada, rasva tuleb mul nendel mõõtmise päevadel umbes 140 g (enamus päevadel arvestan silma järgi ja kogused-vahekorrad on ilmselt üsna sarnased). Seega, kes soovib väga ranget LCHF-toitumist teha, see võiks jätta süsivesikud nii miinimumi kui suudab, valku süüa oma soovkaalu number grammides ning ülejäänu osas süüa oma kõht julgelt rasvast täis (või, kookosrasv jms). Aga see on siiski minu kehale praeguses ajahetkes sobiv lähenemine, see ei pruugi olla sugugi parim lahendus Sinu jaoks.

Kõik ei ole ühe panniga löödud ja iga organism on erinev. Mõnel on kaalulanguseks vaja rohkem pingutada, mõnel vähem. Mõni inimene võib julgelt hommikusöögi juurde ka ühe leivaviilu süüa ning iga päev omale paar koduaia õunagi lubada ja peale rasket trenni õhtusöögiks veel ühe keedukartuligi. Kui ta siis muus osas LCHF põhimõtteid järgib, võtab ikka kaalust alla ja tunneb ennast väga hästi. Mul ka teised pereliikmed ju söövad ikkagi leiba (lisaks söövad lapsed koolis täiesti tavalist koolisööki ja saavad mõned korrad nädalas kommigi). Küll aga otsisin neile poest välja sellise leiva, mis tõesti ikka leib on ja mida minu käsi tõuseb ka korvi tõstma. Kahjuks paljud leivad on oma koostiselt pigem kringlid kui leivad: sisaldavad nisujahu, suhkrut, pärmi. Leidsin ühe sellise leiva, milles on tõesti ainult rukkijahu, juuretis, vesi, sool. Aga meie pere leivaarmastajatele meeldib see väga!

 

Eks palju ole ka LCHF-i siseselt natuke mõttetuid reegleid. Soovitatakse vältida porgandeid (7,7 g süsivesikuid), aga julgustatakse sööma tumedat šokolaadi (vähemalt 25 g süsivesikuid). Tasub kasutada kainet mõistust ja kui omal kõhtu valutama ei pane, siis võib ju vabalt porgandeid süüa ja samamoodi ka tumedat šokolaadi – lihtsalt tuleb see hetk ise ära tunda, millal aitab. Selles mõttes on kogused muidugi tähtsad. Igapäevaselt pole toitu vaja sellepärast kaaluda-mõõta, et rasvase söömisega tekib kiiresti täiskõhutunne ja suurte süsivesikuallikate vältmisega tunneb jällegi inimene kiiremini ära, millal aitab, millal kõht täis saab. Aga kindlasti on teatud toidud, millega seda täiskõhutunnet nii kergesti ära ei taba – minu puhul näiteks pähklivõi, need südamekujulised mandlijahust saiaasendajad, LCHF-jäätis, vahukoor... Kui ma neid asju nüüd igapäevaselt ”piiramatus koguses” sööksin, siis ilmselt kaal ei liiguks allapoole. Küll aga võisin enam-vähem sellises stiilis piiramatus koguses söömist omale lubada sel ajal, kui kaotasin oma esimesed 20 ülekilo. Seetõttu soovitangi igaühel ise järele proovida, esiteks see millise toitumise juures kaal langeb ja teiseks see, milliste toitude söömisega kaasneb ülesöömine, milliste toitude juures on paremini tunda, millal kõht täis sai. Kui ikka kaal langeb ka liberaalsema LCHF-i juures ja hea on olla, siis ei ole ju mõtet ennast ülearu piitsutada ja võibki omale rohkem lubada. Samas jällegi, kes teeb väga liberaalset LCHF-i – saiaasendajad ja kreeka/türgi jogurtid seemnetega igapäevaselt ja siis kurdab, et tema kaalule see LCHF kahjuks ei mõju kuidagi, siis temal soovitaksin ikkagi natuke rangemat joont ajama hakata, kui ta muidugi soovib kaalulangust.

Veel üks suurepärane artikkel

Inglisekeelne algtekst asub siin: http://healthimpactnews.com/2013/sweden-becomes-first-western-nation-to-reject-low-fat-diet-dogma-in-favor-of-low-carb-high-fat-nutrition/, ma tegin kiire tõlke:

Rootsi on esimene läänemaailma riik, kus loobutakse väherasvasest dieedidogmast ning see asendatakse süsivesikuvaese-rasvarikka toitumisega

Rootsist on saanud esimene läänemaailma riik, kus on välja töötatud riiklikud toitumisalased soovitused, mis hülgavad populaarse väherasvase dieedidogma ning mis asendatakse soovitusega süüa süsivesikuvaest ja rasvarikast toitu.

Need uued toitumissoovitused anti välja peale kaks aastat kestnud uuringu avaldamist, mille teostas sõltumatu Rootsi tervisetehnoloogia hindamise komitee. Komitee vaatas läbi 16 000 uuringut, mis on ilmunud kuni 31. maini 2013.

Rootsi arst, Andreas Eenfeldt, kes peab Skandinaavia kõige populaarsemat terviseblogi (www.dietdoctor.com), tõi mõned punktid sellest uuringust ka inglise keeles välja:

Tervisenäitajad paranevad süsivesikuvaese dieediga:

… suurem HDL-kolesterooli („hea kolesterool“) tõus, ilma et see mõjutaks negatiivselt LDL-kolesterooli („halb kolesterool“). See kehtib nii mõõduka süsivesikute tarbimise juures, mis on vähem kui 40% kogu energiahulgast kui ka rangemalt süsivesikuid piirava dieedi juures, kus süsivesikuid süüakse vähem kui 20% kogu energiahulgast. Lisaks tagab rangem süsivesikuvaene dieet paranenud glükoositaseme inimestel, kellel on ülekaal või diabeet ning veidi paremad triglütseriidide näidud.“

Dr Eenfelt tõlkis ka artikli ühest kohalikust Rootsi ajalehest, mis võtab kokku komitee järeldused:

Või, oliivõli, vahukoor ja peekon ei ole kahjulikud toidud. Hoopis vastupidi. Rasv on parim asi neile, kes soovivad kaalus alla võtta. Ning puudub seos suures koguses rasva söömise ning südamehaiguste vahel.

Esmaspäeval  paiskas Rootsi tervisetehnoloogia hindamise komitee, SBU, valla pommi. Peale kaks aastat kestnud 16 000 uuringu läbivaatamist, lükkab raport „Toitumissoovitused ülekaalu puhul“ ümber konventsionaalsed toitumissoovitused ülekaalulistele ja diabeetikutele.

Pikka aega on tervishoiusüsteem andnud avalikkusele soovitusi vältida rasva, eriti just küllastunud rasva, ning kaloreid. Süsivesikuvaene dieet (LCHF – low carb high fat ongi Rootsi leiutis) on vabastatud oma algsest mainest, justkui see oleks kahjulik, pettus või moedieet, millel justkui poleks teaduslikku põhja.

Seevastu on tervishoiusüsteem soovitanud diabeetikutel süüa palju puuvilju (=suhkrut) ja madala rasvasisaldusega tooteid, kus on palju suhkrut ja kunstlikke magusaineid, millest viimane võib suhkrusõltuvusega inimesele saada ohtlikuks tõukeks.

Käesolev raport aga pöörab need põhimõtted tagurpidi ning soovitab hoopis süsivesikuvaest ja rasvarikast dieeti kui kõige efektiivsemat relva ülekaalu vastu.

Ekspertkomitee koosnes kümnest arstist, kellest nii mõnigi oli uuringu alguses süsivesikuvaeste dieetide suhtes skeptiline.

Üks komitee liikmetest oli Prof. Fredrik Nyström, kes on pärit Rootsist Linköpingist – ta on pikaajaline rasvavaeste dieetide kriitik ja selliste küllastunud rasvade nagu või, vahukoor ja peekon pooldaja. Mõned tsitaadid Prof. Nyströmilt:

„Ma olen selle kallal nii pikalt töötanud. On tore, et nüüd on meil olemas käesolev teaduslik raport ning et skeptilisus süsivesikuvaeste dieetide suhtes on minu kolleegide hulgas selle töö käigus kadunud. Kui kõik hiljutised teadusuuringud ritta panna, siis on tulemus vaieldamatu: meie pikaajaline rasvahirm on täiesti põhjendamatu. Sa ei lähe paksuks rasvastest toitudest, nii nagu sa ei saa ateroskleroosi kaltsiumist ega ei muutu roheliseks roheliste köögiviljade söömisest.“

Nyström on juba pikka aega soovitanud tunduvalt vähendada süsivesikurikaste toitude söömist, mis on täis suhkrut ja tärklist, eesmärgiga saavutada tervislik insuliini-, vererasvade ja hea kolesterooli tase. See tähendab, et loobuda tuleks suhkrust, kartulitest, pastast, riisist, nisujahust ja leivast ning eelistada tuleks oliivõli, pähkleid, võid, vahukoort, rasvast kala ja rasvasemaid lihatükke. „Kui sööd kartulit, siis võiksid samahästi juba kommi süüa. Kartulid sisaldavad glükoosiühikuid ahelas, mis muudetakse seedetraktis suhkruks. Selline toit põhjustab veresuhkru ja seejärel hormooni nimega insuliin meeletutesse kõrgustesse tõusu“.

On mitmeid mantraid, mida meile on õpetatud tõe pähe võtma:

„Kalorid on kalorid, ükskõik, kust need tulevad“.
„Kõik sõltub sissetulevate ja väljaminevate kalorite tasakaalust“.
„Inimesed on paksud seetõttu, et nad end piisavalt ei liiguta“.
„Hommikusöök on päeva kõige tähtsam eine“.

„Loomulikult ei ole need tõsi. Sellised rumalad ütlused panevad kaaluprobleemidega inimesi vaid end halvasti tundma. Nagu kõik oleks nende halva iseloomu süü. Paljude inimeste jaoks tähendab suuremas koguses rasvasöömine seda, et nad tunnevad täiskõhutunnet, mis kestab pikemat aega ning neil on väiksem vajadus iga viie minuti tagant süüa. Teiselt poolt jällegi, peale ühe kokakoola joomist ei tunne keegi täiskõhutunnet või peale mingi peaaegu rasvavaba suhkrut täis jogurti söömist. Loomulikult on sport mitmes mõttes kasulik, aga kaalu mõjutab tegelikult siiski vaid toitumine.“

Kas USDA vaatab nüüd oma toitumissoovitused samuti üle?

Teaduslik kirjandus selle kohta, et rafineeritud süsivesikud on ohtlikud ning tervislikud rasvad kasulikud, on olnud olemas juba mitmeid aastakümneid. Üks tõenäoline põhjus sellele, miks see uuring Rootsis tehti, on see, et palju inimesi juba niigi järgib edukalt seda toitumisviisi. Praegu on Rootsis hinnanguliselt vaid 14% rahvastikust ülekaalulised, võrreldes ühe kolmandikuga USA-s.

Nii et kas siis USA järgneb ja hakkab samuti USDA toitumissoovitusi üle vaatama? See on vähe tõenäoline.

USDA toitumissoovitused soosivad tugevalt rahastatud nisu-, soja- ja maisitootmist. Hetkel ei ole USA poliitilised jõud piisavalt tugevad, et lubada toitumissoovitusi, mis vähendaksid suurkorporatsioonide kasumeid ning nende odavat toidutootmist, mis domineerib maailma toidutagavarade üle.

Siiski on selline LCHF dieedi sarnane toitumissoovitus olnud olemas juba alates 1920-ndatest aastatest, kui John Hopkinsi haiglas loodi ketogeenne dieet epilepsiahaigete laste raviks, kelle haigus ei allunud ravimitele. Kui aga tulid USDA toitumissoovitused, alates McGovern raportist 1970-ndatel, mõisteti rasv hukka ja madala rasvasisaldusega toitumissoovitusi hakati promoma terves tervishoiusüsteemis.

Aastal 2002 hakkas teadusajakirjanik Gary Taubes kirjutama süsivesikurikka dieedi ohtudest ning rasvarikka dieedi kasulikkusest ja tema töö ilmus nii N.Y. Times-is kui ka Time Magazine-is. Tema artikli pealkiri oli: „Mis siis, kui see kõik oli vaid üks suur vale!“

Nüüd, kui peavoolu meedia kajastab juba tõde rasvavabade dieetide loogikavigade kohta alates 2000-ndate algusest, sai Dr Atkins ja tema süsivesikuvaene-rasvarohke dieet jälle tohutult palju järgijaid. Tänasel päeval eksisteerib USA-s mitmeid erinevaid süsivesikuvaese-rasvarikka dieedi vorme, aga kõiki neid peetakse „äärmuslikeks“ ja „ekstreemseteks“. Süsivesikuvaest-rasvarikast dieeti ründab pidevalt valitsus ja tervishoiusüsteem, kuigi ravimifirmad kiirustavad, et luua patenteeritud ravimeid, mis kopeeriksid selle dieedi ketogeenset efekti, eriti vähiravis, mis on ravimitööstuse suurim turuosa.

Niisiis, samal ajal, kui Rootsi on astunud suure sammu edasi, järgides komisjoni uuringut, mis töötas läbi 16 000 uurimust ja kinnitas, et sellekohane teaduslik materjal on juba aastaid olemas olnud, ei ole mõtet oodata, et USA valitsus midagi sarnast lähiajal ütleks. See sõltub nüüd sinust endast, et ise uuriksid ja mõistaksid TÕELISI fakte tervisliku toitumise kohta.

Ajaleheartikkel Rootsist

Kuna Eesti meediast toitumisalaste artiklite lugemine on igapäevaselt üsna masendav tegevus ja midagi mõistlikku leiab sealt harva, siis sellele vastukaaluks võib näiteks Rootsi meediast leida vägagi mõistlikke artikleid toitumise ja tervise kohta üldse.

Tõlkisin teile siinkohal ühe sellise.
Algallikas asub siin: http://www.corren.se/asikter/debatt/kunskap-om-kost-forhindrar-sjukdomar-6578686-artikel.aspx

Toitumisalased teadmised hoiavad ära haigusi

15.10.2013

Autorid:

Agneta Schnittger, Med Dr, Günekoloogia ja sünnitusabi, täiendkoolistus toitumise ja diabeedi alal Montpellier Ülikoolis Prantsusmaal;

Erling Johansson, konsultant projektijuhtimise meetodite alal.

Kõhupiirkonna rasvumine, kõrge vererõhk, kõrgenenud veresuhkur ja kõrgenenud kolesterool moodustavad metaboolse sündroomi kriteeriumid, mida nimetatakse ka insuliiniresistentsuseks.

Kõrge insuliinitase tagab kiirema vähirakkude leviku, näiteks rinnavähi, eesnäärmevähi ja jämesoolevähi puhul.

Antud fenomen ilmneb peale pidevat süsivesikuterikka toidu söömist, eriti just, mis puudutab nõnda nimetatud kiireid süsivesikuid: suhkur, valgest rafineeritud jahust söögid, pasta, kartul, limonaad, õlu… Metaboolset sündroomi peetakse ka selliste südamehaiguste riskifaktoriks, nagu südameinfarkt ja insult.

Ühiskonna kulud insuliiniresistentsuse tagajärgede ravimiseks on hiigelsuured. Vähemalt üht neljandikku kõigist rootslastest tabab nende eluaja jooksul see haigus. Haiguse pilt on krooniline, see tähendab, et kui kord juba haigeks jääd, siis oled alatiseks haige või vähemalt ülitundlik süsivesikute söömise suhtes. Ravimite kulud ulatuvad miljarditesse kroonidesse ning meie arvates täiesti tarbetult. Lisaks kaasnevad kõikide ravimitega kõrvalnähud, mis mõnikord on tõsisemadki kui need sümptomid, mida püütakse ravida.

Meie hirm rasvase toidu ees sai alguse USA-st umbes 60 aastat tagasi ning hoolimata tohutult kallitest uuringutest põhineb see hirm väga nõrgal tõendusmaterjalil. Süsivesikutööstus haaras sellest hirmust kinni ning varustab meid nüüd rasvavabade, kuid suhkru- ja tärkliserikaste toiduainetega. Ning me oleme järjest haigemaks jäänud.

Kas meil on oma toidus üldse süsivesikuid tarvis? Loomulikult mitte! Aju ja teatud muud süsteemid vajavad küll veidi süsivesikuid, aga meie maksal on võime toota glükoosi muuhulgas glükogeenist ja valgust ning see võime täidab meie vajaduse kuhjaga. Keha ülejäänud energiavajaduse katab kergesti rasvapõletus.

Ja kui meie, kes me oleme insuliiniresistentsuse riskigrupis: veidi ümarad kõhu ümbert, veidi liiga kõrge verurõhuga… otsustaksime võtta vastutuse oma tervise eest ning loobuksime suuresti süsivesikutest, siis me võiksime kergesti tuleviku haigustest hoiduda. Kui kogu raviaparaat koos meie tervishoiupoliitikaga eesotsas hakkaks õpetama meile, haigetele, et vältida tuleks seda, millest me haigeks jääme, võiks ühiskond kokku hoida miljardeid ning kasutada neid ressursse selle asemel mõtestatud raviks. Me kõik vastutame oma elu eest, kuid selleks, et seda vastutust võtta, on tarvis teadmisi. Seetõttu on meil tarvis mõista, milles süsivesikuid leidub ja millest me pigem toituma peaksime. LCHF-liikumine võib siin toitumisalase nõustamisega abiks olla, kuna riiklike dietistide näol puudub ühiskondlik tugi.

Puuviljad või suhkruvesi

LCHF toitumise juures on inimestel kõige raskem tavaliselt mõista seda, miks ikkagi puuvilju mõttetuteks peetakse. Minul omal oli ka esialgu kõige raskem just puuviljadest loobuda. Üks asi on nende ülimalt magus mahlane maitse, teine asi see, et oled ju aastaid harjunud puuvilju nii hirmus tervislikuks pidama. Kiudained, vitamiinid ja antioksüdandid ja mida kõike veel. Bulls--t on see puuviljade söömise soovitus kaalulangetamise eesmärgil tegelikult. Miks ma selles nii kindel olen? Praegu olen kindel puhtalt oma enesetundest lähtudes. Paar nädalat tagasi sõin ühel õhtul kaks väikest õuna – pärast kõht valutas järgmise hommikuni. Siiski esialgu LCHF-iga alustades veensid mind puuviljadest loobuma muud põhjused.

Esiteks sisaldavad puuviljad väga palju suhkrut, umbes sama palju kui limonaad, täpselt samasugust suhkrut kusjuures, 50-50 glükoos-fruktoos.

Teiseks ei ole nad ka vitamiinide poolest midagi erilist: suhkur, vesi ja kõigest natuke C-vitamiini. Näiteks paprikas on tunduvalt rohkem C-vitamiini kui apelsinis.

Kolmandaks ja kõige tähtsamaks põhjuseks, mis mind ennast tegelikult lõplikult LCHF-i puuviljateooria suhtes veenis, on hooajalisus. Tundub ju igati loogiline süüa kodumaist hooajalist kraami. Selles valguses ma ütleksin, et kellel kaalulangetamisega väga kiiret pole, sellel inimesel on ju suht OK süüa sügisel iga päev paar koduaia õuna. Ega mingit suurt kaalulangust sellel õuntesöömise ajal oodata küll ei ole, aga suurt kahju ka ei tohiks teha, kui enesetunne ei kannata. Kui nüüd aga rääkida puuviljasöömisest selles võtmes, et igas päevas peaks justkui olema üks banaan, pidevalt kiivisid, apelsine, mandariine, nektariine ja muid välismaa puuvilju, siis siit tekib juba küsitavusi. Need välismaa puuviljad on siia kaugelt transporditud ning selleks, et need pahaks ei läheks, on neid ikka kõvasti igast küljest töödeldud. Kas see suhkruvesi väikese C-vitamiini lisandiga ehk väljamaa puuvili on ikka kogu seda lisaainematsu väärt? Mis on selle asja mõte? Peale suhkrumaitse suus?

Neljandaks haakub puuvilja-teemaga hästi ka LCHF-i aluspõhimõte ehk see, et me oleme loodud sööma nii, nagu inimene miljonite aastate jooksul on söönud ehk nagu kütid-korilased. Kütid-korilased toitusid põhiliselt rasvasest lihast (rasvavabad fileetükid anti Toidurevolutsiooni raamatu väitel koertele), sinna juurde natuke marju ja lehti, sõltuvalt sellest, mida parasjagu kasvas ja saada oli. Ega sööki ei olnud kogu aeg palju käes, talvel oli süüa vähem ja jäädi kõhnemaks, suvel ja eriti sügisel puuviljade-marjade valmimise ajal oli süüa rohkem ja söödi omale jälle suhkrurikastest puuviljadest ja marjadest talveks tagavarapekk naha vahele.

Väga heaks näiteks on siin karu, kes ka enne talveund omale sügisel puuviljadest ja marjadest paksu pekikihi peale sööb. Kevadeks on see sügisviljadest söödud pekikiht jälle ära kulunud. Tänapäeva lääne inimese probleem on selles, et aastaringselt püütakse toituda nii, nagu oleks sügis, nagu oleks just mitmeid kuid nälgitud ja nüüd oleks tarvis ruttu omale talveks pekikihti kasvatama hakata.

Tundub nii ebaloogiline ju. Arvestades, et enamus lääne inimesi tahab kaalust alla võtta, aga neile antakse puuviljade-marjade suhtes see soovitus, mille abil karu omale igal sügisel enne talveund pekikihti kogub. Ning juurde tuleb veel jutt puuviljadest kui mingitest maailma kõige tervislikematest asjadest ever.

 

 

Teemaväline teema

Tänahommikune teema on suhkrust ja LCHF-iga sel õieti pistmist ei olegi. Asi nimelt selles, et peale LCHF-iga alustamist ilmnes mul üks naljakas kiiks – mulle meeldib valmistada igasugu suhkruseid pulgakooke ja muffineid. Need on ikka väga paksult suhkrut ja värvaineid täis, nii kaugel LCHF-ist kui veel olla saab. Aga ärge nüüd valesti aru saage – ise ma neid ei söö, küll aga naudin nende valmistamist. Minu poolest ma võiks neid plastiliinist ka teha, söömise mõttes jätavad need mind täiesti külmaks. Teised muidugi söövad neid suhkrust ja šokolaadist asju ülimalt hea meelega, aga väga tihti just ei saa ;) Aga jah, enne oma LCHF elustiili ma neid ei teinud. Siis ma sõin nii palju magusat, et ei oleks saanudki neid teha, sest ma oleksin ilmselt toorained enne ära söönud, kui popsid valmis oleksin saanud. Näiteks viimati tehtuid, Angry Birdsi cakepopse valmistasin neli päeva.

 

 

 

 

Üks hea uudis ja üks halb uudis

Ma ikka igapäevaselt oma lõbuks ja tavaliselt siis pigem tõesti enda närviajamiseks loen huviga kõiksugustes Eesti meediaväljaannetes ilmuvaid toitumisteemalisi artikleid :) Ma ei mäleta enam seda, millal ma viimati eesti keeles ühtegi sellist toitumisalast artiklit oleksin näinud, mis mulle meeldinud oleks, aga täna oli selline päev!

Siiski, minu täna esimesena loetud artikkel, mille leidsin Delfist, ajas mul kohe tuju ära. Artikkel ise on siin: http://naistekas.delfi.ee/tervis/tervisliktoit/vaart-lugemine-tervisliku-toitumise-muudid-ja-tegelikkus.d?id=66919080 . No täiesti masendav, mis sajandis meie Tervise Arengu Instituut küll elab?! Nad on endiselt arvamusel, et kalor on kalor, et küllastunud rasv tekitab südamehaigusi, et süsivesikuid ja ka suhkrut võib julgelt süüa, kui vaid oma kaloraaži piiresse jäädakse, et lisakilode allikaks on hoopis hapukoore-, majoneesi- ja juustukastmed, mitte sinna kõrvale söödav kartul, et eelistada tuleks taimseid rasvu ja õlisid, et sööge aga julgelt täisteraleiba ja kartulit. No mida veel, appi ma ei või! Ma saan aru, et mõttetu on mul siin erutuda, aga no ikkagi! See on meie Eesti Tervise Arengu Instituut, kes selliseid möödunud sajandi rasvasöömise hirmus soovitusi jagab, mitte keegi suvaline ajakirjanik. Huvitav, miks küll selline organisatsioon ennast tänapäevase teadusega kursis ei hoia? Kui palju inimesi peab veel kannatama selliste nõuannete järgimisega kaasnevate paratamatute kaalu- ja terviseprobleemide all, enne kui oma silmad avatakse ja normaalseid ehk toimivaid soovitusi andma hakatakse?

Aga igatahes oli mul selle delfi artikli peale juba tuju täiesti läinud, kui mu abikaasa küsis, et kas ma siis tänaseid toitumisteemalisi artikleid ka lugesin. Ütles, et üks oli ju täitsa hea. Ma juba mõtlesin, et no nii, mida ta küll sellega mõtleb. Aga nii see tõesti oli. Postimees üllatas mind täna tõesti meeldivalt! Nende tänane toitumisteemaline artikkel oli väga, väga asjalik ja ma kirjutan sellele kahe käega alla. http://www.tarbija24.ee/2564146/kumme-ohtlikku-valet-toitumise-kohta

Ma lausa ei suuda uskuda, et midagi nii mõistlikku lõpuks eestikeelsesse meediasse ka on jõudnud. Sellist artiklit lugedes tuleb mul ju lausa väike lootus tagasi, et ehk lähevad meie maal antavad toitumissoovitused ka kunagi paremaks ja lõpetatakse ära see taimerasva, täisteraleiva ja lahjade toodete ülistamine ning loomse küllastanud rasva kartmine. Igatahes siis seda Postimehe artiklit soovitan kõigil oma lugejatel ka kindlasti vaadata, see on hea!

Aga miks siis ikkagi ei ole kalor kalor? Miks ei kehti see meie Tervise Arengu Instituudi soovitus, et söö vähem ja liigu rohkem ehk et hoia oma söödud ja kulutatud kalorid tasakaalus. Matemaatiliselt ja biokeemiliselt on ju kõik täpselt nii. Selleks, et nädalas üks kilo kaalust alla võtta, peaks nädalas jääma 7000 kcal ulatuses miinusesse. Sööd aga vähem ja liigud aga rohkem ja ongi miinus käes ju. Jah, paberil arvutades on see tõesti nii. Kahjuks aga ei ole tõesti kalorid võrdsed. Proovi süüa 200 kcal eest kommi või 200 kcal eest peekonit - huvitav kummaga kõht kauem täis püsib ja kummaga päeva alustades tegelikult päevas vähem sööd :)

Kes veel ei ole vaadanud minu blogi esimeses postituses soovitatud Gary Taubesi loengut, siis jutustan siinkohal ümber ühe lõigu. Ta toob sellise näite, (see ei ole sõna-sõnalt, kirjutan mälu järgi) , see oli umbes nii:

"Kõik vanakooli toitumisteadlased ütlevad, et inimesed lähevad paksuks seetõttu, et nad söövad rohkem kui vaja, aga see ei ole absoluutselt tõsi. Toon teile ühe näite. Ma küsin teilt, miks siin auditooriumis nii palju rahvast on? Kas te vastaksite mulle, et siin on sellepärast nii palju rahvast, et rohkem inimesi tuli uksest sisse kui läks välja? See on ju absurd!!! See ei ole ju vastus!!! Keegi teist ei tuleks selle peale, et nii rumalat vastust anda. Loogiline vastus oleks see, et siin on sellepärast nii palju rahvast, et taheti näiteks minu loengut kuulata. Sama kehtib paksuksminemise kohta. Miks me sööme rohkem kaloreid kui vaja? Kas sellepärast, et meil läheb suust rohkem kaloreid sisse? Ei, me läheme paksuks sellepärast, et meie hormonaalne tasakaal, mis reguleerib isu, on paigast ära. Meie hormonaalne tasakaal on paigast ära aga sellepärast, et me sööme liiga palju süsivesikuid, mis tõstavad meie insuliinitaset. Kõrge insuliinitase aga tõstab meie söögiisu järjest suuremaks - ehk siis süsivesikutega liialdades oleme surnud ringis, sööme neid ja tahame järjest rohkem. Aga me ei lähe paksuks sellepärast, et me sööme rohkem kui vaja, vaid me sööme rohkem kui vaja sellepärast, et meie insuliini tase on liiga kõrge..."

Ehk siis umbes selline oli see mõttekäik, kes tahab täpsemalt teada, vaatab ise järele. Gary Taubes on ameerika teadusajakirjanik, kes põhjalikult uuris läbi kõik toitumisteemalised teadusuuringud ja jõudis samale järeldusele, mis rootsi rasvadoktorid - selleks, et püsivalt kaalu kontrolli alla saada, tuleb süüa vähem süsivesikuid ja rohkem rasva. Ta on kirjutanud sel teemal ka kaks raamatut. Need on inglisekeelsed. Esimene ja põhjalikum neist on mõeldud teadlastele, arstidele, toitumisspetsialistidele: "Good Calories, Bad Calories", teine raamat räägib täpselt sama juttu, aga on lihtsamas keeles ja tavainimesele mõeldud: "Why We Get Fat: And What to Do About It". Aga nende raamatute sisu on ilusti edasi antud ka tema loengus, mida soovitan väga vaadata:
http://www.youtube.com/watch?v=lDneyrETR2o

Mandlikuklid

Peab ütlema, et selle saiaasendajate jutuga ajasin endale ka lõpuks saiaasendaja isu peale :) Viimati sõin mandlijahust saiakest juulikuus, seega otsustasin neid siis täna hommikuks jälle teha. Kasutasin seda retsepti, mis on tegelikult mõeldud küll mikrolaineahjus valmistamiseks, aga kuna mul kodus mikrokat ei ole ega tule, siis proovisin muffinivormidega tavalises ahjus. Peab ütlema, et super ilusad ja head tulid, igas mõttes paremad, kui need, mis suvel sama retsepti järgi mikros tegin.

5 muffiku tegemiseks kulus mul siis:

2 suurt muna
50 g sulatatud võid
1 pakk ehk 80 g meira mandlijahu
veidi soola

Ained omavahel kokku segada, taigen tõsta silikoonist muffinivormidesse ja küpsetada ca 250 kraadises ahjus ca 10-15 minutit. Pärast pooleks lõigata, ohtralt võid ja juustu peale ning ongi saiasööjate stiilis hommikusöök valmis :)

NB! see ei ole range LCHF-i söök, kes tahab kiiresti ja palju kaalu langetada, sellel soovitan saiaasendajaid endiselt vältida või väga harva kasutada!

Lihtne värskekapsahautis

 

 

Selline siis minu tänane õhtusöök :) Maitsev, lihtne, odav - ja lastele meeldib ka väga!

 

Vaja läheb:

700 g kodust hakkliha

värsket kapsast

30% hapukoort

soola, maitseaineid

hellmann's majoneesi

 

Valmistamine:

Lõika kapsas ribadeks ja hauta pehmeks.

Prae pannil hakkliha, maitsesta (mina kasutasin soola, pasta rossat, chili explosionit, worcestershire kastet). Kui liha on veidi maha jahtunud, sega liha hulka umbes 100-150 g hapukoort, nii et see hakkliha kreemine ja ilus jääks. Seejärel sega kreemine hakkliha kapsaga ja ongi söömiseks valmis! Serveeri koos majoneesiga. Head isu!

 

 

 



Mis siis leival ja kartulil viga on

Ma mõtlesin ise ka alguses, kui LCHF-ist alles teada sain, et no mis siis leival ja kartulil küll viga peaks olema. Leiba ja kartulit on eestlased ju ikka ajast aega söönud ja ma pidasin neid ju nii kasulikeks, mõelda –  kodus küpsetatud rukkileib ja ise kasvatatud kartul! Mis mõttes need nüüd järsku enam head ei ole?! Aga no ei ole head, nüüd saan sellest hästi aru.

Teoreetiliselt aitas mul seda väga hästi mõista Toidurevolutsiooni raamat. Seal on ilusti selgitatud, et kuigi meile tundub, et kartulit ja leiba ning muid põllumajanduslikke teraviljasaadusi on ajast aega söödud, siis tegelikult on see aeg üürike – võrreldes kogu inimese geneetilise arenguga. Umbes 99% protsenti kogu inimkeha väljaarenemise ajast oleme siiski olnud kütid-korilased, kes on söönud liha, kala, muna, köögivilju, marju, pähkleid. Põllumajandus tuli tunduvalt hiljem. Inimene ei ole tegelikult üldse nii hästi kohandunud neid põllumajanduslikke saadusi sööma – nende söömine on justkui bensiinikütusel autole diislit sisse valada. Teravili, kartul jms ei ole inimese loomuomane toit, nii nagu me kassile küpsist ei sööda ega kanadele seapraadi ei paku.

 

Siin siis üks oluline tsitaat Andreas Eenfeldti raamatust „Toidurevolutsioon“, lk 19:

„… Et pilt oleks ülevaatlikum, surugem need miljonid aastad, mille kestel inimene pärast teistest praegu elavatest sugulastest lahknemist arenes, kokku üheks aastaks. Kujutame inimese kogu arengut niisiis ühe aastana. Selles võrdluses oleme olnud jahimehed ja korilased peaaegu kogu aasta kestel – umbes 364 päeva, vana aasta viimase päeva varahommikuni. Põllumajandus levis üle kogu planeedi aasta viimasel päeval. See muutis meie toidulauda ja nüüd tekib küsimus, kuivõrd me sellega nii lühikese aja jooksul harjuda jõudnud oleme. Tekib küsimus, kas see toit võib ikka veel meie tervisele ohtlik olla …“

Jah, on inimesi, kes teravilja/kartulit paremini taluvad ning kes leiva-saia-kartuli-magusa söömise juures terveks ja saledaks jäävad. Palju õnne neile, neil on geenidega lihtsalt vedanud. Samas väga palju on inimesi, kes teravilja/kartulit ei talu niivõrd hästi. Paljudele on tehtud gluteeni talumatuse test, mis kohe ütleb, et nisujahu jms on nende jaoks kahjulik. Samas paljud inimesed kogevad kõiksugu kergemaid ebameeldivaid kõrvalnähtusid neid asju süües (kõhuvalu, puhitused, gaasid, kõhus oleks justkui telliskivi), kuid test ei ütle midagi. Usaldatakse pimesi ühte testi ja arvatakse, et ju siis võib ikka jahu edasi süüa.

Mina isiklikult ei ole omale mingit testi teha lasknud. Mulle piisab täiesti minu enda läbi viidud testist nimega LCHF :) Ehk et kui ma teravilja ja tärkliserikkaid tooteid ei söö, siis ongi mul hea olla -  mu kõht rahulik ja kerge. Niipea, kui ma söön kasvõi viilu leiba või ühe kartuli, on mul pärast kaks päeva kõht raske ja punnis ning mind piinavad gaasid ja kõhuvalu. Selle äratundmiseni jõudsin üsna ruttu LCHF-iga alustades, et appi, kui hea kerge mu kõht on ja kui mõnus mul olla on - ning see tõsiasi muudab muidugi ka LCHF-i järgimise minu jaoks väga lihtsaks. Ei ole raske ära öelda asjadest, mille kohta ma juba tean 100% ette, et need mu enesetunde kohe ja pikaks ajaks halvaks muudavad.

Täidetud munad hommikusöögiks

 

 

Minu tänane hommikusöök oli selline: rasvakohv, 5 täidetud munapoolikut, tükike maasdameri juustu.

 

Jagan ka täidetud munade retsepti, sellest tuleb siis 12 täidetud munapoolikut.

 

 

Vaja läheb:

6 muna

2 spl 30% hapukoort

1 spl hellmann's real majoneesi

1 tl teralist dijoni sinepit

veidi soola, tilli

 

Valmistamine:

Keeda munad, jahuta. Lõika munad pooleks, eemalda munakollased. Purusta munakollased ja sega hapukoore, majoneesi, sinepi ja soolaga. Pane täidis munavalge-poolikutesse ja kaunista tilliga. Lihtne valmistada ja tuleb palju maitsvam kui poest osetud täidetud munad :)



Suhkruasendajatest ja jahuasendajatest

Võib ju mõelda nii, et kuna suhkruasendajad süsivesikuid ega toiduenergiat ei sisalda, siis võib neid LCHF-i raames julgelt kasutada. Coca zero, närimiskummid, steviaga magustatud magustoidud, koogid jne. Atkinsi firma ongi ju selliste asendajate peale üles ehitatud, nende äri ju põhinebki low-carb šokolaadidel, makaronidel jms. Tegelikult on see asendajate kasutamine ikka libe tee ja ma ise sellest midagi head ei arva. Üks asi on see, et mulle meeldib LCHF just selle lihtsuse ja puhtuse pärast – söödki liha, kala, muna, juustu, koort, võid ja köögivilju, veidi pähkleid ja marju ka. Kõik on loodusest tulevad asjad, puhtad ja töötlemata. Kõhu saab täis ja nautida saab ka. Kui nüüd aga hakata igapäevaselt kõiksugu asendajaid sinna lisama, siis see ei oleks minu jaoks enam SEE. Kui mul oleks vaja kõike asendada, siis võiks arvata, et midagi jääb nagu puudu ju. Aga no mul ei jää puhta LCHF-i juures igapäevaselt küll midagi puudu. Olen kohe täitsa rõõsa ja rahul omadega :)

See on asja üks külg – ehk et kuidas me asendajatest mõtleme. Keemiliselt töödeldud valge pulber (suhkruasendaja) jääb küll loomulikust toidust nii kaugele kui vähegi võimalik. Olgu sinna pealegi peale kirjutatud, et stevia pärineb loodusest. Looduslik on ta sel juhul, kui võtadki värske stevia taime lehe ja seda närid.

Teine külg on ilmselt ka füsioloogiline. Ma ei ole küll pädev seda selgitama, aga räägin oma kogemusest. Kuna mulle tegelikult maitseb aeg-ajalt coca zero, siis ma siiski umbes kord kuus luban omale selle väikse purgitäie. Aga ma tean juba ette, mis sellele järgneb. Kui ma muidu oma „puhast LCHF-i“ harrastades olen täiesti vaba igasugustest magusaisudest ja tunnen täpselt ära, millal kõht on täis ja enam süüa ei soovi, siis niipea, kui ma joon ühe väikse purgitäie coca zero, on mul kohe kõiksugu isud paariks tunniks tagasi. Ega seal midagi ületamatut ei ole, aga see on ka teine põhjus, miks ma seda omale niivõrd harva luban. Kuigi matemaatiliselt võttes (null süsivesikut, null energiat) võiks ju iga päev kasvõi 2 liitrit seda juua.

Kolmas asi on see, et Dietdoctor ehk Andreas Eenfeldt tegi enda peal testi. Ta mõõtis testi käigus igapäevaselt oma ketoonide taset veres, sõi ranget lchf-i ja oli kenasti tugevas ketoosis (rasvapõletusrežiimil). Siis ühel päeval sõi jälle samamoodi, aga lisas menüüsse pepsi maxi (sama ju, mis coca zero) ning koheselt oli ketoos kadunud. Kuigi teoreetiliselt võttes ju ei peaks midagi juhtuma (null süsivesikut, null energiat). Aga ta seletas seda kuidagi nii, et aju saab magusa maitsest juba signaali, et veel magusat on tulemas ja algab suurem insuliinitootmine. See omakorda teeb lõpu ketoosile ehk aktiivsele rasvapõletusrežiimile.

Eks siis sama kehtib kõikide suhkruasendajat sisaldavate asjade kohta – närimiskummid, magustoidud jne.

Siiski, vahel võib neid ju omale lubada. Esiteks ei ole LCHF-i õnnestumise eelduseks see, et keha peaks kindlasti tugevas ketoosis kogu aeg olema. Teiseks ei ole LCHF mingi piinalaager. Näiteks hakkas mind kevadel vaevama hirmus isu jäätise järele. Ma olin siiski paar korda juba mõtlemas, et no mida värki, kas see minu jaoks ideaalne LCHF leiab tõesti oma lõpu tänu mingile Ben & Jerry’s jäätisele, mida järsku himustama olin hakanud. Ükskord siis lubasin omale topsitäie seda õiget, aga selgus, et minu maitsemeel on niivõrd palju muutunud. See, mis enne LCHF-i oli tundunud normaalselt magus, oli nüüd väljakannatamatult lääge minu jaoks. Seega Ben & Jerry’s jäätise isu sain ära, aga jäätisesoov ikka jäi. Siis õnneks kuulsin kusagilt, et LCHF-jäätist võib ju ka edukalt ise teha. (Vt minu blogi 2. postituse all on pikk nimekiri, seal on selle jäätise retsept olemas). Seega tegin oma ülimalt kreemist vahukoorest jäätist, magustasin seda vähese „loodusliku“ stevia valge keemiapulbriga ja sõin iga päev, peale hommikusööki ja peale õhtusööki, kuni isu täis sai. Mis seal ikka. Süda oli lõpuks rahul. Kaal mul tookord langes ilusti, isu rohkema muu söögi järele tookord ei täheldanud ja jäätiseisu sai ka paari nädala pärast otsa.

 

***

Veel tahaks rääkida jahuasendajatest ja leivaasendajatest. On ju olemas ja lausa kenasti kasvõi selveri maitseaineletis müügil pähklijahu ja mandlijahu, lisaks ökopoodides kookosjahu ja kõikvõimalikud psülliumid ja värgid. Kõigist nendest asjadest koos muna, või, koore jms-ga saab kenasti erinevaid saiakesi ja koogikesi küpsetada. Jällegi – minu esimene reaktsioon on, et need rikuvad ju mu LCHF-i puhta pildi ära. Ma ei taha olla mingi LCHF-sildi taha varjunud saiasööja! :) Ma pigem tunnen veidike uhkust selle üle, et ma enam saia ei vaja kui et tahaksin seda igapäevaselt mingi muu saiaga asendada.

Teine asi on see, et tegelikult ei pruugi sellise suure pähklisöömisega (mida need jahuasendajad kahjuks on) kaal väga hästi langeda. Kellel on palju ülekaalu ja alles alustab LCHF-iga, see võib muidugi hommikust õhtuni kasvõi kahe suupoolega omale pähkleid ja pähklijahust saiakesi sisse ajada ning seejuures ikka kaalu kaotada, aga rasvakihi vähenedes või juba algselt väiksema rasvakihiga kodanikel kahjuks siiski igapäevane pähklite söömine kaalul allapoole liikuda ei lase. Seega ma ei arva väga hästi jahuasendajatest tehtud saiakestest igapäevaseks söömiseks. Küll aga jällegi – kui nüüd on ikka tunne, et vot enam ilma saiata edasi elada ei saa ja tulgu või veeuputus, aga ma pean mingi saiakese saama – siis sel juhul on muidugi see pähklijahust saiaasendaja parem variant kui nisujahust päris saiake. Või siis vahel näiteks mõneks pidulikumaks ja erilisemaks pühapäevahommikuseks nautimiseks mõni lchf-saiake koos eriliselt hea tõelise LCHF-kattega – näiteks kalamari, hapukoor, punane sibul, till.

Selliseks puhuks jagan siin ka üht retsepti, mille eest tänan Manni ja Kati ning saadan nende poole tervitused teele!

 

4 suurt muna vahtu

100 g Philadelphia toorjuustu

soola, pipart, rosmariini

(purustatud) linaseemneid (u 2 spl)

päevalilleseemneid (u 2spl)

4 spl seda india teelehe kestasid (=psyllium = fiberhusk)

umbes 3 spl mandlijahu

50 g sulavõid

veidi riivjuustu (u. 50 g või paar spl sulatatud juustu, võib ka täitsa ära jätta)

 2 teelusikat küpsetuspulbrit

 

Ahi kuumutada 175 kraadini. Munad mikserdada, kuni see miks kerge ja õhuline (mõned minutid). Sega juurde maitseained, sulavõi ja toorjuust, mikserda. Lisa seemned. Sega kuivained ja lisa taignasse.

 

Tee 6 pooleteise cm paksust kakukest, pealt võid siluda veega.

Kokku küpseta 175-kraadises ahjus u 20 min, aga sõltub ahjust! Esimesed 10 min küpseta nii, et küpsetuspaber on ka peal - ei lase pealt kõrbeda.