reede, 29. november 2013

"Nälg saab alati võitu!"

Siin terve artikkel, mis ilmus möödunud nädala Naistelehes:





33 kilo kaotanud Kadi: «Nälg saab alati võitu.»

«Mis võiks veel parem olla kui see, et kõht on täis, aga kehakaal kontrolli all?» küsib Kadi, kelle elu muutis kummaline ja võõrapärane lühend LCHF.

Veel möödunud aastal tundis Kadi Kõiv (36) pidevat väsimust ja nägi elu hallides toonides. Praegu on ta energiast tulvil ja peale selle ka 33 kilo kergem. Seda aitas saavutada täielikult muudetud toitumine.

Kadi peab blogi LCHF Eesti, mille eesmärgiks on tuua lugejateni nii teadusartikleid kui ka retsepte meie kandis veel üpris tundmatu toitumisteooria kohta. LCHF (inglise keeles Low Carb, High Fat) puhul piiratakse süsivesikute kogust päevamenüüs minimaalseks ning pannakse põhirõhk rasvadele. Selle kohta leidub eesti keeles väga vähe informatsiooni ja seetõttu tegutseb Kadi suuresti ka missioonitundest – sest LCHF päästis teda ning ta on kindel, et võib päästa teisigi.

Naine leidis LCHF enda jaoks jaanuari esimestel päevadel ning tundis kohe, et see on tema jaoks õige. Nüüd elabki ta rõõmuga uutmoodi, sest juba kaotatud 33 kilo pole tema jaoks piisav − Kadi eesmärgiks on vabaneda veel 11 kilost, et jõuda ideaalkaaluni.
 

«Kui olen paks, siis olen.»

Kadi maadles ülekaaluga aastaid. «Olen 16. eluaastast alates sellega hädas olnud. Tõsi, tollal olin tegelikult sellises kaalus, mida pean praegu enda ideaaliks, kuid arvasin ikka, et olen liiga paks. Nõnda hakkasin rangelt enda toitumist jälgima ja isusid piirama. Väga püüdlikult tegutsedes sain korraks soovitud kaalu isegi kätte, kuid siis sai nälg võitu ... Nälg saab alati võitu!» muigab ta.

Kadi kinnitab oma kogemustest, et näljatunnet, nagu hingamistki, ei saa kontrollida. Sa võid ju natuke aega hinge kinni hoida, kuid lõpuks vajad ikka õhku. Samamoodi on näljutamisega – võid seda teha, kuid ühel hetkel vajad ju toitu! «Sa võid olla väga püüdlik ja isegi psühholoogiliselt lasta oma käitumist programmeerida, kuid dieet, mille puhul võitled näljatundega, pole lihtsalt jätkusuutlik,» usub kaalulangetaja.

Tema jaoks jõudis umbes viie aasta eest kätte hetk, kui ta lihtsalt lõi käega. «Mõtlesin, et kui olen paks, siis olen. Peamine, et kõht on täis.»

LCHF jõudis Kadini õe Mariliisi kaudu, kellele kuulub, muide, ainus Peetri Pizza pizzeria Eestis (Raudalu Peetri Pizza), mis pakub LCHFil põhinevat pitsat – pehmet saia asendab krõbe juust. Kadi suhtus õe jaoks sümpaatsesse eluviisi aga alguses skepsisega. «Imestasin, et küll alles praeb peekonit ja muna hommikuks ning enda arust on veel tervislik ka,» naerab Kadi meenutades.

Asjasse süvenedes ning raamatuid-artikleid lugedes mõistis ta aga, et LCHF võib olla just õige ka tema jaoks – oma suurtest lemmikutest, lihast ja juustust, ta ju loobuma ei peaks.

Kas tõesti peaks söömise asemel jalutama?

Kadi on olnud korduvalt eeskujulik kaalujälgija, kuid lahjat kanaliha ja rasvavaba jogurtit süües kummitas teda ikka pidev näljatunne. «Pidin end kogu aeg piitsutama ja endale korrutama, et see, mida teen, on tervislik. Kaalujälgijatel on ka soovitus, et kui kõht on tühi, siis mine jalutama. Kas nii peakski siis olema, et lähed õhtuti, kui nälg on hirmus suur, jalutama? Ja nii 40 aastat järjest? See pole jätkusuutlik! Mida sa siis teed, kui paduvihma sajab? Haarad ikka kommikoti järele ...» mõtiskleb naine ja lisab, et niimoodi tekib nõiaring – sa lähed magama tühja kõhuga, ärkad näljasena ja üritad end iga kolme tunni tagant väikese näksiga petta. See aga viib lõpuks õgimise ja allaandmiseni.

Praegu ei tule Kadile tühi kõht meeldegi. Ka igasugused näksimised on ära jäänud, kuna hommikusöök on lihtsalt nii tugev, et energiat ja täiskõhutunnet jagub tundideks.

Muide, LCHF-dieeti on, vastupidiselt keerulisele nimele, küllaltki kerge pidada – isegi kiirema elutempoga inimene ei pea muretsema, kuidas söödud saab. Lõunapausil piisab vaid lähimasse sööklasse minekust ja sealt rasvase sealihatüki või kanakoiva ning salati tellimisest. Kartulist-riisist kui süsivesikutest tuleb mõistagi loobuda.

Oma menüüst tuleb täielikult välja kirjutada nisu, suhkur ja tärkliserikkad toidud. Ei mingit leiba, makarone, riisi ega kartulit! Ka tuleks öelda «ei» puuviljadele, kuna meil müüdavad kiivid-banaanid-aprikoosid on üle pritsitud kemikaalidega, mis tervisele kasuks ei tule ning varustavad organismi täiesti tühjade süsivesikutega. Samas on igasugused köögiviljad toidulaual igati teretulnud.

«Sõin pool kilo kommi päevas.»

Enim panebki inimesi Kadi elumuutuse puhul imestama see, kuidas ta küll suutis saiast ja magusast loobuda! «Ma ei mõista nende imestust. Tõsi, olin enne küll maailma parim kommisööja – isegi poolest kilost päevas jäi väheks! Alguses kahtlustati, et ma teesklen seda, et komm ja sai ei isuta, aga tõesti, nii see on!» kinnitab Kadi.

Ta selgitab ka sellise efekti mehhanismi: süsivesikute piiramine ja rasva söömine annavad küllastustunde, mõjutades hormoone, mis annavad meile märku, et kõht on täis. Niimoodi mõistabki keha, et rohkem ta süüa ei taha.

Kuigi LCHF puhul võib ka tumedat süsivesikuvaest šokolaadi ja vahukoort süüa, tekib paratamatult küsimus, kas Kadi kunagi ei libastu ega lao tõepoolest poes toidukorvi šokolaadi ja kooke?

Kaalulangetaja tunnistab, et kord kuu-kahe tagant lubab ta endale ka patustamispäeva, mil läheb poodi ja krabab kaasa kõik kunagised lemmikud. Kuid enam pole nii nagu kunagi kaalujälgimise ajal, mil Kadi vaid elaski «patupäevade» nimel. Nüüd tal selleks pidevalt vajadust pole. «Olen olnud lausa pettunud oma kunagistes lemmikmaiustustes, sest mu maitsemeeled on nii muutunud,» tõdeb ta ja meenutab, kuidas sõbranna kiidukõne peale kord üht maailmakuulsat jäätist maitses. «Sõin paar ampsu ja süda läks pahaks. See oli liiga magus − minule, kes ma olin suurim magusasõber!»

Eestis pole LCHF-toitumine arstide heakskiitu veel pälvinud ja Kadi kardab, et selleni on veel pikk maa minna. «Kui LCHFiga alustasin, käisin perearsti juures ja lasin vereanalüüsid teha. Mul oli üldkolesterool korras, kuid n-ö hea ja halva kolesterooli suhe oli paigast ära. Arst suunas mu kolesterool.ee leheküljele, kus ootas ees jälle see vana rasvavaba kanafilee ja täisterariisi jutt. Mina aga jätkasin LCHF-toitumist ja nüüd 10 kuud hiljem sain arstilt kiita, et see suhe on nii heaks läinud – jätkaku ma samas vaimus. Ma ei hakanud teda šokeerima sõnumiga, et teen täpselt risti vastupidi sellele, mida soovitati,» muheleb Kadi.

Ta on praeguse elukorraldusega igati rahul ega kavatse pärast ideaalkaalu saavutamist vanale teele tagasi pöörduda. Lihtsalt nii hea on elada ilma süümepiinadeta oma toitumise pärast.

Ka ei piitsuta Kadi end treeningsaalis − kaal langeb selletagi. Sellegipoolest meeldib talle metsas jalutamas käia – koera lõbuks, nagu ta naerdes selgitab.

«Minult on palju uuritud, kaua ma sellise toitumisega veel suudan tegeleda. Kuid selles pole küsimustki – see pole ju dieet, vaid eluviis. Tean, et see kõlab klišeena, kuid mul on justkui lamp kuskil põlema läinud ja pildi selgeks löönud. Ma vaid ei räägi, vaid tunnen ka, et olen valmis LCHF-toitumisega jätkama. Kui kõht on täis ja tuju hea, mida siis veel on vaja?» kinnitab Kadi.

 
Pole siiski esimene: Kadi sai LCHFi idee oma õelt Mariliisilt (paremal), kes oma kohvikus nüüd lausa selle teooria järgi loodud pitsat pakub. Tegelikult kuulutas üsna samalaadset kõhnumismoodust juba paar aastat tagasi ka toitumisterapeut Robert Nool telesaate "Tantsi tagumik trimmi" kaudu.
 

LCHFi päevamenüü

Hommikusöök
Omlett kahest munast, vahukoorest, mereandidest/peekonist, köögiviljadest ja juustust, praetud võis

Lõunasöök
Grillkanakoib ja köögiviljasalat oliivõli või hapukoorega

Õhtusöök
Värskekapsa-hakklihahautis, maitseks midagi rasvarikast – võid, majoneesi, hapukoort vms
 
Loo autor: Heidi Toome
 

 

 

2 kommentaari:

  1. Väga armas artikkel. Loodan, et see jõudis paljude inimesteni. Nagu dr Eenfedlt on rõhutanud, peabki LCHF levina sotsiaalmeedua kaudu, kuna arstid ju seda tõsiselt võtta ei taha... Siin tulebki sinu ja minu blogi appi. Kas sa tead veel mõnda eestlast, kes LCHF blogi peab?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, Margit! Kahjuks ma eestikeelseid LCHF blogisid väga ei tea, aga Fred Antson on ju väga asjalik, tema juures saab lausa konsultatsioonil ju käia. Sama lugu Robert Noolega. Ise loen igapäevaselt nii mitmeid rootsikeelseid LCHF-blogisid, et oma tavatöö ja pere kõrvalt väga palju aega muudele blogidele ei jäägi. Üsna palju vaatan ka youtube-ist erinevaid inglisekeelseid low-carb teemalisi arstide loenguid, kui vähegi aega peaks olema, aga sinna maailma võib ju ennast päevadeks unustada, üks loeng põnevam kui teine ;)

      Kustuta