reede, 25. oktoober 2013

F---ing näljatunne


Ma olen enam-vähem terve oma täiskasvanuelu kaaluga maadelnud. Enne LCHF-iga alustamist küll põhiliselt kaalujälgijate stiilis rasvavaba-täistera-banaan punktilugemist harrastanud, seeläbi edukalt palju kilosid kaotanud ja siis jälle veelgi edukamalt iga kord juurde võtnud. Miks küll, võite küsida. Põhjuseks on ikka ja jälle seesama f---ing näljatunne. Teed aga hommikuks tubli inimese kombel omale täisteraputru, kõrvale rasvatu magus jogurt, vahepeal banaanike, lõunaks täisterariis, kanafilee, salat, siis vahepeal jälle mingi rasvatu ja magus jogurt või müslibatoon ja õhtuks rasvatu kodujuust, keedukartul ja salat. You get the picture. Eks sellise menüüga võtab ju muidugi kenasti alla, eriti veel, kui ilusti iga päev jooksmas/kõndimas/aeroobikas käia, aga on üks AGA. Nimelt jääb sellise suure süsikakoguse juures kõht tühjaks ja varem või hiljem toimub murdumine. Kellel varem, kellel hiljem, aga paratamatult tuleb St. Patustamispäev, kui lõpuks näljatunne on nii suureks aetud, et peab kohe lubama omale kommi ja muud head-paremat. Minul endal oli sellise endise „tervisliku“ toitumise juures neid kommipäevi ikka iga nädal ja üldsegi mitte planeeritult, vaid ma lihtsalt – nagu välk selgest taevast – kukkusin kommikotti. Ise ei saanud üldse aru, kuidas see küll ikka ja jälle juhtub, et ma ju tahan peenikeseks saada, miks ma küll nii teen, kuidas ma nii rumal olen. Aga ma kohe pidin neid komme saama, sest nälg tahtis silmanägemist ära võtta.

Nüüd LCHF-iga sellist asja ei ole. Esiteks ei ole näljatunnet, teiseks ei ole olnud ühtegi planeerimata kogemata kommikotti kukkumist. (Mul on vaid planeeritud patupäevad umbes kord kahe kuu jooksul, see on teine asi.) Miks siis ikkagi? Kas minu iseloom on nüüd kuidagi muutunud? Äkki sain omale kusagilt uue „mina“? Enne pidasin ju ennast rumalaks inimeseks, et ei suuda distsiplineerida ennast oma „tervisliku“ täistera-rasvatu-banaanimenüü juures püsima. Aga mina olen ikka seesama ja pole omale uut aju kusagilt tellinud. Lihtsalt näljatunde tekkimisel on vahe selles, mida süüa. LCHF-iga mul näljatunnet ei ole.

Ma lugesin või kuulsin kusagilt low-carb loengust (olen selle kohta nii palju erinevaid allikaid uurinud, et täpset kohta ei suuda praegu enam meenutada), et inimese söögiisu/nälg on niivõrd ürgne tung (primal instinct), mis asub sellises aju osas, mida on raske kaine mõistuse ja arutlemise-kaalumise teel üleüldse kontrollida. Ehk et see on nagu hingamine – kui sul ikka on nälg, siis sa varem või hiljem sööd omal kõhu täis, nii nagu sa ilma mõtlemata ka hingad omale õhku sisse.

Ja just see on põhjuseks, miks LCHF toitumine toimib. Ei ole vaja teha omale mingit ajuloputust ega behavioral therapyt/käitumisteraapiat selleks, et õppida, kuidas oma ürgseid tunge maha suruda, vaid sööd nii, nagu oled loodud sööma. Kui sööd vähe süsivesikuid ja muus osas omal lihast ja rasvast kõhu täis sööd, siis võid ära unustada sellise asja nagu f---ing näljatunne. Ei ole olemas sellist asja. Lähed magama täiskõhutundega ja kui ärkad ja kõht on tühi, siis sööd kõhu rasvast toitu täis, mitte ei krõbista magusaid fitness helbeid, mis kõhu veel tühjemaks teevad. Ehk et LCHF-i puhul on kehtestatud täielik nulltolerants näljatunde suhtes. Sööd siis, kui kõht on tühi ja nii kaua kuni kõhu täis saad. Sööd sobivaid asju. Seepärast ei saa LCHF-i raames anda ka mingeid kindlaid üks-ühele järgimiseks mõeldud toitumissoovitusi, kuna põhiline point on selles, et igaüks sööb omal kõhu täis ja just nii palju toitu, kui tema vajab. Peaasi, et neid asju, mida oled loodud sööma.


 
 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar