Tõlgin siit: http://forum.kostdoktorn.se/topic/2935-målet-uppnått-under-70-kg/,
pilte ta kahjuks ei ole pannud:
Eesmärk saavutatud – minu
kaal on alla 70 kilo!
563. päeval minu uuest
elus juhtus see! Kuusteist kuud ja kaheksateist päeva peale seda, kui ma
mõnevõrra skeptiliselt süsivesikutest loobusin ja selle asemel rasva julgesin
sööma hakata, olen oma kaalueesmärgi saavutanud. Ma kaalun lõpuks ometi alla 70
kilo ja ma olen nüüd ametlikult 35,5 kg alla võtnud oma 105 kilosest
stardikaalust. Minu kaal jäi eile hommikul pidama 69,5 rõõmsa kilo peal! Minu
kehamassiindeks on „normaalne“ ja ma pole aastaid nii õnnelik olnud!
See tundub nii
erakordne ja veidi üllatav, kuna ma olen viimasel poolaastal järjest vähem oma
kaalule ja toidule mõtlema hakanud. Ma olen end viimasel ajal normaalkaalulise
ja stabiilse kaaluga inimesena tundnud ning olen oma kaalulangust lausa iseenesestmõistetavana
ja püsivana võtma hakanud. Enam ei ole mingisugust hirmu ega muret üldse kunagi
kaalus juurde võtta. Tundub nagu uuesti paksuksminemine ei ole enam üldse mingi
alternatiiv. Kui ma rajalt maha peaksin kukkuma ja suhkrut sööma hakkama, siis
on mul ju kõik tööriistad selleks olemas, et uuesti rajale tagasi saada.
Ja minu elu on täna
nii stressivaba. Kogu stress minu pidevalt suureneva kaalu ja mure toidu pärast
on kadunud. Kadunud on ka kurbus oma kaotatud keha pärast ja kõik hädad, mille
all kannatasin. Nüüd ma võin tõesti oma elu elada, selle asemel, et kõik mu
mõtted keerleksid dieeditamise ja toidu ümber. Täna ma olen õnnelik suuema osa
ajast, peale seda, kui olen nii palju aastaid kurbuse, süütunde, häbi ja
hirmuga oma ülekaalu pärast elanud. Ja nii on see olnud juba üle ühe aasta.
Juba eelmisel suvel, olgugi et ma siis kaalusin umbes 20 kg rohkem kui täna,
tundsin ma ennast uskumatult rõõmsa ja lootusrikkana. See kaalukadu ja igas
mõttes füüsiline paranemine, mida ma koheselt kogesin, andis mulle teadmise, et
jätkan ning nüüd olen ma end juba nii kaua hästi tundnud, et ma hakkan juba
unustama, kui vilets mu elu enne LCHF-iga alustamist oli.
Ma kaalun end väga
harva ja mul on tunne, et ma söön tänasel päeval „vabalt“. Aga see ei tähenda
loomulikult seda, nagu ma sööksin suhkrut või suuremas koguses süsivesikuid.
Vastupidi, harjumuseks on saanud neid vältida ja minu elustiil on täiesti
ümberprogrammeeritud süsivesikuvaesele toitumisele. Ma ei taju mitte
mingisuguseid raskusi kiusatuste või isude näol ning minu toitumisstiil toimib
nii argipäeval kui pidudel. Nende kuude jooksul ei ole ma mitte ühtegi päeva
näljane olnud, vastupidi – ma olen iga päev söönud ennekuulmatult head ja
toitvat sööki ning kui nüüd mingile probleemile viidata, siis on selleks see,
et ma ei ole piisavalt näljane olnud, et oleksin jõudnud süüa nii palju head
toitu, mille vahel mul valida on. Ööpäevas ei ole olnud piisavalt palju tunde
toidu nautimiseks, kuna küllastustunne on nii pikaajaline. Olen pidanud palju
toitu ära viskama, kuna ma ei saa enam toidujääkide õgimisega hakkama, nagu ma
varem alati tegin ja mu aju usub endiselt, et ma suudan süüa rohkem toitu, kui
ma päriselt suudan. Ma ostan siiani liiga palju toitu, aga see on pigem luksusprobleem,
millega tuleb tööd teha.
Kui ma nüüd selle
aja kokku võtan ja tahavaatepeeglisse
vaatan, siis ma pean ütlema, et ma ei kahetse oma valikust sekunditki. Ainus,
mille üle ma veidi kurb olen, on see, et ma seda sammu varem ei astunud. Et ma
varem ei teadnud seda, mida ma täna tean, enne kui kõik metsa läks. Et mul neid
teadmisi teismelisena ei olnud, kui oma kaalukarusselli ja jojo-dieetitamistega
alustasin, mis mind üle 35 aasta saatnud on. On kahju, et ma aastast aastasse
pidin selle kasvava kehaprobleemiga maadlema ja kannatama. Et ma piinasin end
treeninguhüsteeria, kalorilugemise ja traditsiooniliste dieedikuuridega, mis
viisid mind vaid sügavamale põhja ja tänu millele ma omale toitumishäired sain.
Kõik see tarbetu piinlemine, kui ma oleksin võinud hästi elada, täpselt nii
hästi, nagu ma täna elan. Aga ma ei vaata rohkem tagasi. Olen rõõmus ja tänulik
oma edusammude eest ja selle eest, kui kergesti see tulnud on. See on veidike
mõistetamatu! Lisaks oma kaotatud 35 kilole olen saanud boonuseks järgmised
tervisevõidud:
*raske ja pikki
aastaid kestnud IBS (ärritunud soole sündroom) kadus kõigest paari nädalaga
*kõik toitumishäired,
nagu sundsöömine ja buliimia, mille all kannatasin alates teismeeast, kadusid
mõne kuuga
*minu vajadus juua
alkoholi (söögi asemel), et oma kurbust summutada, on täiesti kadunud
*minu verenäidud on
ideaalsed ja kolesterool väga madal
*mul ei ole enam isegi
mitte ligilähedast ohtu haigestuda 2.tüüpi diabeeti
*minu vererõhk on
alanenud ideaalsele tasemele, olles enne olnud ülimalt kõrge
*mul ei ole enam
kunagi sellist südamepekslemist, nagu varem
*ma peaaegu üldse ei
higista enam ning ei pea enam kannatama selle all, et end seetõttu vastikuks
peaksin
*ekseemid mu rippuva
kõhu alt on kadunud – või õigemini minu rippuv kõht on kadunud!
*klimakteeriumi hädad
kadusid poole aastaga ja päevad tulid tagasi. seda võib-olla ei peaks
positiivsena võtma, aga ma olen niisiis veel viljakas, mistõttu tunnen end
nooremana.
*kõik ütlevad, et ma
näen 10-15 aastat noorem välja ja üks mu poja sõpradest arvas hiljuti, et ma
olen 35-37 aastane (ma olen 50).
*juuksed ja küüned
kasvavad mühinal, on tugevamad ja parema kvaliteediga. nahk särab.
*ma jõuan rohkem,
magan paremini ning ei tunne end enam kunagi väsinud ega räsituna.
*ma ei tee trenni, aga
olen ometi saanud omale tunduvalt parema vormi.
Lisaks tunnen ma end
tõesti ilusamana ja kõik ütlevad, et minust õhkub tohutut elurõõmu. Ma olen
järsku hakanud saama palju tähelepanu vastassoo poolt jälle ja tänasel päeval
ma tõesti ei tunne meeste tähelepanust puudust.
Muidugi on
fantastiline mahtuda väikestesse suurustesse ja kanda riideid, mis tõesti hästi
istuvad. Ma mahun nüüd suurusesse S, kui tegu on stretch-materjaliga, aga
üldiselt sobib M hästi. Vähem kui kaks aastat tagasi ostsin riideid suuruses
XXL või 52-54 ja suuremaid. Need on tänaseks nagu telgid. Kadunud on suured
tuunikad ja hargivahest katkihõõrutud retuusid, mis on rippuva kõhu alla
rullunud. See, mis oli minu igapäevane vormiriietus üle-eelmisel aastal. Sel
suvel julgesin üle paljude aastate päevitada bikiinides ja see oli väga suur
samm!
Minu töökohas oli
palju reageerijaid, kui ma peale puhkust tagasi läksin. Sale ja päevitunud.
Enamus neist olid uskumatult positiivsed ja ma sain kuhjaga kiitvaid
kommentaare. Siiski jäävad alati olema kurjakuulutajad, kes skeptiliselt
itsitavad ja pead vangutavad. Üks minu kibedamatest kolleegidest, kes ise püüab
kaloreid lugedes dieeti pidada ja kes seeläbi mingeid tulemusi ei ole
saavutanud, ütles mulle tuima näoga: „Ah et 35 kilo. Aga alles nüüd see tõeline
töö algabki. Alles nüüd läheb raskeks – kaalu hoidmine. Eks me poole aasta
pärast näeme, kuidas sul läinud on!“ Ja mina ainult naeratasin, sest ma ju
tean, et sellega ei ole mingit probleemi. Miks ma peaks midagi muutma, kui ma
end nii taevalikult hästi tunnen? Ma olen nüüd stabiilse kaaluga ja ausalt
öeldes ma ei imestaks, kui ma veidike veel kaalus alla võtaksin. Ma mõtlen
praegu sellele, kas mitte muuta oma soovkaal 65 kiloks. Aga eks me näe …
Ükskõik mida inimesed
arvavad (või pigem usuvad) LCHF-i kohta, ei suuda see kunagi mind oma
seisukohta muutma panna. Inimesed võivad seda toitumist nii palju maha teha ja
selle kohta nii palju halba kirjutada, kui tahavad, aga mina olen elav näide
selle kohta, et süsivesikuvaene toitumine tõesti on õige tee sellele inimesele, kes
on ebaõnnestunud kõikide muude toitumisviisidega. Kaotada rohkem kui üks
kolmandik oma kehakaalust ilma dieeditamata ja ilma ühtegi päeva nälga tundmata
on tegelikult peaaegu nagu ime. Aga kuna ma tean ju, kuidas see puhtfüüsiliselt
toimus ja kuna ma mõistan keha reaktsiooni toitumisele, peale nii põhjalikku
suhkru ja süsivesikute kohta uurimist, ei ole see tegelikult üldsegi kummaline!
Rock on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.