Puuviljad või suhkruvesi

LCHF toitumise juures on inimestel kõige raskem tavaliselt mõista seda, miks ikkagi puuvilju mõttetuteks peetakse. Minul omal oli ka esialgu kõige raskem just puuviljadest loobuda. Üks asi on nende ülimalt magus mahlane maitse, teine asi see, et oled ju aastaid harjunud puuvilju nii hirmus tervislikuks pidama. Kiudained, vitamiinid ja antioksüdandid ja mida kõike veel. Bulls--t on see puuviljade söömise soovitus kaalulangetamise eesmärgil tegelikult. Miks ma selles nii kindel olen? Praegu olen kindel puhtalt oma enesetundest lähtudes. Paar nädalat tagasi sõin ühel õhtul kaks väikest õuna – pärast kõht valutas järgmise hommikuni. Siiski esialgu LCHF-iga alustades veensid mind puuviljadest loobuma muud põhjused.

Esiteks sisaldavad puuviljad väga palju suhkrut, umbes sama palju kui limonaad, täpselt samasugust suhkrut kusjuures, 50-50 glükoos-fruktoos.

Teiseks ei ole nad ka vitamiinide poolest midagi erilist: suhkur, vesi ja kõigest natuke C-vitamiini. Näiteks paprikas on tunduvalt rohkem C-vitamiini kui apelsinis.

Kolmandaks ja kõige tähtsamaks põhjuseks, mis mind ennast tegelikult lõplikult LCHF-i puuviljateooria suhtes veenis, on hooajalisus. Tundub ju igati loogiline süüa kodumaist hooajalist kraami. Selles valguses ma ütleksin, et kellel kaalulangetamisega väga kiiret pole, sellel inimesel on ju suht OK süüa sügisel iga päev paar koduaia õuna. Ega mingit suurt kaalulangust sellel õuntesöömise ajal oodata küll ei ole, aga suurt kahju ka ei tohiks teha, kui enesetunne ei kannata. Kui nüüd aga rääkida puuviljasöömisest selles võtmes, et igas päevas peaks justkui olema üks banaan, pidevalt kiivisid, apelsine, mandariine, nektariine ja muid välismaa puuvilju, siis siit tekib juba küsitavusi. Need välismaa puuviljad on siia kaugelt transporditud ning selleks, et need pahaks ei läheks, on neid ikka kõvasti igast küljest töödeldud. Kas see suhkruvesi väikese C-vitamiini lisandiga ehk väljamaa puuvili on ikka kogu seda lisaainematsu väärt? Mis on selle asja mõte? Peale suhkrumaitse suus?

Neljandaks haakub puuvilja-teemaga hästi ka LCHF-i aluspõhimõte ehk see, et me oleme loodud sööma nii, nagu inimene miljonite aastate jooksul on söönud ehk nagu kütid-korilased. Kütid-korilased toitusid põhiliselt rasvasest lihast (rasvavabad fileetükid anti Toidurevolutsiooni raamatu väitel koertele), sinna juurde natuke marju ja lehti, sõltuvalt sellest, mida parasjagu kasvas ja saada oli. Ega sööki ei olnud kogu aeg palju käes, talvel oli süüa vähem ja jäädi kõhnemaks, suvel ja eriti sügisel puuviljade-marjade valmimise ajal oli süüa rohkem ja söödi omale jälle suhkrurikastest puuviljadest ja marjadest talveks tagavarapekk naha vahele.

Väga heaks näiteks on siin karu, kes ka enne talveund omale sügisel puuviljadest ja marjadest paksu pekikihi peale sööb. Kevadeks on see sügisviljadest söödud pekikiht jälle ära kulunud. Tänapäeva lääne inimese probleem on selles, et aastaringselt püütakse toituda nii, nagu oleks sügis, nagu oleks just mitmeid kuid nälgitud ja nüüd oleks tarvis ruttu omale talveks pekikihti kasvatama hakata.

Tundub nii ebaloogiline ju. Arvestades, et enamus lääne inimesi tahab kaalust alla võtta, aga neile antakse puuviljade-marjade suhtes see soovitus, mille abil karu omale igal sügisel enne talveund pekikihti kogub. Ning juurde tuleb veel jutt puuviljadest kui mingitest maailma kõige tervislikematest asjadest ever.