Kas oled süsivesikusõltlane?

Järjekordne hea artikkel Anna Hallénilt, professionaalselt LCHF-toitumisnõustajalt Rootsist. Tõlgin siit: http://www.annahallen.se/ar-du-en-kolhydratoman

 

Jah, see on äärmiselt oluline küsimus ja üks suurimaid probleeme, mis puudutab kaalulangust ja diabeedikontrolli. Suhkrusõltuvuse olemasolu või puudumise üle võib lõputult vaielda. Ma ei hooli sellest, milleni nad lõpuks oma vaidlustes jõuavad. Ma TEAN, et see on olemas ja et see on suur probleem. See, kuidas me seda defineerime, ei omagi nii suurt tähtsust.

Süsivesikute „isule“ on kaks põhjust. Esimene on puhtalt keemiline, mida sa omale tekitad, kui sööd palju süsivesikuid ja teine on geneetiline sättumus isu vallandumiseks, süsivesikute söömisest mõnu ja hea enesetunde saavutamiseks. Kõik nimelt ei tunne seda. See on umbes nii, nagu osad inimesed tunnevad end alles siis hästi ja leiavad rahu (või pigem saavad üle oma täielikust ärevusest), kui nad joovad, seega nad jätkavad joomist kuni alkoholismini. Teised võtavad klaasi, sest see on hea ja siis lõpetavad.

Sama asi on süsivesikusõltlastega. Suurepärane sõna :) Siin kehtib see, et ÄRA JÄTTA tuleb kõik, mis seda esile kutsub. Kas see pole mitte fanaatiline? Jah, las ta siis olla.

Aga kes kutsub kainet alkohoolikut fanaatiliseks? Ei, siis on inimene äkitselt vastutustundlik endine alkohoolik.

Vaid mõne nädala möödudes on isu tavaliselt kadunud. Kahjuks arvavad paljud, et kuna see on ju AINULT söök ja mitte narkootikum, siis võib ju ometi vahel omale väikse erandi lubada, ainult tibatillukese. Enamus leiab siiski pärast, et see oli kuratlikult rumal mõte. Ei saa ju võtta ainult üht tükki. Vähemalt mina ei saa võtta ÜHT tükki. Nii need asjad lihtsalt ei ole.

Jah, ma alustan muidugi ühega, aga läheb mitu tundi ja ma olen võtnud veel ühe, kuigi nelikümmend korda järjest – mida ma hiljem ärevalt kahetsen. Kui ma sellest ühest loobun, ei ole mul mingeid probleeme. See on suurepärane tunne. Omada kontrolli oma tegude üle, tunda end hästi ja tunda uhkust. Tunda, et iseloom toimib nii, nagu vaja.

Isu põhjus number kaks on see, et süsivesikud toimivad kahjuks ärevust maandavalt, kuna nad mõjutavad serotoniini. Sa võid niisiis end ise ravida stressi, ärevuse, lootusetuse, väsimuse ja muude ebameeldivate tunnete vastu. Ja see töötab, tegelikult lausa sama hästi kui antidepressandid. Me kõik teame ju sõna „lohutussöömine“. Ja me teeme seda ju alati süsivesikuid süües!! Me ei haara ju ometi kõige raskemal hetkel kanatüki järele?

See toimib ka kui „kaif“. Võid end eemale süüa stressist ja tüdimusest, ilma et sul oleks tarvis midagi aktiivselt ette võtta.

Just sel põhjusel komistavad paljud. Inimene võitleb, on järjekindel, kuuleb kuidas kõigil LCHF lõpuks õnnestub. Kuuleb sellest, kuidas isud kaovad. Ja sellest hoolimata ei toimi see tema puhul. Ikka ja jälle kukub ta tagasi. Tagasi on lootusetuse ja ebaõnnestumise tunded.

Ei, kõik ei ole sugugi läbi. Aga vaja on rohkem kui vaid uut toitumisstiili. Sa pead end hästi tundma!

Niisiis, millist tüüpi süsivesikusõltlane oled sina? Võib-olla veidi mõlemast tüübist? Isust kui sellisest saad jagu umbes 2-3 nädalaga, kui loobud eranditest. Muidugi kui soovid erandid alles jääta, siis pead ka jätkama võitlust isudega.

Kas tegeled lohutussöömisega? Sel juhul on kõige tähtsam, et võtaksid vastutuse selle eest, kuidas end tunned. Sa oled seda väärt! (Aga ära unusta, et niisama raske, kui on end ise narkoosi alla panna ja omal pimesool eemaldada, on ka oma „ajukiiksusid“ ise ravida. Kummalisel kombel arvavad paljud, et ärevust saab ravida tahtejõu abil, kuigi inimesed on ju hoopis instinktiivsed ellujääjad-olendid).