pühapäev, 20. oktoober 2013

Ajaleheartikkel Rootsist


Kuna Eesti meediast toitumisalaste artiklite lugemine on igapäevaselt üsna masendav tegevus ja midagi mõistlikku leiab sealt harva, siis sellele vastukaaluks võib näiteks Rootsi meediast leida vägagi mõistlikke artikleid toitumise ja tervise kohta üldse.

Tõlkisin teile siinkohal ühe sellise.
Algallikas asub siin: http://www.corren.se/asikter/debatt/kunskap-om-kost-forhindrar-sjukdomar-6578686-artikel.aspx


Toitumisalased teadmised hoiavad ära haigusi

15.10.2013
Autorid:
Agneta Schnittger, Med Dr, Günekoloogia ja sünnitusabi, täiendkoolistus toitumise ja diabeedi alal Montpellier Ülikoolis Prantsusmaal;
Erling Johansson, konsultant projektijuhtimise meetodite alal.

Kõhupiirkonna rasvumine, kõrge vererõhk, kõrgenenud veresuhkur ja kõrgenenud kolesterool moodustavad metaboolse sündroomi kriteeriumid, mida nimetatakse ka insuliiniresistentsuseks.
Kõrge insuliinitase tagab kiirema vähirakkude leviku, näiteks rinnavähi, eesnäärmevähi ja jämesoolevähi puhul.

Antud fenomen ilmneb peale pidevat süsivesikuterikka toidu söömist, eriti just, mis puudutab nõnda nimetatud kiireid süsivesikuid: suhkur, valgest rafineeritud jahust söögid, pasta, kartul, limonaad, õlu… Metaboolset sündroomi peetakse ka selliste südamehaiguste riskifaktoriks, nagu südameinfarkt ja insult.
Ühiskonna kulud insuliiniresistentsuse tagajärgede ravimiseks on hiigelsuured. Vähemalt üht neljandikku kõigist rootslastest tabab nende eluaja jooksul see haigus. Haiguse pilt on krooniline, see tähendab, et kui kord juba haigeks jääd, siis oled alatiseks haige või vähemalt ülitundlik süsivesikute söömise suhtes. Ravimite kulud ulatuvad miljarditesse kroonidesse ning meie arvates täiesti tarbetult. Lisaks kaasnevad kõikide ravimitega kõrvalnähud, mis mõnikord on tõsisemadki kui need sümptomid, mida püütakse ravida.

Meie hirm rasvase toidu ees sai alguse USA-st umbes 60 aastat tagasi ning hoolimata tohutult kallitest uuringutest põhineb see hirm väga nõrgal tõendusmaterjalil. Süsivesikutööstus haaras sellest hirmust kinni ning varustab meid nüüd rasvavabade, kuid suhkru- ja tärkliserikaste toiduainetega. Ning me oleme järjest haigemaks jäänud.
Kas meil on oma toidus üldse süsivesikuid tarvis? Loomulikult mitte! Aju ja teatud muud süsteemid vajavad küll veidi süsivesikuid, aga meie maksal on võime toota glükoosi muuhulgas glükogeenist ja valgust ning see võime täidab meie vajaduse kuhjaga. Keha ülejäänud energiavajaduse katab kergesti rasvapõletus.

Ja kui meie, kes me oleme insuliiniresistentsuse riskigrupis: veidi ümarad kõhu ümbert, veidi liiga kõrge verurõhuga… otsustaksime võtta vastutuse oma tervise eest ning loobuksime suuresti süsivesikutest, siis me võiksime kergesti tuleviku haigustest hoiduda. Kui kogu raviaparaat koos meie tervishoiupoliitikaga eesotsas hakkaks õpetama meile, haigetele, et vältida tuleks seda, millest me haigeks jääme, võiks ühiskond kokku hoida miljardeid ning kasutada neid ressursse selle asemel mõtestatud raviks. Me kõik vastutame oma elu eest, kuid selleks, et seda vastutust võtta, on tarvis teadmisi. Seetõttu on meil tarvis mõista, milles süsivesikuid leidub ja millest me pigem toituma peaksime. LCHF-liikumine võib siin toitumisalase nõustamisega abiks olla, kuna riiklike dietistide näol puudub ühiskondlik tugi.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar