Motivatsioon ja erandid

 

Toon teieni jällegi ühe vahva artikli Anna Hallénilt, tõlgin siit: http://www.annahallen.se/motivation-och-undantag

 

Kuidas suurendada motivatsiooni? Mida teha, kui motivatsioon hakkab kustuma? Kuidas hakkama saada eranditega?

Ma arvan, et siin ei tuleks rääkida umbisikulises vormis. Kuidas teed SINA? Igaüks on ju erinev ja sa peaksid mõtlema sellele, kuidas just SINA toimid. Võta vastutus oma puuduste ja nõrkuste eest. Pumpa oma jõudu suuremaks. Ma olen siiamaani veidi pahane kalorimõtlemisega inimeste mõistmatuse pärast … Seepärast alustangi oma artiklit siit, et saaksin selle endast välja kirjutada. Mind ajab lihtsalt vihale see suhtumine, et „sa suudad, kui sa vaid tahad“. Ma ei tahtnud olla paks. Ma tõesti tahtsin alla võtta. AGA ma ei suutnud. Miks? Väga lihtne – tööriistad, mis mulle probleemi lahendamiseks anti, ei toiminud. Ma sain kruvi keeramiseks pintsli. Pintslil ei olnud viga midagi.

Aga kasutada kalorimõtlemist kaalualandamise tööriistana ülekaalulisel inimesel, kes on aastaid oma kaaluga maadelnud – no ei, see on lihtsalt rumalus ja jultumus. Niisama rumal kui pintsli abil kruvi keeramine. Jah, tõepoolest.

Tagasi motivatsiooni juurde. Motivatsioon milleks? Siit peamegi alustama. MILLEKS sul end motiveerida tuleb? Mis on toitumise juures raske? Millised on sinu eesmärgid? Mis on sinu valikud? Enne tuli võidelda, olla veidi näljane, lugeda punkte või kaloreid, vastu panna, vastu pidada kuni järgmise esmaspäevani jne. Ja seda tihti selleks, et mitte rohkem kaalus juurde võtta …

Nüüd saad süüa koorekastmeid hea lihatüki kõrvale, kõht on alati täis, võid võtta suure tüki juustu õhtul kell 10, lihtsalt sellepärast, et sa tahad seda, saad olla energiline, magada hästi, su kõht toimib, saad korralikku toitu valmistada jne. Vaata kõike seda, mida sa võid süüa, mitte seda närust võileiba, millest loobuma pead.

Seejärel jõuame erandite ja isude juurde. Esimesel ja teisel nädalal läheb sul vaja motivatsiooni. See on tõsi. Aga siis on motivatsioon tavaliselt nagunii olemas. Sest siis panevad isud sind proovile. Nii see lihtsalt on. Siin on tarvis motivatsiooni, et end tagasi hoida, võidelda ja keelduda. Aga kui sa kaks nädalat hakkama saad, siis kaovad ka isud ja sa võid end oma uue teadmise juures lõdvemaks lasta. Leia lihtsalt midagi, mis sulle meeldib ja mis jääb lubatud toidu raamesse. Mul on oma lemmikud juba valmis.

Kas SINA saad teha erandeid? Kas sa jaksad teha erandeid? Jah, tõesti, sest iga kord pannakse su iseloom ju uuesti proovile ja pead välja võluma eriti palju motivatsiooni. Kas sul on nii palju jõudu ja motivatsiooni? Või peaksid loobuma eranditest, et jääks ära see pidev endale väljakutsete esitamine?

Siin ei ole õiget ega vale vastust. Sa ise tead, millega sa hakkama saad. Mina tean, millega mina hakkama saan. Ma ei taha võidelda, ma ei taha, et mul oleks vaja äärmuslikult tugevat iseloomu, ma ei taha kogu oma jõudu toiduga seotud otsustele ülepäeva panna, ma ei taha isusid tunda. Seepärast ma ei tee kunagi erandeid. Ma ütlen alati automaatselt „tänan ei“. Väga lihtne. Algul nõudis see jõudu, aga siis oli ju motivatsiooni palju. Nüüd ei kõiguta see mind üleüldse. Mul ei tuleks pähegi süüa mingit võileiba. Mitte kunagi.

Ma jätsin suitsetamise maha aastal 1992. Tänasel päeval ei tuleks mul pähegi ühte sigaretti võtta. Täpselt samal põhjusel. Ma ei ole sellest enam sõltuv. Mul ei ole mingit isu. Mingit igatsust. Ma ei usu enam, et see heagi võiks olla. Ei suits ega kaneelisai. Ja ma ei julgeks ka … mõelda, kui ma peaks uuesti suitsetama … või jälle valesti sööma hakkama.

Kuidas toimid just SINA?