Mis pärast saab

Nii mõnigi võib mõelda, et aga mismoodi ma peale soovkaalu saavutamist toituma hakkan. Mis pärast saab? Tegelikult sellist asja nagu „pärast“ ei olegi LCHF-i puhul olemas. Vähemalt minu jaoks mitte. Ei ole nii, et praegu söön ilusti suhteliselt ranget LCHF-i ja siis peale soovkaalu saavutamist hakkan jälle vanamoodi süsivesikuid sööma. Seega on mul halb uudis nendele LCHF-iga katsetajatele, kes mõtlevad, et OK, proovin seda rasvadieeti, võtan oma kilokesed alla ja hakkan siis jälle pastasid ja boccatasid sööma. Niiviisi ei ole LCHF-il mitte mingisugust mõtet, nii et võite parem kohe julgelt oma punkte/kaloreid edasi lugeda, puuvilju ja täistera süüa ning rasva piirata. Näljadieetidega saab ka kaalust alla võtta ;)

Kõlab küll tobeda klišeena, aga LCHF on elustiil, seda ei tehta soovkaaluni. Seda tehakse pidevalt, terve elu. Võib ka ümber formuleerida – LCHF-iga tehakse algust hea enesetunde saavutamise pärast, kaal normaliseerub selle kõrvalt ise. Seega kuna minul see täpselt nii on – hea enesetunne tänu LCHF-ile, siis ei näe ma ka mingit põhjust, miks ma peaksin kunagi tahtma tagasi pöörduda saiasööjate ridadesse. Väsimus, uimasus, valutav kõht, halb näonahk, punnis kõht, pidev magusanälg, mis mind vanasti vaevasid lisaks ülekaalule – kõik mingi saiatüki-pasta-kommikoti nimel? No thanks. Tänu rasvasele ja süsivesikuvaesele toidule on mul palju energiat, nahk on korras, kõht rahulik, mind ei piina magusaisu – mida veel tahta.

Mul on muidugi lihtne, ei saa salata. Nii minu õde kui ema on juba LCHF-iga oma soovkaalud saavutanud ja püsivad oma ideaalkaaludes juba pikemat aega. Ilma probleemita. Täiesti tavalise LCHF-i abil. Mul on hea kindel nende järgi teha, ma ei ole üksi oma LCHF-iga. Ema näiteks alustas LCHF-iga üsna samal ajal kui mina, aga tal oli ainult 5 kg vaja alla võtta. Võttis selle alla ja nüüd püsib oma ilusas soovkaalus. Ta ei tuleks selle pealegi, et hakata jälle kartulit, makaroni, riisi, leiba või saia sööma. Küll aga sööb ta praegu sügisel iga päev vähemalt ühe oma aia õuna. Laupäeviti sööb tüki kooki. Muus mõttes on tema menüü täiesti tavaline LCHF – hommikuks juustu ja sinki või kreeka jogurtit seemnete-pähklitega, lõunaks võtab tööle kaasa eelmise päeva õhtusöögist jäänud toitu, õhtuks midagi täiesti tavalist – liha, grillvorsti, kana, kala, kõrvale köögivilja ja rasvast kastet – lihtne LCHF. Ei ole seal mingit kunsti ega enesepiitsutamist.

minu ema

Eks selles mõttes muidugi võib – aga ei pea tingimata – peale soovkaalu saavutamist liberaalsemat LCHF-i praktiseerima hakata, umbes nii, et kes sööb ühe puuvilja päevas, kes laupäeval koogitüki. See on jällegi individuaalne, kuidas kellelegi sobib ja kui palju süsivesikuid tema keha ja vaim välja kannatab. Ma ise olen küll üsna kindel, et mina isiklikult väga liberaalseks just süsivesikutega ei saa minna, aga valku-rasva võin siis omale ilmselt veel rohkem lubada, juhul kui peaks mahtuma. Kuna mul on tõsise suhkrusõltlase ajalugu, siis arvan, et veidi suuremas koguses süsikaid võib mul jälle mingeid soovimatuid magusaisusid ja kommihoogusid esile kutsuma hakata. Ja seda ma kindlasti ei soovi. LCHF-i peamine võlu minu jaoks ongi ju see, et mul ei ole magusaisu. Seda vabadust ma mingi õunapunni vastu küll ei vahetaks. Aga see on kindlasti väga individuaalne ja tuleb igaühel omal järele proovida, kui liberaalseks ta peale soovikaalu saavutamist minna saab oma LCHF-iga. Mul omal on selle järeleproovimisega ka veel natuke aega ;)

Kordan siin veelkord üht blogisoovitust – see on ühe toreda rootslase inglisekeelne blogi, kes võttis 89 kilo kaalust alla ja nüüd püsib oma soovkaalus juba aastaid. Tema harrastab siiamaani väga ranget LCHF-i ja ilma igasuguste tagasikukkumisteta: http://www.eatlowcarbhighfat.com/