kolmapäev, 6. november 2013

Jälle Ann Fernholm


Tänases Svenska Dagbladetis ilmus fantastiliselt hea artikkel Ann Fernholmiga, kes on Rootsi biokeemik ja teadusajakirjanik, keda teile juba paar päeva tagasi tutvustasin. Tõlgin:
 

„Mul tekib harva isu magusa järele“
RASVAKUULUTAJA teadusajakirjanik Ann Fernholm tahab, et me mõistaksime, kui palju kannatusi kõrge veresuhkur võib põhjustada. Ta läheb hea meelega molekulide tasandile, kui asja selgitab.
– Madala rasvasisaldusega dieet rikub keha biokeemiat.

Ann Fernholmil on selge missioon: suurendada inimeste teadmisi selle kohta, kui ohtlik on igapäevane liiga kõrge veresuhkrutase. Seitsmel kümnest südameinfarkti saanud inimesest on liiga kõrge veresuhkur. See seisund suurendab ka kehas põletike tekkimise ohtu ning sellega kaasneb suurenenud risk haigestuda vähki, dementsusesse ja insulti. Ühel miljonil rootslasel on 2. tüüpi diabeet või metaboolne sündroom, mis on 2. tüüpi diabeedi eelstaadium.
Täiesti külmalt loetleb teadusajakirjanik ja kirjanik Ann Fernholm teaduslikke tõendeid oma teesile raamatus „Magusam veri“, mis ilmus möödunud aastal. Ta hakkas sellesse ainesse süvenema aastal 2009, kui tegi intervjuu ühe 2. tüüpi diabeeti põdeva naisega, kes omal initsiatiivil oli alustanud LCHF-toitumisega. Vaid kahe päevaga muutus tema veresuhkur stabiilseks ja naine pääses insuliiniravist. Kahe aastaga oli ta kaotanud üle 40 kilogrammi. Ann Fernholm hakkas asja vastu huvi tundma ning hakkas järjest rohkem küsima, mida ta siis tegelikult oma biokeemia doktoriõpingutel ikkagi õppinud oli. Raamat põhineb suure hulga teadusuuringute läbivaatamisel ja annab tagasivaate, mis selgitab, miks arstid ja teadlased on takerdunud teatud selgitusmallidesse.

Ise elab Ann Fernholm vastavalt oma õpetusele, ta sööb meelsasti rasva, aga väga harva maiustusi, riisi või pastat. Ka tema on oma kaaluga maadelnud, eriti just peale oma rasedusi.
-        Ma ei ole süsivesikuvaese dieediga alla võtnud, aga ei ole ka juurde võtnud. Sööd, mida tahad, ilma et peaks kaloreid lugema. See on umbes nagu mingist toitumishäirest vabanemine. See on ka põhjuseks, mis inimesed võivad muutuda selle toitumise suhtes väikest viisi religioosseks.
Ühes telesaates, kus järgid gruppi 2. tüüpi diabeetikuid, kes alustavad LCHF-toitumisega, antakse neile soovitus võtta teelusikatäis võid, kui neil isu tuleb. Kas sa ise teed samamoodi?

-        Mul tekib väga harva isu millegi magusa järele. Magusa maitse kaotab üsna kiiresti oma meeldivuse. Mind ei kõiguta absoluutselt, kui keegi toob välja kooke või saiakesi. Kommide järele võib mul vahel isu tulla, aga kui ma neid siis söön, siis maksimaalselt 5-6 tükki.
Debatt erinevate dieetide üle on kohati väga kuum olnud. „Rasvasõjas“ on nooli igas suunas pillutud. Sel sügisel saabus pööre diabeetikute ja ülekaaluliste toitumise suhtes. SBU (Riiklik meditsiinilise hindamise komisjon), mis oli läbi vaadanud toitumisnõuanded (mis põhinesid 16 000 uuringu tulemusel), nentis, et süsivesikuvaene toitumine annab kõige kiirema kaalulanguse.

-        Nüüd kukub kaardimajake kokku. On arusaamatu, milliseid nõuandeid diabeetikutele nii paljude aastate vältel on antud. Kuidas sai teadusmaailm anda selliseid sisult vanu toitumisnõuandeid? ütleb Ann Fernholm.
SBU kirjutab, et esimese poolaasta jooksul võetakse süsivesikuvaese toitumissoovitusega kiiremini kaalus alla. Aga ühe või kahe aasta pärast ei ole enam erinevusi, kui võrrelda teiste toitumissoovitustega, mis ülekaalulistele antakse.

Süsivesikutest loobutakse lootuses kaalust alla võtta, aga kaugeltki mitte kõik ei saa saledamaks. Mis sa selle kohta ütled?

-        Minu raamat ei ole kaalust. Ma olen kaalu kohta käiva peatüki jätnud raamatu lõppu, kuna ma leian, et see on vähem tähtis. Ma kirjutan ka seda, et sugugi mitte kõik ei võta LCHF-i abil kaalust alla. Minu jaoks tähendab see toitumine veresuhkru ja insuliini alla saamist.
Aga Ann Fernholm leiab ka, et pole üldse imelik, kui diabeetik, kes on LCHF-toitumist proovinud ning on saanud nii sümptomitevabaks kui ka kaotanud 40 kilo, tundub nagu õnnistatu.

-        Ülekaalulisi on tembeldatud lootusetuteks, aga fakt on see, et nad on saanud soovituse sellist dieeti järgida, mis uuring uuringu järel osutub testi halvimaks. Madala rasvasisaldusega dieet viib selleni, et keha läheb näljarežiimile. See häirib keha biokeemiat ning uuesti kaalus juurdevõtmine on vältimatu. Kõik see häbi ja süütunne, mida ülekaalulised kandma peavad, tuleks hoopis tervishoiu ja arstide õlule panna.
Ta toob esile kolm väärarusaama, millel vanad toitumissoovitused põhinesid.

-        Esiteks põhinesid vanad toitumissoovitused sellel, et kõht saadakse täis toidu kogusest. Rasv sisaldab tublisti poole rohkem kaloreid grammi kohta. Aga meie täiskõhutunne tekib sõltuvalt sellest, millised hormoonid kehas liikuma pannakse. On teatud täiskõhutunde hormoonid, mis vabanevad ainult rasvast.

-        Teiseks on eeldatud, et keha on lihtne mootor, mis ei tee mingit vahet sellel, mida süüa. Uuemad uuringud näitavad, et kui süüa süsivesikuvaest toitu, võib ööpäevas põletada 300 kalorit rohkem kui siis, kui süüakse traditsioonilist rasvavaest dieeti.

-        Kolmas väärarusaam, ütleb Ann Fernholm, on see, nagu oleks vere üldkolesterooli tase kõige olulisem tervisenäitaja. Olulised on hoopis hea kolesterooli näit ning halva ja hea kolesterooli vaheline suhe.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar