1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11

neljapäev, 31. oktoober 2013

Üks edulugu Rootsist

Täna tahan teiega jagada ühe Stockholmis elava 50-aastase naise edulugu, kuidas ta LCHF-toitumise abil 35 kilo alla võttis. See on lihtsalt ilus lugu ja minul omal on siin ka väga palju äratundmist – just täpselt selline see LCHF ongi!

Tõlgin siit: http://forum.kostdoktorn.se/topic/2935-målet-uppnått-under-70-kg/, pilte ta kahjuks ei ole pannud:

Eesmärk saavutatud – minu kaal on alla 70 kilo!
563. päeval minu uuest elus juhtus see! Kuusteist kuud ja kaheksateist päeva peale seda, kui ma mõnevõrra skeptiliselt süsivesikutest loobusin ja selle asemel rasva julgesin sööma hakata, olen oma kaalueesmärgi saavutanud. Ma kaalun lõpuks ometi alla 70 kilo ja ma olen nüüd ametlikult 35,5 kg alla võtnud oma 105 kilosest stardikaalust. Minu kaal jäi eile hommikul pidama 69,5 rõõmsa kilo peal! Minu kehamassiindeks on „normaalne“ ja ma pole aastaid nii õnnelik olnud!
See tundub nii erakordne ja veidi üllatav, kuna ma olen viimasel poolaastal järjest vähem oma kaalule ja toidule mõtlema hakanud. Ma olen end viimasel ajal normaalkaalulise ja stabiilse kaaluga inimesena tundnud ning olen oma kaalulangust lausa iseenesestmõistetavana ja püsivana võtma hakanud. Enam ei ole mingisugust hirmu ega muret üldse kunagi kaalus juurde võtta. Tundub nagu uuesti paksuksminemine ei ole enam üldse mingi alternatiiv. Kui ma rajalt maha peaksin kukkuma ja suhkrut sööma hakkama, siis on mul ju kõik tööriistad selleks olemas, et uuesti rajale tagasi saada.

Ja minu elu on täna nii stressivaba. Kogu stress minu pidevalt suureneva kaalu ja mure toidu pärast on kadunud. Kadunud on ka kurbus oma kaotatud keha pärast ja kõik hädad, mille all kannatasin. Nüüd ma võin tõesti oma elu elada, selle asemel, et kõik mu mõtted keerleksid dieeditamise ja toidu ümber. Täna ma olen õnnelik suuema osa ajast, peale seda, kui olen nii palju aastaid kurbuse, süütunde, häbi ja hirmuga oma ülekaalu pärast elanud. Ja nii on see olnud juba üle ühe aasta. Juba eelmisel suvel, olgugi et ma siis kaalusin umbes 20 kg rohkem kui täna, tundsin ma ennast uskumatult rõõmsa ja lootusrikkana. See kaalukadu ja igas mõttes füüsiline paranemine, mida ma koheselt kogesin, andis mulle teadmise, et jätkan ning nüüd olen ma end juba nii kaua hästi tundnud, et ma hakkan juba unustama, kui vilets mu elu enne LCHF-iga alustamist oli.
Ma kaalun end väga harva ja mul on tunne, et ma söön tänasel päeval „vabalt“. Aga see ei tähenda loomulikult seda, nagu ma sööksin suhkrut või suuremas koguses süsivesikuid. Vastupidi, harjumuseks on saanud neid vältida ja minu elustiil on täiesti ümberprogrammeeritud süsivesikuvaesele toitumisele. Ma ei taju mitte mingisuguseid raskusi kiusatuste või isude näol ning minu toitumisstiil toimib nii argipäeval kui pidudel. Nende kuude jooksul ei ole ma mitte ühtegi päeva näljane olnud, vastupidi – ma olen iga päev söönud ennekuulmatult head ja toitvat sööki ning kui nüüd mingile probleemile viidata, siis on selleks see, et ma ei ole piisavalt näljane olnud, et oleksin jõudnud süüa nii palju head toitu, mille vahel mul valida on. Ööpäevas ei ole olnud piisavalt palju tunde toidu nautimiseks, kuna küllastustunne on nii pikaajaline. Olen pidanud palju toitu ära viskama, kuna ma ei saa enam toidujääkide õgimisega hakkama, nagu ma varem alati tegin ja mu aju usub endiselt, et ma suudan süüa rohkem toitu, kui ma päriselt suudan. Ma ostan siiani liiga palju toitu, aga see on pigem luksusprobleem, millega tuleb tööd teha.

Kui ma nüüd selle aja  kokku võtan ja tahavaatepeeglisse vaatan, siis ma pean ütlema, et ma ei kahetse oma valikust sekunditki. Ainus, mille üle ma veidi kurb olen, on see, et ma seda sammu varem ei astunud. Et ma varem ei teadnud seda, mida ma täna tean, enne kui kõik metsa läks. Et mul neid teadmisi teismelisena ei olnud, kui oma kaalukarusselli ja jojo-dieetitamistega alustasin, mis mind üle 35 aasta saatnud on. On kahju, et ma aastast aastasse pidin selle kasvava kehaprobleemiga maadlema ja kannatama. Et ma piinasin end treeninguhüsteeria, kalorilugemise ja traditsiooniliste dieedikuuridega, mis viisid mind vaid sügavamale põhja ja tänu millele ma omale toitumishäired sain. Kõik see tarbetu piinlemine, kui ma oleksin võinud hästi elada, täpselt nii hästi, nagu ma täna elan. Aga ma ei vaata rohkem tagasi. Olen rõõmus ja tänulik oma edusammude eest ja selle eest, kui kergesti see tulnud on. See on veidike mõistetamatu! Lisaks oma kaotatud 35 kilole olen saanud boonuseks järgmised tervisevõidud:
*raske ja pikki aastaid kestnud IBS (ärritunud soole sündroom) kadus kõigest paari nädalaga

*kõik toitumishäired, nagu sundsöömine ja buliimia, mille all kannatasin alates teismeeast, kadusid mõne kuuga
*minu vajadus juua alkoholi (söögi asemel), et oma kurbust summutada, on täiesti kadunud
*minu verenäidud on ideaalsed ja kolesterool väga madal
*mul ei ole enam isegi mitte ligilähedast ohtu haigestuda  2.tüüpi diabeeti

*minu vererõhk on alanenud ideaalsele tasemele, olles enne olnud ülimalt kõrge
*mul ei ole enam kunagi sellist südamepekslemist, nagu varem
*ma peaaegu üldse ei higista enam ning ei pea enam kannatama selle all, et end seetõttu vastikuks peaksin
*ekseemid mu rippuva kõhu alt on kadunud – või õigemini minu rippuv kõht on kadunud!
*klimakteeriumi hädad kadusid poole aastaga ja päevad tulid tagasi. seda võib-olla ei peaks positiivsena võtma, aga ma olen niisiis veel viljakas, mistõttu tunnen end nooremana.
*kõik ütlevad, et ma näen 10-15 aastat noorem välja ja üks mu poja sõpradest arvas hiljuti, et ma olen 35-37 aastane (ma olen 50).
*juuksed ja küüned kasvavad mühinal, on tugevamad ja parema kvaliteediga. nahk särab.
*ma jõuan rohkem, magan paremini ning ei tunne end enam kunagi väsinud ega räsituna.
*ma ei tee trenni, aga olen ometi saanud omale tunduvalt parema vormi.
Lisaks tunnen ma end tõesti ilusamana ja kõik ütlevad, et minust õhkub tohutut elurõõmu. Ma olen järsku hakanud saama palju tähelepanu vastassoo poolt jälle ja tänasel päeval ma tõesti ei tunne meeste tähelepanust puudust.
Muidugi on fantastiline mahtuda väikestesse suurustesse ja kanda riideid, mis tõesti hästi istuvad. Ma mahun nüüd suurusesse S, kui tegu on stretch-materjaliga, aga üldiselt sobib M hästi. Vähem kui kaks aastat tagasi ostsin riideid suuruses XXL või 52-54 ja suuremaid. Need on tänaseks nagu telgid. Kadunud on suured tuunikad ja hargivahest katkihõõrutud retuusid, mis on rippuva kõhu alla rullunud. See, mis oli minu igapäevane vormiriietus üle-eelmisel aastal. Sel suvel julgesin üle paljude aastate päevitada bikiinides ja see oli väga suur samm!

Minu töökohas oli palju reageerijaid, kui ma peale puhkust tagasi läksin. Sale ja päevitunud. Enamus neist olid uskumatult positiivsed ja ma sain kuhjaga kiitvaid kommentaare. Siiski jäävad alati olema kurjakuulutajad, kes skeptiliselt itsitavad ja pead vangutavad. Üks minu kibedamatest kolleegidest, kes ise püüab kaloreid lugedes dieeti pidada ja kes seeläbi mingeid tulemusi ei ole saavutanud, ütles mulle tuima näoga: „Ah et 35 kilo. Aga alles nüüd see tõeline töö algabki. Alles nüüd läheb raskeks – kaalu hoidmine. Eks me poole aasta pärast näeme, kuidas sul läinud on!“ Ja mina ainult naeratasin, sest ma ju tean, et sellega ei ole mingit probleemi. Miks ma peaks midagi muutma, kui ma end nii taevalikult hästi tunnen? Ma olen nüüd stabiilse kaaluga ja ausalt öeldes ma ei imestaks, kui ma veidike veel kaalus alla võtaksin. Ma mõtlen praegu sellele, kas mitte muuta oma soovkaal 65 kiloks. Aga eks me näe …
Ükskõik mida inimesed arvavad (või pigem usuvad) LCHF-i kohta, ei suuda see kunagi mind oma seisukohta muutma panna. Inimesed võivad seda toitumist nii palju maha teha ja selle kohta nii palju halba kirjutada, kui tahavad, aga mina olen elav näide selle kohta, et süsivesikuvaene toitumine tõesti on õige tee sellele inimesele, kes on ebaõnnestunud kõikide muude toitumisviisidega. Kaotada rohkem kui üks kolmandik oma kehakaalust ilma dieeditamata ja ilma ühtegi päeva nälga tundmata on tegelikult peaaegu nagu ime. Aga kuna ma tean ju, kuidas see puhtfüüsiliselt toimus ja kuna ma mõistan keha reaktsiooni toitumisele, peale nii põhjalikku suhkru ja süsivesikute kohta uurimist, ei ole see tegelikult üldsegi kummaline!

Rock on!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.